Glasuuripealne maal

Glasuuripealne maal on glasuuripealsete värvide või ka emailidega tehtud maaling glasuuritud ja glasuurpõletatud keraamilistel, tavaliselt portselanist tehtud esemetel. Sageli nimetatakse seda tehnikat ka portselanmaaliks. Glasuuripealne maal on üks kolmest keraamika maalimise tehnikast koos glasuurialuse ja glasuurisisese maaliga.

Glasuuripealsete värvide kinnitumiseks põletatakse esemeid pärast maalimist küllaltki madalal temperatuuril (700–850 °C). See võimaldab saavutada laia ja elava värvide paleti, sest teatud värvides sisalduvad metalliühendid ei põle sellisel kuumusel välja. Ühtlasi lubab see tehnika teha nii palju põletusi, kui lõpptulemuse saavutamiseks on vaja. Väga huvitavaid efekte annab ka lüstri kasutamine.

Ajalugu

Glasuuripealse maali tehnika võeti kasutusele Hiinas Cizhous, 12. sajandi lõpust 13. sajandi esimeste aastateni (Jini dünastia). Maaliti peamiselt rahvalikke angobeeritud kivinõuesemeid, harva ka portselani. Kasutati rauapunast, kollast ja rohelist tooni.

Samal ajal hakati seda tehnikat iseseisvalt kasutama ka Pärsias. Erinevalt Hiinast maaliti seal frittkeraamikast luksusesemeid ja värvivalik oli suurem.

Portselanmaali hakati tegema hiljem, 14.–15. sajandil Lõuna-Hiinas.

Teostus

Hiina portselan. Mingi dünastia

Glasuuripealne maal. Louvre'i muuseum

Tänapäeval on palju tootjaid, kes teevad glasuuripealse maali jaoks vedelaid värve.

Professionaalsed portselanimaalijad segavad ise värve vedelaks pastaks, kasutades tärpentini, suhkruvett või selleks toodetud vedelikke. Isesegatud värvid on palju nüansirikkamad kui poest ostetud (näiteks Botz), kuid värvide kasutamine ja segamine vajavad hea tulemuse saamiseks kogemust.

Vaata ka

• Glasuurialune maal
• Email
• Kakiemon
• Cizhou keraamika