Geosünklinaal
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2010) |
Geosünklinaalide hüpotees on vananenud kontseptsioon[1], mis kirjeldas maakoore vertikaalset liikumist. Laamtektoonika on selle tänapäeval kõrvale tõrjunud. Geosünklinaalideks loeti maakoore ulatuslikke suhteliselt liikuvaid ja tugevasti liigestatud väljavenitatud kujuga alasid, mida iseloomustab settekivimite suur paksus, aktiivne seismilisus, magmatism ja metamorfism. Nad asetsevad suhteliselt jäikade maakoore massiivide – platvormide – vahel või nende piiril. Geosünklinaali arengus võib esile tõsta kahte põhilist arenguetappi – vajumist (settekompleksi kuhjumist) ja kerkimist (orogeneesi).
Esimesel etapil kujutab geosünklinaal endast süvaveelist merelist settimisbasseini. Vastavalt merepõhja vajumisele kuhjuvad selles väga suure paksusega settekivimid (kuni 25 km). Vajumisele kaasneb kohati aktiivne magmaline ja vulkaaniline tegevus, kusjuures maakoort läbivate süvalõhede kaudu võib tungida merepõhja vulkaaniline laava või tuhk.
Teisele etapile iseloomulikuks, kerkimisega kaasnevaks nähtuseks on settekivimite kurrutumine, hiljem ka lõhestumine murrangutega ning magma tungimine lõhestunud settekivimite plokkide vahele.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Selley, Richard C., Applied Sedimentology, Academic Press, 2nd edition, 2000, lk 486 ISBN 978-0126363753