Lehekülje General Dynamics F-16 Fighting Falcon lähteteksti vaatamine

{{Toimeta|kuu=juuli|aasta=2020}} {{Keeletoimeta|kuu=juuli|aasta=2020}}
{{lennuk
|lennuki_nimi= F-16C Fighting Falcon
|pildi_nimi  = F-16 June 2008.jpg
|pildi_link  = Ameerika Ühendriikide õhuväe F-16C kõrbe kohal (2008)
|tüüp        = [[hävituslennuk]]
|tootja      = [[Lockheed Martin]]
|pikkus      = 14,8 m
|tiivaulatus = 9,8 m
|kiirus      = 2400 km/h; ([[Mach]] 2+)
|lennukaugus = 4220 km
|meeskond    = F-16A/C on ühekohaline.<br/> F-16B/D on kahekohaline, peamiselt õppelendudeks.
|esmalend    = esmalend toimus 20. jaanuaril 1974.<br/> 
|põhikasutaja = Ameerika Ühendriikide õhuvägi<br/> kasutuses 954 hävitajat:<br/> õhuvägi - 790 tk;<br/> väljaõpe - 150 tk;<br/> merevägi - 14 tk
|mootor = [[Pratt & Whitney F100 turboventilaatormootor]]
|toodanguarv = 4588 tk (juuni 2020)
|riik = {{PisiLipp|Ameerika Ühendriigid}}
|tiivapindala = uuemate lennukite tiivapindala: 28 m²<br/> varasemate tiivapindala: 26 m²
|lennulagi = 18 000 m+
|ühe maksumus = F-16A/B: 14,6 miljonit dollarit lennuki kohta (1998)<br/> F-16C/D: 18,8 miljonit dollarit lennuki kohta (1998)
|status = kasutuses
|muud kasutajad = {{PisiLipp|Türgi}}<br/> {{PisiLipp|Iisrael}}<br/> {{PisiLipp|Egiptus}}<br/> {{PisiLipp|Lõuna-Korea}}<br/> Veel 21...
}}
'''General Dynamics F-16 Fighting Falcon''' on ettevõtte [[General Dynamics]] (nüüd [[Lockheed Martin]]) [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[Õhuvägi|õhuväe]] ([[Ameerika Ühendriikide õhuvägi|USAF]]) tellimusel välja töötatud mitmeotstarbeline kerge [[hävituslennuk]]. Esmalend toimus 2. veebruaril 1974.

Algselt loodi F-16 tehniliselt kõrgetasemeliseks, kõigi ilmaolude lennuvõimekusega hävituslennukiks. F-16 eelkäija F-104 ei vastanud nendele kriteeriumitele. Maksumuselt ei pidanud F-16 ületama [[Grumman F-14 Tomcat|F-14]] hinda. Mootori tõukejõu ja lennuki kaalu suhteks plaaniti vähemalt 1:1. Lennuki omapäraks on selle kompaktsus ja kergus. Sellest tulenevalt on lennumasina kiirendus ja [[tõusukiirus]] eelnevate hävituslennukite tüüpidega võrreldes tunduvalt parem. F-16 piloodi jaoks on eriliselt hea sellele lennukile spetsiaalselt loodud kabiini klaaskuppel, millel puudub vaatevälja segav metallraamistik. Selline lahendus võimaldab piloodil teha ringvaatlust pea 360° ulatuses. Silmside piirides (<37 km) toimuvas õhuvõitluses annab selline kabiinikuppel F-16 piloodile eelise võrreldes teiste lennukitega. Väljaspool silmsidet toimuva lahingu jaoks on F-16 varustatud õhk-õhk-tüüpi rakettidega.

Lennuki kandevkonstruktsioon koosneb traditsiooniliselt 78% ulatuses alumiiniumsulamitest ja erinevatest terasesortidest. F-16 keskasetusega, plaanvaates deltakujulise 40° noolsusega tiiva profiiliks valiti NACA 64A-204. Õhuvõitluses tekkivate suurte ülekoormuste talumiseks on piloodi istme asendi kallutusnurka võimalik muuta 15–30° piires. Poollamav asend võimaldab piloodil õhuvõitluse väikestel pööranguraadiustel paremini taluda lühiajalisi, kuni 9-kordseid (9 g) ülekoormusi, ilma et piloot kaotaks teadvust.

== Arendus ==
[[Fail:Republic F-105G of the 333rd Tactical FS, 355th Tactical FW, in August 1968 over Vietnam..jpg|pisi|274x274px|Üks enim kasutatud hävituspommituslennukeid Vietnami sõjas oli [[F-105G]]. Peamiselt kasutati lennukit õhk-maa-tüüpi rünnakutel]]

=== Kerge hävituslennuki loomise programm ===
[[Vietnami sõda|Vietnami sõja]] kogemused näitasid, et õhus ülekaalu saavutamiseks on vaja uuemat tüüpi hävituslennukeid ja paremat väljaõpet pilootidele. Tuginedes kogemustele [[Korea sõda|Korea sõjas]], töötasid [[John Boyd]] ja [[Thomas Christie]] välja energiamanööverdusvõime teooria, mis võimaldas modelleerida hävituslennuki lennuomadusi lahingus. Nende töö tulemusena jõuti järeldusele, et lennuväkke on vaja väiksemat ja kergemat lennukit, mille manööverdusvõime oleks väikste energiakadudega. 1969. aastal tagas Boyd koos mõttekaaslastega [[Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium]]i rahastuse General Dynamicsile ja [[Northrop Grumman|Northtropile]] teooriapõhiste konstruktsiooni-kontseptsioonide uurimiseks. Lennuväe F-15 prototüüpide pooldajad jäid sellise kontseptsiooni suhtes skeptiliseks, sest tajusid seda kui ohtu oma projektile. Kuid lennuväe eelarve ei võimaldanud tellida soovitavst arvu F-15-id. Tänu tollase kaitseministri asetäitjale David Packardile, kes pooldas Boydi ideed, moodustati 1971. aasta mais lennuväe lennukite prototüüpide uurimisrühm, mille juhiks sai Boyd. John Boydi kuuest ettepanekust hakati rahastama kahte, millest üks oli YF-16. 6. jaanuaril 1972 avaldatud projektitaotluses nõuti alla 10-tonnise õhk-õhk-tüüpi võitlusvõimega hävituslennukit, millel oleks hea tõusukiirus, lennuulatus, juhitavus, mis oleks optimeeritud õhulahinguks kiirustel 730<2000 km/h (Mach 0,6–1,6) ning mis suudaks edukalt toimida kõrgusel 9000 – 10 000 m. Seerialennuki keskmiseks maksumuseks eeldati 3 miljonit dollarit.<ref>{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon#General_configuration|pealkiri=Kergekaalulise hävitaja programm|väljaanne=Wikipedia|aeg=01.06.2020|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Lõik "Lightweight Fighter program"}}</ref>
[[Fail:YF-16 and YF-17 in flight.jpg|pisi|274x274px|Pildil on [[YF-16]] ja [[YF-17]]. Katselennukid YF-16 ja YF-17 said hiljem uuendustega tuntuks kui F/A-18]]

=== Võitja valik konkursil ja esmalend ===
Viis ettevõtet tuli välja enda kontseptsioonidega. Väljavalituks osutusid YF-16 ja YF-17, General Dynamics ja Northrop sõlmisid vastavalt 37,9 miljoni ja 39,8 miljoni dollari väärtuses lepinguid YF-16 ja YF-17 prototüüpide tootmiseks. Mõlema prototüübi esmalennud kavandati 1974. aasta algusse. YF-16 töötas välja General Dynamicsi inseneride meeskond [[Robert H. Widmer|Robert H. Widmeri]] juhtimisel. Esimene YF-16 võeti kasutusele 13. detsembril 1973. Selle 90-minutiline esmalend tehti Californias Edwardsi õhuväebaasis asuva lennuväe katsekeskuses 2. veebruaril 1974. Selle lennuki tegelik esmalend toimus 20. jaanuaril 1974. Kogudes ruleerimisrajal kiirust, hakkas lennuk rajalt välja kalduma. Testpiloot [[Phil Oestricher]] otsustas siiski õhku tõusta, vältimaks takistustele otsalendu. Piloot maandus 6 minutit hiljem ohutult. YF-16 esimene helikiirust ületav lend tehti 5. veebruaril 1974. YF-17 prototüüpide esmalennud järgnesid 9. juunil 1974. YF-16 tegi kokku 330 lendu, koguajaga 417 tundi; YF-17 lendas 288 lendu, koguajaga 345 tundi. Northropi YF-17 prototüüp ühines 1976. aastal Northrop [[McDonnell Douglas|McDonnell Douglasega]], mille tulemusena pandi alus [[McDonnell Douglas F/A-18 Hornet|F/A-18-le]].<ref>{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon#General_configuration|pealkiri=Finalistide valimine ja esimene lend|väljaanne=Wikipedia|aeg=01.06.2020|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Lõik "Selection of finalists and flyoff"}}</ref>

=== Hävituslennukite võistlus ===
[[Fail:Northrop YF-17 McDonnell Douglas FA-18 Boeing FA-18EF Super Hornet.png|pisi|274x274px|YF-17, hiljem tuntud kui F/A-18 Hornet]]
Kerget tüüpi hävituslennuki  arendusprogramm (LWF – ''Lightweight Fighter program'') sai populaarseks. Tollased [[Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon|Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni]] ([[NATO]]) liitlased Belgia, Taani, Holland ja Norra püüdsid leida uuendust vananenud hävituspommitajale F-104G Starfighter. 1974. aasta alguses jõudsid nad USA-ga kokkuleppele, et kui Ameerika Ühendriikide õhuvägi tellib LWF-i võitja, siis kaaluvad ka NATO liikmed selle lennuki tellimist. USAF pidi asendama uue hävitajaga enda lennukid [[F-105 Thunderchief]] ja [[McDonnell Douglas F-4 Phantom II|F-4 Phantom II]]. USA kongress taotles lennuväe ja mereväe hävitajate hangetes suuremat ühilduvust, suunates 1974. aasta augustis mereväe rahastuse uuele mereväe õhutõrje hävitaja programmile. Neli NATO liitlast olid moodustanud "Rahvusvahelise hävitajate programmirühma" ja nõudsid USA otsust 1974. aasta detsembriks; seega kiirendas USAF testimist.

Tõsisema kavatsuse kajastamiseks kuulutati LWF-i programm uueks kaitseväe hävituslennukite võistluseks. Võistluse eesmärk ei olnud vaid õhk-õhk rünnakutüüpi lennuk, vaid mitmeotstarbeline hävituslennuk. Ameerika Ühendriikide õhujõud kinnitasid 11. septembril 1974 kavatsuse tellida viie kandidaadi seast just YF-16. Arvutimudeli modelleerimine näitas kandidaat-prototüüpide vahel tihedat võistlust, selles osutus YF-16 manöövrite juures oluliselt kiiremaks, lisaks oli YF-16 pilootide lemmik.

13. jaanuaril 1975 kuulutas lennuväe sekretär [[John Luther McLucas|John L. McLucas]] võistluse võitjaks YF-16. Peamised eelised, mille sekretär välja tõi, olid YF-16 madalamad käitamiskulud, suurem lennukaugus ja juhitavuse tulemused, mis olid YF-17 omadest "märkimisväärselt paremad". Otsustavaks sai ka YF-16 mootor, mis oli identne F-15 mootoriga. See ühtsus vähendas mõlema programmi kulusid mootorile. 

Sekretär McLucas teatas, et USAF plaanib tellida vähemalt 650 YF-16. USA merevägi valis 2. mail 1975 enda uueks õhutõrje lennukiks YF-17, mis hiljem sai tuntuks kui F/A-18 Hornet.

== Seerialennukid ==
[[Fail:KF-16D High AOA (Angle of Attack), Low-altitude, Low-airspeed demo flight.jpg|vasakul|pisi|269x269px|Lõuna-Korea kahekohaline KF-16D demonstreerimas madala kiiruse ja kõrge rünnakunurgaga lendu]]
USAF tellis lennukatsetusprogrammi jaoks 15 täismahulist hävituslennukit (üksteist ühekohalist ja neli kahekohalist). Hiljem vähendati seda siiski kaheksale (kuus ühekohalist (F-16A) ja kaks kahekohalist (F-16B)). 

YF-16 sai uue nime F-16. Lennuki keret pikendati 0,3 m, AN / APG-66 radari jaoks paigaldati pikem ninakoonus, tiiva pindala suurendati kahe ruutmeeri jagu, lennuki kiilu kõrgust vähendati, lisati kaks relvade kinnituskohta ja ninateliku kahele poole avanevad/sulguvad luugid asendati ühega. F-variandi kaal suurenes YF-i omaga võrreldes 25%. Esimene F-16A sai valmis 20. oktoobril 1976 ning lendas esimest korda 8. detsembril. Esimene kahekohaline variant (F-16B) tegi esmalennu 8. augustil 1977.

F-16 sai oma ametliku nime "Fighting Falcon" eripärase lennukikere järgi. Esmaselt said selle lennuki variandi 34. ja 388.  taktikaliste hävituslennukite eskadrillid. 

Neli [[Euroopa]] partnerit tellisid 7. juunil 1975 kokku 348 F-16. See jagunes nelja partneri vahel järgnevalt: [[Belgia]] (116), [[Madalmaad]] (102), [[Norra]] (72), [[Taani]] (58). Alguse sai kaks Euroopa lennukitehast: üks Madalmaades [[Fokkeri Schiphol-Oosti tehas|Fokkeri Schiphol-Oosti tehases]] (toodeti 184 lennukit) ja teine Belgias asuvas Gosselies tehases (164 lennukit). Euroopa ühistehased käivitati ametlikult 1. juulil 1977 Fokkeri juures. Esimesed Hollandi kuningliku õhuväe lennukid tarniti 1979. aasta juunis.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses pandi kokku Türgi tehastes 232 lennukit (plokk 30/40/50) F-16-st Türgi lennuväe litsentsi alusel. Tai ehitas 1990. aastate keskel Egiptuse jaoks 46 plokk 40 F-16. Lõuna-Korea avas KF-16 jaoks tehase, milles ehitati 140 F-16 plokk 52-te.

== Ülevaade ==
F-16 on ühe reaktiivmootoriga, hea juhitavusega, ülehelikiiruseline, mitmeotstarbeline hävituslennuk. Eelkäijatega võrreldes on lennuk palju väiksem ja kergem, kuid juhitavuse parendamiseks on täiustatud aerodünaamikat ja avioonikat. Lennus ülimalt paindlik F-16 oli esimene hävituslennuk, mis oli spetsiaalselt loodud 9G ülekoormuste manöövrite sooritamiseks ning mille maksimaalne kiirus on 2400 km/h (Mach 2+). Uuenduste hulka kuuluvad raamideta kabiinikuppel, mis võimaldab lendurile suurepärase vaatevälja, paremal küljel kabiinis asetsev juhtkang ja 15-30° all olev iste. F-16 on varustatud statsionaarse M61 Vulcan-kahuriga, lennuki kere ja tiiva all on mitu kinnituspunkti rakettide, pommide ja konteinerite jaoks. Hävitaja mootori tõukejõu ja kaali suhe on suurem kui üks.

F-16 on konstrueeritud olema odav ja lihtsamini hooldatav. Lennuki kandevkonstruktsioon on valmistatud umbes 80% alumiiniumisulamitest, 8% terasest, 3% komposiitidest ja 1,5% titaanist. Eeltiival, tiiva  maandumisklappidel, kiilul ja stabilisaatoril on kasutatud liimitud alumiiniumist kärgstruktuure. Mootori õhukanali ava on paigutatud nii, et jääb ninakoonusest tahapoole, kuid piisavalt ette, et minimeerida õhuvoolu kadusid, vähendamata mootori tõmmet.<ref>{{Netiviide|autor=Harry J. Hillaker|url=https://www.nae.edu/Publications/TheBridge/Archives/V34-1CentennialofAviation/TechnologyandtheF-16FightingFalconJetFighter.aspx|pealkiri=Technology and the F-16 Fighting Falcon Jet Fighter|väljaanne=National Academy of Engineering|aeg=01.03.2004|vaadatud=06.06.2020}}</ref>

== Üldine konfiguratsioon ==
[[Fail:F-16 refuelling, Exercise Green Flag East - 081201-F-3071N-235.jpg|vasakul|pisi|Kahe välimise kütusepaagiga F-16C võtmas kütust [[Boeing KC-135 Stratotanker]]ilt|307x307px]]
General Dynamicsi konstruktorid püüdsid luua lennukimudelit, mis võimaldab tõhusalt teostada õhk-õhk ja õhk-maa-tüüpi lahinguülesandeid. Uuringute tulemusel leiti, et tiib, mille esiservad on 40-kraadise noolsusega ja tagaserv on kere suhtes 90-kraadise nurga all, on parim lahendus sellise lennukitüübi jaoks. 1960. aastate aerodünaamilised uuringud näitasid, et tiiva esiservas olevaid eeltiibu saab kasutada suuremate kohtumisnurkade saavutamiseks. Tiiva suurel kohtumisnurgal hoidmisel tekivad lennuki tiiva kohale valged vee kondentsjoad. Juhitavuse parendamiseks lisati tiivale digitaalne juhtimissüsteem, mis muudab eeltiiva ja tagatiibade asendit automaatselt. (FCS). Lisaks konstrueeriti tiib elastsena, mis lubab selle paindumist manöövrite tegemisel üles/alla kuni 20 cm ulatuses.<ref>{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon#General_configuration|pealkiri=Üldine konfiguratsioon|väljaanne=Wikipedia|aeg=01.06.2020|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Lõik "General configuration"}}</ref> 

Väljaulatuvas asendis eeltiib ja tagatiivad muudavad tiivaprofiili kumeramaks, võimaldades lennata väiksemal kiirusel. Suuremate kiiruste juures tõstab digitaalne juhtimissüsteem eel-ja tagatiiva neutraalsesse asendisse.<ref>{{Netiviide|url=http://www.f-16.net/forum/viewtopic.php?f=23&t=11863|pealkiri=The purpose of the part in front of the wing F-16C|väljaanne=F-16.net|aeg=17.02.2009|vaadatud=05.06.2020}}</ref>  

Hävitajal on kärbitud deltatiib, mis võimaldab tiiva ja kere [[Aerodünaamika|aerodünaamiliselt]] soodsat üleminekut. See tagab mootori õhuavale ja terviklikult liikuvatele sabastabilisaatoritele võimalikult soodsa õhu juurdepääsu. Ninatelik asub sissetõmbeava ääre lähedal. Teised kaks telikut asuvad lennukikere keskel all. Telikud suudavad vastu pidada otsesele õhuvoolule kuni 500 km/h. Piloodikabiini katte taga asub [[Õhus tankimine|õhus tankimise]] ava, mida piloot saab õhus olles vastavalt vajadusele sulgeda ja avada. Hävitaja korpuse tagumises osas asub nn õhkpidurdi, mida piloot saab samuti kas laiendada või ahendada. Õhkpidurdit kasutatakse tavaliselt maandumisel või vajadusel lennuki aeglustamiseks.  

Osadel uuematel F-16 mudelitel on lennukikere külge kinnitatud mahutid, mis võivad sisaldada nii kütust, lisavarustust ja laskemoona. Lennuki kõhu all asuvad <br />[[Elektroonilised vastumeetmed|ECM-seadmed]], osadel mudelitel ka tagavaralangevari ja lennuki tagaosas asuv [[:en:Tailhook|sabakonks]]/sabahaak. Erinevalt F/A-18-st, mis kasutab sabahaaki peamiselt [[lennukikandja]]le maandumiseks, ei kasuta F-16 haaki samal otstarbel, küll aga võib hädamaandumisel või tehnilise rikke korral hävitaja maanduda maandumisrajal, kasutades haaki. Lennukikandjal opereerivate hävitajate ja luurelennukite telikud on spetsiaalselt tugevdatud, et vastu panna tohutule jõule, mida kujutab endast maandumine lennukikandjale. F-16 puhul langeks telik selliste jõududega kokkupuutel sisse.

== Otsejuhtimine ==
F-16 on esimene hävitaja, mis on disainitud kergelt aerodünaamiliselt ebastabiilseks, et parandada manööverdusvõimet. Enamik õhusõidukeid on konstrueeritud positiivse staatilise stabiilsusega, mis paneb õhusõidukit pöörduma sirgjoonelisse ja horisontaalsesse lennuasendisse, kui piloot vabastab juhtkangi. Ülehelikiirusel saavutab F-16 aerodünaamiliste muutuste tõttu stabiilsuse.

Kontrollitud lennult kõrvalekaldumise vältimiseks ja piloodi pidevate korrastuste vältimiseks on F-16 otsejuhtimise lennujuhtimissüsteemiga. Lennujuhtimissüsteem võtab piloodi juhtkangi sisestusest ning manipuleerib juhtpindadega nii, et saada soovitud tulemus juhtimiskaotust tekitamata. FLCC teostab lennuki lennusuunas tuhandeid mõõtmisi sekundis, et automaatselt kõrvaldada kõrvalekalded piloodi seatud lennutrajektoorist.

Lisaks hõlmab lennujuhtimissüsteem piiranguid, mis reguleerivad liikumist kolmel põhiteljel, lähtudes asendist, õhukiirusest ja ründenurgas. Need takistavad juhtpindadel ebastabiilsuse esilekutsumist, näiteks kõrge ründenurk, mis kutsub esile varisemise. Piirajad takistavad ka manöövreid, mis ületavad hävitaja raskusetaluvuse (9g). F-16 sõltub mehaaniliselt ühendatud juhtseadiste asemel täielikult oma elektrisüsteemidest.<ref>{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon#Negative_stability_and_fly-by-wire|pealkiri=Otsejuhtimine|väljaanne=Wikipedia|aeg=01.06.2020|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Lõik "Negative stability and fly-by-wire"}}</ref>

== Süsteemid ==
[[Fail:170614-F-RH756-282 (34929964880) crop.jpg|pisi|348x348px|Kiivrisse paigaldatud juhtsüsteem F-16 piloodil]]

==== Kiivrisse paigaldatav juhtsüsteem (JHMCS II) ====
Kiivrisse paigaldatav juhtsüsteem kuvab piloodi visiiril andmeid lennuki jõudluse, kiiruse, kütuse ja relvade oleku kohta – lennuki taktikalised andmed on pidevalt kättesaadavad. Juhtsüsteem võimaldab piloodil suunata relvi ja andureid pead keerates, selline võimalus suurendab piloodi situatsiooniteadlikkust. Süsteem on uus digitaalne süsteem, mis sisaldab hübriidset jälgimisseadet, vajades samas vähem tugivarustust kui eelnevad versioonid. Piloot saab süsteemi ühildada öövaatlusseadmega

== AESA radar ==
[[Fail:F-16 Flight Test Radar, later designated AN-APG-66, Westinghouse, 1974 - National Electronics Museum - DSC00411.JPG|vasakul|pisi|320x320px|F-16 radariks kasutatud AN-APG-66. Radari ees olev "plaat" käib otsingurežiimis paremale vasakule]]
F-16A/B oli algselt varustatud [[Westinghouse AN/APG-66]] radariga. Selle tasapinnaline radariplaat oli konstrueeritud kompaktseks, et see sobiks hävitaja suhteliselt väikese ninaga. Ülesvaaterežiimis kasutab APG-66 madala impulsi korduse sagedust. Keskmisel ja kõrgel kõrgusel oleva sihtmärgi jaoks kasutab radar madala sagedusega režiimi. [[Radar|Radaril]] on mitmeid töösagedusi: see pakub nelja õhk-õhk- ja seitset õhk-maa-töörežiimi, mis on valmis tuvastama sihtmärke isegi öösel või halva ilmaga. A/B ploki 15 mudel APG-66 v.2 lisas võimsama signaalitöötluse, suurema võimsuse, parema töökindluse ja suurema ulatuse keskkondades, kus radareid segatakse. Programm Mid-Life Update tutvustas uut mudelit APG-66 v.2A, millel on suurem tuvastuskiirus ja rohkem mälu.

AP/APG-68 on APG-66. uuendatud versioon, mida tutvustati koos plokiga F-16C/D. APG-68 on suurema ulatuse ja eraldusvõimega, samuti 25 erineva töörežiimiga. Sealhulgas on uueks lisaks maapinna kaardistamine, mere sihtmärkide tuvastus ja sihtmärgi jälgimine skaneerimise ajal (<10 sihtmärki).

Ploki 40/42 APG-68 v.1 mudel lisas täieliku ühilduvuse Lockheed Martini madala kõrgusega navigeerimise ja infrapunakiirguse seadmetega. Plokis 50/52 kasutati algul töökindlamat APG-68 v.5, millel on programmeeritav signaaliprotsessor ning mis kasutab VHSIC-tehnoloogiat.

Uuemad plokk 50/52 (plokk 50+/ 52+) on varustatud radariga APG-68 v.9, millel on 30% suurem õhk-õhk-tuvastamise ulatus, sihtmärkide kaardistamine.

2004. aasta augustis sõlmiti Northrop Grummaniga leping, mis hõlmas APG-68 v.10 muutmist plokk 40/42/50/52 hävitajate standardiks.

28. veebruaril 2020 sai Northrop Grumman Ameerika Ühendriikide õhuväe korralduse pikendada nende F-16-te kasutusaega vähemalt aastani 2048. Hävitaja varustusse kuulub AN/APG-83 (SABR) radar. Radaril on suurem tuvastamis- ja jälgimissüsteem, mis võimaldab korraga jälgida kuni 20 sihtmärki. Automaatne sihtmärgituvastus, õhk-õhk, õhk-maa ja põimitud radarirežiim.<ref>{{Netiviide|url=https://lockheedmartin.com/content/dam/lockheed-martin/aero/documents/F-16/F-16_Block_70_India_Brochure.pdf|pealkiri=AESA Radar|väljaanne=Lockheed Martin|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Leht "AESA Radar"|arhiivimisaeg=5.06.2020|arhiivimisurl=https://web.archive.org/web/20200605221257/https://lockheedmartin.com/content/dam/lockheed-martin/aero/documents/F-16/F-16_Block_70_India_Brochure.pdf|url-olek=ei tööta}}</ref>

Piloodil on võimalik õhk-õhk-režiimis radari tööd suunata. Piloot saab valida, millist ala radari "plaat" uurib. (120°, 60°, 45°, 30°) Seda peamiselt sellepärast, et 120° tuvastusala puhul ei pruugi radar üles korjata kaugemal asuvaid sihtmärke. Näiteks 60° vaatenurga puhul on "plaadist" välja suunatud juga konkreetsem ja sihtmärgid, mis kaugemal, lihtsamini tuvastatavad. Teisalt ei suuda ühegi hävitaja radar kogu vaatenurka ühe tõmbega katta. Radar skaneerib kogu ala ''[[bar]]''{{'}}ide kaupa, mis tähendab, et esmalt alustab radar ala skaneerimist ülevalt, siis liigub alumiste "tasemete" juurde.

== Kokpit ==
F-16 kokpiti eripäraks on piloodi jaoks erakordne vaateväli, mis tagab piloodile pea 360 kraadise vaatevälja. Kokpitis asuv iste on kallutatud 30 kraadise kaldenurga alla, enamikul hävitajatel jääb see 13-15 kraadi juurde. Kallutatud iste võimaldab piloodil taluda suuremaid g-jõude. Piloot lendab peamiselt parema käetoe külge kinnitatud juhtimiskangi (traditsiooniliselt asub juhtkang kahe jala vahel) ja pedaalide abil. Lahingmanöövrite ajal on juhtkangi küljes olevad nupud piloodile eeliseks, see laseb piloodil ilma kallutamata aktiveerida ja juhtida olulisi pardal olevaid süsteeme. 

F-16-l on kokpiti ees ekraan, mis projitseerib piloodi ees visuaalset lennu- ja lahinguteavet, ilma et see piiraks vaatevälja. Täiendav teave lennu ja süsteemide kohta kuvatakse mitmeotstarbelisetel ekraanidel (asuvad piloodi vasaku ja parema jala kohal). Vasakpoolne kuva on esmane ekraan, mis tavaliselt näitab radarit ja liikuvaid kaarte. Parempoolne kuva on süsteemiekraan, mis sisaldab teavet mootori, teliku, klappide, seadete ning kütuse ja relvade oleku kohta. Piloot saab ekraanide sisu vahetada paari vajutusega. Algselt olid F-16A ja B variandi kuvad ühevärvilised, hiljem asendati ploki 50/52 variantide ekraanid värviliste vedelkristallkuvaritega.

Piloodi kiivrit saab kasutada nii öise vaatega prillidena kui ka juhtsüsteemina relvade jaoks. Näiteks saab piloot suunata õhk-õhk-raketi AIM-9X enda pead keerates (raketi "ninas" asetsev soojusotsija on suunatav kiivriga). Boeingu liigendkiivrisse paigaldatav juhtsüsteem on saadaval alates plokist 40.<ref>{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon|pealkiri=Kokpit|väljaanne=Wikipedia|aeg=01.06.2020|vaadatud=06.06.2020|täpsustus=Lõik "Cockpit and ergonomics"}}</ref>

== Mootori tõukejõud ==
[[Fail:Dutch F-16 (2750955153).jpg|vasakul|pisi|213x213px|Hävitaja mootorist tulev tulejuga võib olla kuni 10 meetri pikkune]]
Esialgselt valiti F-16 mootoriks Pratt & Whitney F100-PW-200 turboventilaatormootor. Katsetuste ajal leiti, et mootori puhul on oht tühikäigule minekuks. Kuni probleemide lahendamiseni käskis õhuvägi pilootidel lennata "juhtkangi suremise hetkeni" (juhuks kui mootor peaks minema tühikäigule). Aja möödudes tutvustati uut mootori tüüpi: F100-PW-220, mis oli jõudluselt ja vastupidavuselt parem. Uus mootoritüüp paigaldati plokkidele 32 ja 42. Paljud plokk 25 mudelite mootorid (F100-PW-220) uuendati 220E vastu. E variant parandas töökindlust ja hooldatavust.

Iga mootorile tuleva uuendusega suurenes selle võimsus: plokk 50 puhul on mootorijõuks 131,6 k[[Njuuton|N]]*. Plokk 52 oli seevastu jõuga 129,4 kN*. Ameerika Ühendriikide õhuväe tellitud 1466-st F-16C/D-st on 556 varustatud F100-seeria ja 890 varustatud F110-seeria mootoritega. Araabia Ühendemiraatide plokk 60 töötab General Electric F110-GE-132 turboventilaatormootoriga, mille maksimaalne tõukejõud on 144,6 kN*. See on ühtlasi ka suurima jõudlusega mootor F-16 puhul.<ref>{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon#Propulsion|pealkiri=Mootori tõukejõud|väljaanne=Wikipedia|aeg=01.06.2020|vaadatud=06.06.2020|täpsustus=Lõik "Propulsion"}}</ref>

<nowiki>*</nowiki>Väärtused on esitatud mootori järelpõlemisrežiimis.

== Variandid ==
F-16 mudeleid järjestatakse plokkide alusel. Plokid hõlmavad nii ühe- kui kahekohalisi hävitajaid. Lennukite järkjärguliseks uuendamiseks on aastate jooksul kasutusele võetud erinevaid tarkvara- ja riistvarasüsteeme, relvade ja struktuurilisi uuendusi. Kuigi tavaliselt järjestatakse mudeleid plokkide järgi, on olnud ka palju muid variante, kus on tehtud olulisi muudatusi. Näiteks muudetakse vanemad F-16-d droonsihtmärkideks.

''Põhiartikkel'': General Dynamics F-16 Fighting Falcon<ref>{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon#Variants|pealkiri=Variandid|väljaanne=Wikipedia|aeg=01.06.2020|vaadatud=06.06.2020|täpsustus=Lõik "Variants"}}</ref>

=== F-16A/B ===
<u>F-16A</u> (ühe istekohaga) ja <u>F-16B</u> (kahe istekohaga) olid esialgsed variandid. Nende variantide hulka kuuluvad ploki 1, 5, 10 ja 20 versioonid. Plokk 15 oli esimene suurem muudatus, millel olid suuremad horisontaalsed stabilisaatorid. See on kõige arvukam kõigist F-16 variantidest, mida on toodetud pea 475 tükki. Paljud F-16A ja B variandid on uuendatud ploki 20 standarditele vastavaks. 

=== F-16C/D ===
F-16C (ühe istekohaga) ja F-16D (kahe istekohaga) variante hakati tootma 1984. aastal. Esimene C/D versioon oli Block 25 täiustatud kokpiti instrumentide ja radariga. Lisati AIM-7 ja AIM-120 õhk-õhk raketid. Plokid 30/32, 40/42 ja 50/52 olid hilisemad C/D versioonid. F-16C/D lennuki maksumus oli 18,8 miljonit USA dollarit. Hoolduskulud on lennutunni kohta 7000 – 22 470 dollarit. 

=== F-16E/F ===
F-16E (üheistmeline) ja F-16F (kaheistmeline) on uuemad F-16 plokk 60 variandid. Sellese projekti enim panustanud riik on Araabia Ühendemiraadid. Plokk 60 on varustatud AN/APG-80 radari, lisakütusepaakide ja võimsama General Electric F110-GE-132 mootoriga.

=== F-16IN ===
F-16IN põhineb F-16E/F mudelil, kuid sellel on AN/APG-80 radar, GE F110-GE-132A mootor, uuendatud kokpit ja kiivri külge kinnitatud juhtsüsteem. Alates 2017. aastast on Lockheed Martin nõustunud tootma Indias hävitajaid F-16 Block 70 koos India kaitseettevõttega. Uus tootmisliin on peamiselt India õhuväe jaoks, kuid toimub ka eksport.

=== F-16IQ ===
Ameerika Ühendriikide Kaitsejulgeoleku amet teatas 2010. aasta septembris Ameerika Ühendriikide Kongressile 18 F-16IQ lennuki sõjalisest müügist. Müügi koguväärtuseks hinnatakse 4,2 miljardit USA dollarit. 

=== F-16N ===
F-16N oli õppelendudel vastase lennumasin, mida kasutas USA merevägi. See põhineb F-16C/D plokk 30-l ja selle mootor on General Electric F110-GE-100. Kuigi üheistmelised F-16N ja kaheistmelised TF-16N põhinevad väikese õhuavaga F-16C/D lennukikerel, on nende puhul säilinud APG-66/B radar. Eemaldatud on lennukikerelt 20 mm kuulipilduja, samuti ei kanna F-16N-id rakette. Kogutoodanguks toodeti kokku 26 lennukit, millest 22 on ühekohalised F-16N-id ja neli on kahekohalised TF-16N-id. Lennukite esialgne partii oli kasutusel aastatel 1988–1998, kasutusaja sees avastati aga kahekohaliste puhul pisipragusid.

== Relvastus ==
Vanemaid F-16-id oli võimalik relvastada kuni kuue [[AIM-9 Sidewinder]]i õhk-õhk-raketiga, kasutades selleks mõlemal tiivaotsal relssheitjaid. Samuti oli võimalik kasutada [[AIM-7 Sparrow]]sid. Uuemad hävitaja versioonid toetavad [[AIM-120 AMRAAM]]-i. Lennuk võib kanda mitmesuguseid muid õhk-õhk-tüüpi rakette, õhk-maa-tüüpi rakette või pomme. Lennukikere külge on võimalik kinnitada elektrooniliste vastumeetmete seadmeid, lisakütusepaake. Andurite või radarite jaoks on saadaval veel kaks ruumi kere all. 

F-16 kannab 20 mm (0,787 tolli) M61A1 Vulcani kuulipildujat õhk-õhk ja õhk-maa ülesannete jaoks. 20 mm kahur on paigaldatud kere sisse, kokpitist vasakule. Kahuril on 512 laengut.<ref name=":2">{{Netiviide|url=https://lockheedmartin.com/content/dam/lockheed-martin/aero/documents/F-16/F-16_Block_70_India_Brochure.pdf|pealkiri=Uusima F-16 Väljalaske 70. Relvastus|väljaanne=Lockheed Martin|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Leht "Certified Advanced Weapons"|arhiivimisaeg=5.06.2020|arhiivimisurl=https://web.archive.org/web/20200605221257/https://lockheedmartin.com/content/dam/lockheed-martin/aero/documents/F-16/F-16_Block_70_India_Brochure.pdf|url-olek=ei tööta}}</ref>

=== Uusima F-16 plokk 70 relvastus ===

==== Õhk-maa-tüüpi relvastus (''air-to-ground missiles'') ====
* AGM-65 Maverick/AGM-65; Laser Maverick
* AGM-142B Have Lite
* [[AGM-88 HARM]]

==== Õhk-õhk-tüüpi relvastus (''air-to-air missiles'') ====
* IRIS-T
* AIM-7F/M Sparrow
* AIM-120A/B AMRAAM
* AIM-120C/D AMRAAM
* AIM-9N/P Sidewinder
* AIM-9L/M/S Sidewinder
* AIM-9X Sidewinder

==== Üldotstarbelised pommid (''general-purpose weapons'') ====
* BLU-107 Durandal
* MK-82 500-lb LDGP
* MK-82 Snakeye 500-lb HDGP
* MK-82 AIR
* M117 750-lb LDGP
* MK-83 1000-lb LDGP
* MK-84 AIR
* MK-84 2000-lb LDGP
* BLU-109 2000-lb LDGP

==== Ründavad/kaitsvad väljaõppesüsteemid (''offensive/defensive training systems'') ====
* 2.75-in. Practice Rocket
* Laser-Guided Training Round
* ACMI Pod
* A/A 37U-36 Aerial Target System
* SUU-20/SUU-5003 Practice Bomb and Rocket Dispense

==== Navigeerimis- ja jälgimissüsteemid (''navigation/reconnaissance/utility pods'') ====
* AAQ-20 Pathfinder Navigation Pod
* ADL-500 Advanced Data Link Pod (GBU-15)
* AAQ-13 LANTIRN Navigation Pod
* MXU-648 Cargo Pod
* Next-Generation Cargo Pod
* AARS Reconnaissance Pod
* TARS, ETARS, MARS, Falcon SAR Reconnaissance Pod
* DB-110 Reconnaissance Pod
* AWW-13 Data Link (AGM-84)

==== Juhitavad pommid (''guided weapons'') ====
* GBU-12 Paveway II/GBU-51; Paveway II/GBU-49; Enhanced Paveway II 500-lb LGB (LGB – Laser Guided Bomb)
* Paveway IV
* GBU-16 Paveway II 1000-lb LGB (MK-83 Warhead)
* GBU-10 Paveway II/GBU-50 Enhanced Paveway II 2000-lb LGB (MK-84 Warhead
* GBU-22 Paveway III 500-lb LGB (MK-82 Warhead)
* GBU-24/EGBU-24 Paveway III 2000-lb LGB (MK-84 Warhead)
* GBU-24/EGBU-24 Paveway III 2000-lb LGB (BLU-109 Warhead)
* GBU-27/EGBU-27 2000-lb LGB (BLU-109 Warhead)
* GBU-38 JDAM/GBU-54 Laser JDAM 500-lb
* GBU-32 JDAM 1000-lb (MK-83 Warhead)
* GBU-15 2000-lb EO Guided Bomb (MK-84 Warhead)
* GBU-31 JDAM/GBU-56 Laser JDAM 2000-lb (MK-84 Warhead)
* GBU-31 JDAM/GBU-56 Laser JDAM 2000-lb (BLU-109 Warhead)

==== Peibutised (''decoys'') ====
* ADM-160B MALD/ ADM-160C MALD-J
* ALE-50 Advanced Towed Decoy

==== Raketid; raketisalved (''rocket/gun pods'') ====
* MK-4, MK-66 2.77-in. Rocket
* APKWS Laser 2.75-in. Rocket
* MK-4, MK-66 2.77-in. Rocket
* M61Aa 20 mm Vulcan Cannon
* LAU-68/131 Rocket Pod
* LAU-3A/5003 Rocket Pod

==== Jaoturid (''dispencers'') ====
* SUU-25 Flare Dispenser
* CBU-105 WCMD

==== Kütusepaagid (''fuel tanks'') ====
* 300 gallonit mahutav keskosapaak
* 370 gallonit mahutav tiivapaak
* 600 gallonit mahutav tiivapaak
* Conformal Fuel Tank

==== Elektroonilised vastumeetmed (''electronic countermeasures'') ====
* ALQ-131 ECM Pod/ALQ-211 AIDEWS Pod
* ALQ-119/184 ECM Pod

==== Jälgimissüsteemid (''targeting systems'') ====
* AAQ-33 Sniper Advanced Targeting Pod
* AAQ-28 Litening II Advanced Targeting Pod
* AAQ-14 LANTIRN/Sharpshooter Targeting Pod
* AN/ASQ-213 HARM Targeting System R7
* AAQ-32 Integrated FLIR Targeting System

== Kasutuses ==
F-16 on üks levinumaid hävituslennukeid terves maailmas, kuuludes 25 riigi sõjaväe lennukiparki. Kokku on toodetud üle 4588 lennuki, millest üle 3000 on kasutusel: [[USA]]-s, [[Araabia Ühendemiraadid|Araabia Ühendemiraatides]], [[Bahrein]]is, [[Belgia]]s, [[Egiptus]]es, [[Holland]]is, [[Iisrael]]is, [[Indoneesia]]s, [[Itaalia]]s, [[Jordaania]]s, [[Kreeka]]s, [[Lõuna-Korea]]s, [[Maroko]]s, [[Norra]]s, [[Omaan]]is, [[Pakistan]]is, [[Poola]]s, [[Portugal]]is, [[Singapur]]is, [[Taani]]s, [[Tai]]s, [[Taiwan]]is, [[Tšiili]]s, [[Türgi]]s, [[Ukraina]]s ja [[Venezuela]]s. Praegu müüb USA seda lennukit peamiselt välisriikidele.

USA relvajõud plaanivad lennukeid F-16 käigus hoida kuni 2025. aastani.
{| class="wikitable sortable"
|+
Kasutusel olevad hävitajad (F-16 kõik väljalasked)
!Riigid
!Kasutuses (2020)
!Rünnakuvalmis
!Väljaõpe
|-
|{{PisiLipp|Araabia Ühendemiraadid}}
|77<ref name=":0">{{Netiviide|url=https://www.flightglobal.com/download?ac=66025|pealkiri=Riikide õhuväed|väljaanne=Flightglobal|aeg=01.01.2020|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Leheküljed 11-34}}</ref>
|55x F-16E
|22x F-16F
|-
|{{PisiLipp|Bahrein}}
|21<ref name=":0" />
|17x F-16C/V
|4x F-16D
|-
|{{PisiLipp|Belgia}}
|51<ref name=":0" />
|43x F-16A
|8x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Egiptus}}
|218<ref name=":0" />
|168x F-16A/C
|50x F-16B/D
|-
|{{PisiLipp|Iisrael}}
|224<ref name=":0" />
|175x F-16C/I
|49x F-16D
|-
|{{PisiLipp|Indoneesia}}
|32<ref name=":0" />
|25x F-16A/C
|7x F-16B/D
|-
|{{PisiLipp|Iraak}}
|34<ref name=":0" />
|26x F-16C/IQ
|8x F-16D/IQ
|-
|{{PisiLipp|Jordaania}}
|59<ref name=":0" />
|44x F-16A
|15x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Kreeka}}
|153<ref name=":0" />
|114x F-16C
|39x F-16D
|-
|{{PisiLipp|Lõuna-Korea}}
|169<ref name=":0" />
|118x F-16C
|51x F-16D
|-
|{{PisiLipp|Madalmaad}}
|68<ref name=":0" />
|60x F-16A
|8x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Maroko}}
|23<ref name=":0" />
|15x F-16C
|8x F-16D
|-
|{{PisiLipp|Norra}}
|53<ref name=":0" />
|44x F-16A
|9x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Omaan}}
|23<ref name=":0" />
|17x F-16C
|6x F-16D
|-
|{{PisiLipp|Pakistan}}
|76<ref name=":0" />
|45x F-16A/C
|31x F-16B/D
|-
|{{PisiLipp|Poola}}
|48<ref name=":0" />
|36x F-16C
|12x F-16D
|-
|{{PisiLipp|Portugal}}
|27<ref name=":0" />
|24x F-16A
|3x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Rumeenia}}
|12<ref name=":0" />
|9x F-16A
|3x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Singapur}}
|60<ref name=":0" />
|60x F-16C/D
|–
|-
|{{PisiLipp|Taani}}
|44<ref name=":0" />
|33x F-16A
|11x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Tai}}
|63<ref name=":0" />
|38x F-16A
|15x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Taiwan}}
|142<ref name=":0" />
|115x F-16A/V
|27x F-16B
|-
|{{PisiLipp|Tšiili}}
|46<ref name=":0" />
|35x F-16A/C
|11x F-16B/D
|-
|{{PisiLipp|Türgi}}
|245<ref name=":0" />
|158x F-16C
|87x F-16C/D
|-
|{{PisiLipp|Venezuela}}
|20<ref name=":0" />
|16x F-16A
|4x F-16B
|}

== Tehnilised andmed ==
{| class="wikitable"
|- bgcolor="#DDDDDD"
! Tehnoandmed
!YF-16<ref name=":1">{{Netiviide|url=https://en.wikipedia.org/wiki/General_Dynamics_F-16_Fighting_Falcon_variants#F-16A/B_Block_1/5/10|pealkiri=Tehnilised andmed|väljaanne=Wikipedia|vaadatud=05.06.2020|täpsustus=Lõik "Specifications"}}</ref>
!F-16A/B<ref name=":1" />
! F-16C (plokk 30)
! F-16E (plokk 60)
|-
| Tüüp 
|mitmeotstarbeline lennuk
|mitmeostarbeline lennuk|| mitmeotstarbeline lennuk ||mitmeotstarbeline lennuk
|-
| Pikkus 
|14,8 m
|14,59 (15,1 m Pitot' toruga)|| 14,52 m (15,03 m Pitot' toruga) || 14,52 m (15,03 m Pitot' toruga)
|-
| Tiivaulatus 
|9,45 m
|9,45 m|| 9,45 m || 9,45 m
|-
| Tiivapindala 
| –
| –|| 27,87 m² || 27,87 m²
|-
| Tiiva külgsuhe 
| –
| –|| 3,2 || 3,2
|-
| Tiiva pinnakoormus 
| –
| –||
* tühikaalul 297 kg/m²
* nominaalsel stardikaalul 431 kg/m²
* suurimal lennukaalul 688 kg/m²
| 
* tühikaalul 311 kg/m²
* nominaalsel stardikaalul 457 kg/m²
* suurimal lennukaalul 813 kg/m²
|-
| Kõrgus 
|4,95 m
|5,08 m|| 5,09 m || 5,09 m
|-
| Tühikaal 
|6170 kg
|7390 kg|| 8273 kg || 8670 kg
|-
| Normaal stardikaal 
| –
| –|| 12 003 kg || 12 747 kg
|-
| Suurim stardikaal 
| –
|17 000 kg|| 19 187 kg || 22 680 kg
|-
| kütusekogus 
| –
| –|| 3986 l (3175 kg) || 7390 l (5886 kg) ( CFT–ga)
|-
| Ülekoormus ''g''- limiit 
| –
| –|| −3 kuni +9 ''g''|| −3 kuni +9 ''g''
|-
| Suurim kiirus 
| –
| –||
* Mach 2,02 ehk 2142 km/h (optimaalsel lennukõrgusel)
* Mach 1,2 ehk 1470 km/h (merepinna tasemel)
| 
* Mach 1,89 ehk 2007 km/h (optimaalsel lennukõrgusel)
* Mach 1,2 ehk 1470 km/h (merepinna tasemel)
|-
| Lennulagi 
|–
| –|| 15 240 m || 15 240 m
|-
| Suurim tõusukiirus 
| –
| –|| 254 m/s ||–
|-
| Max nurkkiirus 
| –
| –||
* lühiajaliselt ''ca'' 26°/s
* kestvamalt 21,7°/s
|–
|-
|-
| Tegevusraadius 
| –
| –||
* Hi-Hi-Hi-profiil: 925 km
* Hi-Lo-Hi-profiil: 580 km
| 
* Hi-Hi-Hi-profiil: 1605 km
* Hi-Lo-Hi-profiil: 650 km
|-
| Ühe otsa lennukaugus 
| –
| –|| 3819 km || 4220 km
|-
| Õhkutõusu distants 
| –
| –|| 533 m ||–
|-
| Maandumisdistants 
|–
| –|| 762 m ||–
|-
| Max relvalast 
| –
| –|| 9276 kg || 5638 kg
|-
|Radar
| –
|AN/APG-66
|AN/APG-68
|AN/APG-80
|-
| Mootor
|üks Pratt & Whitney F100, turboventilaator
|üks Pratt & Whitney F100, turboventilaator|| üks General Electric [[General Electric F110|F110-GE-100]], [[turboventilaator]]|| üks General Electric [[General Electric F110|F110-GE-132]], [[turboventilaator]]
|-
| Tõukejõud
|
* järelpõlemisel 106 kN
|
* järelpõlemisel 106 kN
|
* järelpõlemisel: 128,90 kN
* tavaliselt: 76,31 kN
| 
* järelpõlemisel: 142,38 kN
* tavaliselt: 79,22 kN
|-
| Tõuke/kaalu suhe
| –
| –||
* suurim (tühikaalul) 1,59
* nominaalne (normaalsel stardikaalul) 1,09
* minimaalne (suurimal stardikaalul) 0,69
| 
* suurim (tühikaalul) 1,67
* nominaalne (normaalsel stardikaalul) 1,14
* minimaalne (suurimal stardikaalul) 0,64
|-
|}

==Viited==
{{viited}}

==Kirjandus==

== Välislingid ==
{{Commonscat}}
* [https://forte.delfi.ee/artikkel/120266830/absoluutselt-kasutu-ukraina-sojavaejuhid-kusivad-ameeriklastelt-lendavat-tanki-lendur-selgitab-miks-see-pole-eriti-hea-mote F-16 joonis]. Delfi/Forte/Sõjandus, 1. II 2024
* [https://forte.delfi.ee/artikkel/120311682/venelased-korraldavad-neile-suure-jahi-ekspert-selgitab-mida-muudavad-lahiajal-ukraina-sojas-havitajad-f-16 „Venelased korraldavad neile suure jahi.“ Ekspert selgitab, mida muudavad lähiajal Ukraina sõjas hävitajad F-16 ] F-16 joonis. Delfi/Forte/Sõjandus, 1. VIII 2024
* [https://forte.delfi.ee/artikkel/120313581/venelased-kasutavad-seda-lennukit-lihtsalt-ragulkana-ekspert-selgitab-kas-f-16-l-on-voimalused-venelaste-parima-lennuki-vastu „Venelased kasutavad seda lennukit lihtsalt ragulkana.“ Ekspert selgitab, kas F-16-l on võimalused venelaste parima lennuki vastu] F-16 relvastus ja taktika Ukrainas. Delfi/Forte/Sõjandus, 9. VIII 2024

[[Kategooria:Hävituslennukid]]
[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide lennukid]]
[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide õhuvägi]]
[[Kategooria:Lockheed Martin]]