Gabriel Tarde

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Gabriel Tarde
M. Tarde, membre de l'Institut, professeur au Collège de France CIPB0463.jpg
Gabriel Tarde
Sündinud 12. märts 1843
Sarlat
Surnud 13. mai 1904
Pariis
Elukoht Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) sotsioloog, kriminoloog

Gabriel Tarde (õieti Jean-Gabriel De Tarde; 12. märts 1843 Sarlat13. mai 1904 Pariis) oli Prantsuse sotsioloog, kriminoloog ja sotsiaalpsühholoog.

Tema grupimõtlemise tähtsusest lähtuvad tööd juhtisid tähelepanu matkimisele ja kirjeldasid innovatsioonimehhanisme.

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Gabriel Tarde oli Prantsuse sotsioloog ja kriminoloog, kelle peamiseks uurimisalaks oli sotsiaalne interaktsioon. Tarde elutöö on mõjutanud sotsiaalpsühholoogiat ja sotsiaalsete ideede levikut. Tema teadusteosed käsitlevad kriminoloogiat ja sotsioloogiat.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Gabriel Tarde sündis 12. märtsil 1843 Prantsusmaal Sarlati kogukonnas Dordogne'i provintsis. Tarde isa oli kohtunik ja sõjaväeohvitser. 7. eluaastast ehk pärast isa surma kasvatas ema poega üksi. Tema esivanemate hulka kuulus ka kuulus astronoom Canon Jean Tarde (1561–1636). 1877. aastal abiellus ta Marthe Bardy Delisle'iga. Neil sündis kolm last.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Tarde õppis kõigepealt kodukoha Sarlati jesuiitide koolis. Ehkki juba poisipõlvest saati taheti talle anda haridust, millega võiks saada teadlaseks, tuli terviseprobleemide tõttu neid plaane korrigeerida. Lõpuks õnnestus tal Pariisis õppida õigusteadust algul Toulouse'i Ülikoolis ja seejärel Pariisi Ülikoolis.[1]

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Gabriel Tarde oli prantsuse sotsioloog ja kriminoloog ning oma aja üks mitmekülgsemaid ühiskonnateadlasi. Aastatel 1875–1893 töötas Tarde uuriva kohtunikuna kodukohas Sarlati kohtus. 1894. aastal töötas ta kriminaalstatistika büroo direktorina Pariisi õigusministeeriumis ning 1900. aastast modernse filosoofia professorina Prantsuse Kolledžis. [2] Tööväliselt oli ta moraali- ja riigiteaduste akadeemia liige. Oma põhilise filosoofilise uskumuse oli Tarde välja töötanud 1875. aastaks. Tarde esimeseks raamatuks sai 1879. aastal noorte luulekogu. Aastatel 1880–1885 kirjutas ta ka mitmeid kriminalistikaartikleid väljaande Revue philosophique jaoks, mida toimetas Theudole Ribote (1839–1916). 1886. aastal avaldas kohtunikuna töötav Gabriel Tarde oma esimese töö võrdleva kriminoloogia kohta. [1]

Sotsiaalne filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Gabriel Tarde on pannud püsiva aluse tänapäevasele kriminoloogia teooriale ja karistusfilosoofia põhitõdedele.[3] Sotsioloog on andnud olulise panuse sotsiaalse suhtluse teooriasse. Tarde lõi oma elu jooksul sotsioloogiasüsteemi, mis põhines psühholoogial ja mille eesmärk oli selgitada sotsiaalset käitumist alates kultuurist kuni indiviidini. [1] Kõige tuntum Tarde teooria on sotsiaalse interaktsiooni kohta, mis tõstab esile indiviidi tähtsust suures kogukonnas, mis viis ta konflikti Emile Durkheimiga, kes pidas ühiskonda ühtseks kollektiivseks üksuseks. Konflikti tõttu Émile Durkheimi esitatud kriitika pärast jäeti Gabrieli eluajal tema ontoloogilised ideed tähelepanuta. Üks Tarde uskumus seisnes piltlikult ka selles, et leiutised on edasijõudmise alus ning ainult üks inimene sajast on võimeline midagi looma. Kõik ülejäänud uuendused on järele tehtavad, kuid erinevad järgi tehtud asjad erinevad omakorda üksteisest. Järele tehtud asjade vahe seisneb kultuuris ja ajas, sest mõlemad on muutlikud ja annavad võimaluse jäljendatud asjadel olla parem ja erilisem. Tulemiks on uus leiutis, mis kohanes ja muutus vastavalt vajadusele, kuid on algselt siiski ühe inimese välja mõeldud. Gabriel Tarde elutöö on mõjutanud sotsiaalpsühholoogiat ja sotsiaalsete ideede levikut. [2] Tarde oli arvamusel, et kriminaalne tüüp ei ole mitte antropoloogiline, vaid sotsiaalne. Kuritegelik olemus ei ole bioloogiliselt päritud, vaid “õpitud“, sõltub keskkonnast ning on jäljendamise tagajärg. Paljud teadlased tunnevad tänapäevani Gabriel Tarde mõtete vastu huvi seoses kultuurievolutsiooniga. [4]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • „La Criminalité Comparée“(1886) – raamat koosnes peamiselt varem kirjutatud ja avaldatud artiklitest ning on jaotatud neljaks peatükiks.
  • „La Philosophie Pénale“ (1890) – selles kriminoloogiaraamatus töötas Gabriel Tarde välja oma kriminaalvastutuse teooria, mis keskendus kriminaalse tegevuse eest vastutuse võtmisele.
  • „Les lois de l'imitation“ (1890) – raamat imitatsiooniseadustest, mida on võimalik kasutada sotsiaalteadustes, loodusteadustes ja ka reaalses elus.
  • „Monadologie et sociologie“ (1893) – selles raamatus on esitatud Gabriel Tarde universaalse sotsioloogia teooria, mille eesmärgiks on lahti seletada sotsiaalset olemust kasutades erinevaid nähtusi (loodus, keemilised ained, loomad). Kirjutatu põhineb nii klassikalisel ratsionalistlikul filosoofial kui ka selle aja kaasaegseimatel teadusteooriatel.
  • „Fragment d'histoire futuure“(1896) – ulmeromaan räägib jäätunud maa südames ellu jäänud inimrühmast, nende ühiskonna toimimisest ja tuleviku hüvanguks uue maailma ehitamisest.
  • „L’opposition universelle. Essai d'une théorie des contraires“(1897) – raamat räägib sotsioloogiast ning selle toimimisest psühholoogia ja loodusteaduste kaudu.
  • „Écrits de psychologie sociale“ (1898) – sotsioloogia-psühholoogiaraamat.
  • „L'opinion et la foule“ (1901) – raamat avalikkust mõjutavatest mehhanismidest ja sellest, kuidas arvamust määratleda.
  • „La psychologie“ (1902) – raamat, mis mõtestab lahti Tarde mõttemaailma üldiselt sotsioloogia ja psühholoogia osas. Aastatel 1900–1901 õpetati Prantsuse Kolledžis selleteemalist kursust.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Renneville, M (2018). The Swallow of French Criminology
  2. 2,0 2,1 Augustyn jt. "Gabriel Tarde". 20. juuli 1998. Vaadatud 10.10.2019.
  3. Wilson, M. S. (1954). Pioneers in Criminology, Gabriel Tarde (1843-1904). J. Crim. L. Criminology & Police Sci., 45, 3.
  4. Kinnunen, J. (1996). Gabriel Tarde as a Founding Father of Innovation Diffusion Research. Acta Sociologica, 39(4), 431–442.