Gaasgangreen

Allikas: Vikipeedia
Parema jala ja vaagna gaasgangreen. Parem reis on tursunud ja värvi muutnud, jalal on suured villid, komplemisel on kuulda krudinat. Patsient on šokis. Hiljem tehti talle hemipelvektoomia. Vähem kui kaheksa tunni pärast ta suri.

Gaasgangreen ehk gaasödeem ehk gaasflegmoon ehk anaeroobne gangreen ehk gaasroiskkärbus ehk roiskgangreen on anaeroobse bakteri (tavaliselt Clostridium perfringens) põhjustatud haavanakkus.

Gaasgangreen on eluohtlik haigus, mis nõuab viivitamatut arstiabi.

Teke[muuda | muuda lähteteksti]

Mullas ja tänavatolmus eostena leiduvad bakterid ohustavad eeskätt mullaga saastunud haavu, milles on haavataskuid ja kärbunud koega piirkondi ning halva verevarustusega kudesid ning millele pole tehtud esmast kirurgilist töötlust. Haigustekitaja omandab kergesti nakatumisvõime, eritades gaasilisi ja kudesid lahustavaid eksotoksiine, mis soodustavad nakkuse kiiret levikut.

90% juhtudest on haigustekitajaks Clostridium perfringens. Teiste haigustekitajate seas on sagedasemad teised klostriidid Clostridium septicum, Clostridium histolyticum, Clostridium novyi, Clostridium fallax, Clostridium bifermentans ja Clostridium sordellii.

Haiguspilt[muuda | muuda lähteteksti]

Kuus tundi pärast seda, kui pisik on omandanud nakatamisvõime, tekivad haigel üldise seisundi häired tahhükardia ja palavikuga. Nahk on hallikassinine. Haav on väga valulik, haava ääred on kahvatud, tursunud, elutud, haava põhi on kuiv. Haavast paistvad lihased meenutavad värvuselt keedetud liha. Kui haavale vajutada, eralduvad ebameeldiva imala kõdunemislõhnaga gaasimullid. Katsumisel tekib krudisemine. Haige seisund halveneb kiiresti, saabub šokk.

Tüsistused[muuda | muuda lähteteksti]

Et haigustekitajad eritavad hemolüsiine, võivad tüsistustena tekkida hemolüütiline aneemia ja neerupuudulikkus.

Diagnostika ja diferentsiaaldiagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Diagnoos pannakse iseloomuliku haava ja üldise mürgistuse põhjal.

Gaasgangreenil on spetsiifilisi sümptomeid, millest mõned on patognomoonilised. Enamik neist on seotud gaasiga.

  1. Ligatuurisümptom ehk Melnikovi sümptom: kui asetada jäseme osale ligatuur, siis jäseme tursumise tõttu hakkab niit 15–20 minuti pärast naha sisse imenduma.
  2. Spaatlisümptom: kui koputada kahjustatud piirkonda metallspaatliga, siis on kuulda iseloomulikku krudisevat timpanivarjundiga heli.
  3. Šampusekorgisümptom: topi väljavõtmisel haavakäigust on kuulda plaksatust.
  4. Krause sümptom: lihastevahelised gaasikogumid paistavad röntgenipildil "kuusekestena".

Diagnoosi kinnitatakse röntgenoloogiliselt (määratakse lihaskudede "poorsus" ja mikroskoopiliselt (klostriidiumide leidmine haavaeritistest).

Diferentsiaaldiagnoos tehakse fastsiaalse gaasi tekitava flegmooniga (puudub lihaste kahjustus) ja putriidse infektsiooniga.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Tehakse naha, lihaste ja katete lõikeid, eemaldades kärbunud koed ja nekroosikahtlusega piirkonnad. Korraldatakse mäda väljavool haavast. Haava puhastatakse vesinikülihapendi ja antibiootikumidega. Haav jäetakse lahtiseks. Jäsemele antakse absoluutne rahu. Manustatakse penitsilliini kuni 20–40 mln ühikut ööpäevas (2–3 korda päevas veenisiseselt) 10—14 päeva jooksul, tetratsükliini. Gangreenivastane seerum ja anatoksiin on gaasgangreeni ravis ja profülaktikas ebatõhusad. Tõhus on hüperbaariline oksügenatsioon, kuid ei ole välistatud nakkuskolde kirurgiline eemaldamine haavast (selle näidustused on gaasgangreeni kliinilised tunnused koos mikroskoopilise klostriidide leiuga haavast. Mürgistuse kiire edenemise korral on vajalik jäseme giljotiinamputatsioon.

Profülaktika[muuda | muuda lähteteksti]

Profülaktika seisneb kõikide saastunud haavade õigeaegses kvalifitseeritud esmases kirurgilises töötlemises.