Fääri kirjandus

Fääri kirjandus on fääri keeles või Fääri saarte asukate kirjutatud kirjandus.

Fääri kirjandus selle tavapärases tähenduses on vaid 100–200 aastat vana, tänapäevane kirjandustraditsioon kujunes alles 20. sajandil. Selle peamine põhjus on, et fääri keelel puudus pikka aega ühtne ortograafia.

Kuni 15. sajandini sarnanes fääri keele ortograafia islandi ja norra keele omaga, kuid pärast reformatsiooni 1538. aastal keelasid Taani võimud fääri keele kasutamise koolides, kirikutes ja ametlikes dokumentides. Seetõttu püsis fääri keel 300 aastat üksnes rikkaliku suulise traditsiooni najal ning kõik luuletused ja lood kandusid edasi vaid suuliselt.

Vanem kirjanduspärand jagatakse kolme harru: sagnir (saagad ehk ajaloolised jutustused), ævintýr (lood) ja kvæði (ballaadid ehk lugulaulud, mida saatsid tihti muusika ja keskaegne rivitants). Vana fääri kirjandus kirjutati üles alles 19. sajandil. Fääri lugulaulude hulgas on Eddade ja Völsungite saagaga samaainelisi lugusid, samuti "Rolandi laulu" kohalikke variante.

1854. aastal avaldas Venceslaus Ulricus Hammershaimb kaasaegse fääri keele ortograafia, mida kasutatakse tänini. Tema loodud kirjaviis ühtib varasema kirjatraditsiooniga, mis ulatub tagasi vanapõhja keeleni.

Fääri keele kauakestnud tõrjutusele vaatamata pärineb Fääri saartelt terve rida kirjanikke ja luuletajaid. Tuntuimad nende seas on Jørgen-Frantz Jacobsen (romaani "Barbara" autor) ning William Heinesen, kes mõlemad kirjutasid taani keeles. Tuntud kirjanike seas on ka Heðin Brú ("Vanamees ja ta pojad") ning Jóanes Nielsen. Luuletajate sekka kuuluvad vennad Janus ja Hans Andreas Djurhuus ning Rói Patursson. Nii Heinesen kui ka Patursson on pälvinud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.