Flokeerimine

Allikas: Vikipeedia
Mustrina (tekstikujuliselt) flokeeritud tekstiili pind lähivaates
Flokeeritud pinnaga arvutihiir
Kanepikarvapurust flokeeritud motiiv 19. sajandi veluurtapeedil. Tapeedi trükkimise protsessis kanti üksteise järel paberile värske kleepkiht ja seejärel kanepikarvapuru, mis jäi õli tardumisel tapeedi külge, kusjuures õli kuivamist kiirendati õlisse segatud pliivalgega

Flokeerimine on pinnatöötlustehnika, mille puhul kantakse tekstiili, tapeedi vms pinnale täielikult või mustrina liimikiht ja sellele kinnitatakse väga lühikesed, sirged naturaalsed või sünteetilised kiud mehaaniliselt või elektrostaatiliselt. Mõlema meetodi puhul kinnitatakse kiud püstises asendis. Pind kuivatatakse termiliselt. Flokeeritud kanga pinna efekt sarnaneb karvastatud kanga omaga, kuid töötlus on odavam.

Rõivakangaste puhul kasutatakse kogu kanga ulatuses flokeerimist harva, mööblikangaste puhul on see rohkem levinud. Aluskangaks võib olla nii kootud kui ka mittekootud tekstiil, kuid lühikesi kiude on võimalik kinnitada ka muudele materjalidele (paber, puit, metall jm). Vahel ei töödelda mitte kanga pinda liimiga, vaid kinnitatakse kiud liimilindile ja see omakorda lamineeritakse kangale. Kasutatakse vee baasil akrüül-, nailon- või polüesterliimisid, mis on hea elastsusega, vastupidavad, painduvad, värvitud ja lõhnatud.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Flokeerimise tehnikat kasutati juba 14. sajandil, kui lühikesed siidikiud kinnitati värskelt värvitud seintele[1]. Flokeeritud seinakatete ja hiljem tapeetide valmistamiseks varauusajal ja kuni 19. sajandini kasutati peale siidi ka muid kiude, näiteks kangatootmise kõrvalsaadust villapuru[2] või kanepikiude.

Tehnoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Flokeerimiseks kantakse kangale, paberile või mõnele muule materjalile täielikult või mustrina liimikiht ja sellele puistatakse elektrostaatiliselt peened kiud. Aluskangale liimitavateks kiududeks võivad olla nii puuvill, vill ja tehiskiud, kuid enamasti kasutatakse viskooskiude. Selleks et kiud jääksid püstisesse asendisse, antakse flokeerimisprotsessi käigus kiududele positiivne laeng ja liimitavale alusmaterjalile negatiivne laeng. Elektrilaengu tõttu tõmbuvad kiud vastu aluskangast ja need kinnitatakse termiliselt 130 kraadi juures. Mustrilise flokk-kanga valmistamiseks kasutatakse trükivaltse, mille abil kantakse liim aluskangale vaid mustri kohale ja kiud kinnitub sinna elektrostaatilise välja abil. Kiu pikkus on harilikult 0,2–4 mm[3].

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Flokeerimise protsessil on kaks ohutegurit: kiutolm võib tekitada potentsiaalse tuleohu ja töötajatele kopsuhaigusi (nn flock worker's lung), mistõttu tootmisel tuleb kasutada vaakumsüsteeme ja töötajad peavad kandma respiraatoreid[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. veebruar 2019. Vaadatud 13. novembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2019. Vaadatud 13. novembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. https://blog.erm.ee/?p=6390
  4. https://www.cdc.gov/niosh/programs/resp/risks.html