Fiskaalunioon
Fiskaalunioon ehk eelarveliit on mõiste, mis märgib suveräänsete riikide või föderaalriigi eelarvepoliitika integreerimist nii, et osa või kogu maksu- ja/või eelarvepoliitiliste otsuste langetamisest antakse üle liikmes- või osariikide valitsustest kõrgemate volitustega institutsioonile. See institutsioon võib saada oma volitused kas nende riikide valjatelt otse või suveräänsete riikide valitsusi esindavatelt isikutelt (tavaliselt rahandus- või peaministrid), kes osalevad institutsiooni otsustusprotsessis. Fiskaaluniooni eesmärgiks võib olla liikmesriikide arengutaseme ühtlustamine, riskide jagamine, võimu tsentraliseerimine ja/või rikkuse ülekandmine.[1]
Fiskaaluniooni saab finantseerida riikide rahaeraldistega, mille arvestamise meetodis ja suuruses lepitaks kokku või siis võimu teostavale institutsioonile delegeeritud õigusega, kehtestada ja koguda ise maksusid või õigusega emiteerida oma võlakirju. Näiteks EL institutsioonide tegevuskulud kaeti seni liikmesriikide poolt kogutud tollimaksu ja lisandunud väärtuse maksu (Eestis nimetatakse seda käibemaksuks) ülekantud eraldistega, kuid alates 2021. aastast anti talle õigus kehtestada ja koguda plastikumaksu. Aastal 2021 planeeritakse ka EL institutsioonide võlakirjade müüki turule.[2]
Fiskaaluniooni vahendeid saab kasutada ühenduse liikmesriikide arengut takistavate tegurite kõrvaldamiseks, oluliste transporditeede rajamiseks või uuendamiseks, liikmesriikide arenguerisuste vähendamiseks ja erakorralistest õnnetustest või kriisidest tekkinud kulude katmiseks. Sügavama integratsiooni korral hakatakse tegema ka püsivaid tuluülekandeid rikkamatest või parema maksude kogumise võimega riikidest vaesematesse või halvema haldusvõimega riikidesse.
Euroopa fiskaalunioon[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa fiskaalunioon loodi 9. detsembril 2011 toimunud Brüsseli tippkohtumisel, mille käigus otsustasid euroala riikide ja veel kaheksa liikmesriigi peaministrid (Eestist Andrus Ansip) laiendada senise Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) fiskaaluniooniks, mis muuhulgas sisaldas võlapidurit ja sanktsioone riikidele, mis kokkulepitud kodukorda rikuvad. Selle liiduga ei ühinenud Tšehhi Vabariik ja Horvaatia, samuti Suurbritannia ja Taani, kes Maastrichti lepingu sõlmimisel loobusid euro kasutuselevõtust.[3]
Fiskaaluniooni aluslepingut tuntakse nime all: Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping. Selle lepingu kohaselt
- ei või liikmesriikide riigieelarve puudujääk olla suurem kui 3% sisemajanduse koguproduktist (SKP)
- liikmesriigi koguvõlg peab olema väiksem kui 60% SKP-st.
- liikmesriigi struktuurne eelarvepuudujääk aastas ei tohi ületada 0,5% SKP-st. Struktuurne eelarvepuudujääk on üldine eelarvepuudujääk, millest on maha arvatud majandustsükli mõju valitsemissektori kuludele ja tuludele (nt töötushüvitistele tehtavate kulutuste kasv majanduslanguse ajal).
Kui ELi liikmesriigid ei täida neid nõudeid, võidakse nad kaevata Euroopa Liidu Kohtusse. Kohus võib kehtestada finantssanktsioonid riikide suhtes, kes tema otsuseid ei täida. Valitsused peavad kehtestama automaatse korrigeerimismehhanismi, mis rakendub tasakaalus eelarve nõudest kõrvalekaldumisel. See tähendab, et kui eelarvetasakaal lahkneb kavandatud tasemest, rakenduvad automaatselt parandusmeetmed. Erandjuhtudel, näiteks järsu majanduslanguse korral, võidakse riike tasakaalus eelarve nõudest ajutiselt vabastada. Kui valitsemissektori võlg on stabiilsuse ja kasvu pakti kontrollväärtusest (60 % SKPst) tunduvalt väiksem, võidakse lubada suuremat struktuurset eelarvepuudujääki (kuni 1 % SKPst).
Vastavalt valitsustevahelisele lepingule kohustuvad ELi liikmesriigid Euroopa Liidu Nõukogus hääletamisel võtma vastu komisjoni ettepanekud ja soovitused ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta muutmata kujul – kui nad ei hääleta kvalifitseeritud häälteenamusega sellise otsuse vastu. Valitsustevahelise lepingu kohaselt peavad valitsused andma komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule eelnevalt aru oma riiklike võlakirjade väljaandmise (vahendite hankimine võlakirjaomanikelt laenamise teel) kavast. Neil tuleb tagada, et eelnevalt arutatakse või koordineeritakse omavahel kavandatavaid olulisemaid majandusreforme. Käesolevas lepingus käsitletakse ka euroala juhtimist. Näiteks tuleb pidada aastas vähemalt kaks euroala riikide riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumist (ehk euroala tippkohtumist). [4]
Nimetatud dokument allkirjastati 2. märtsil 2012 (s.h ka Horvaatia) ja see ratifitseeriti 1. aprillil 2014. Alates 1. jaanuarist 2014 peavad fiskaaluniooniga ühinenud liikmesriigid esitama oma järgmise aasta eelarve EL Komisjonile ja EL Nõukogule kinnitamiseks.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Beetsma, Roel M. W. J.; Bovenberg, A. Lans (2001). "The Optimality of a Monetary Union without a Fiscal Union". Journal of Money, Credit and Banking. 33 (2): 179–204. doi:10.2307/2673880. ISSN 0022-2879.
- ↑ Fiscal Union Explained - Economics Help". Economics Help. Retrieved 2019-04-28. [1]
- ↑ Heiner Flassbeck: Nur Dummköpfe glauben an die Schuldenkrise. (Gastbeitrag: Badische Zeitung vom 24. August 2011) Abgerufen am 1. Dezember 2012.[2]
- ↑ Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (fiskaalkokkulepe)[3]