Fideikomiss (Rooma õigus)
Fideikomiss (ld fideicommissum) on testamentlik korraldus, millega pärandaja esitab pärijale palve anda või teha midagi kolmanda isiku kasuks.[1] Sõna teket seletatakse väljendiga „fidei alicuius committere“, mis tähendab „kellegi teise truudust usaldama“.
Fideikomissid tekkisid tõenäoliselt selleks, et juhul, kui ei olnud võimalik testamendi või legaadiga teatud isikutele (nt naistele) midagi pärandada, siis sai fideikomissiga pärijat kohustada asju ikkagi üle andma.[2] Testaator pöördus pärija poole sõnadega „te rogo“ („palun sind“) või „peto a te“ („esitan sulle palve“). Nt võis see puudutada rahasumma maksmist või vara võõrandamist. Algselt oli tegu moraalse kohustusega.[3] Seda päritolu tuletati meelde ka keiser Justinianuse "Institutsioonides":
Institutiones Justiniani 2.23.1. Sciendum itaque est omnia fideicommissa primis temporibus infirma esse quia nemo invitus cogebatur praestare id de quo rogatus erat: quibus enim non poterant hereditates vel legata relinquere, si relinquebant, fidei committebant eorum qui capere ex testamento poterant: et ideo fideicommissa appellata sunt, quia nullo vinculo iuris, sed tantum pudore eorum qui rogabantur, continebantur.
Justinianuse „Institutsioonid“ 2.23.1. Peab teadma, et alguses olid kõik fideikomissid mittesiduvad, sest kedagi ei sunnitud vastu tahtmist seda üle andma, vaid selleks [s.t fideikomissi üleandmiseks] esitati palve. Sest kui isikutele, kellele ei saadud pärandust või legaati jätta, taheti midagi pärandada, usaldati end nende hoolde, kellel oli õigus testamendi alusel pärida, ja seepärast räägiti fideikomissidest, kuna need ei tuginenud õiguslikule sidemele, vaid ainult palutute sündsustundele.[4]
Keiser Augustus muutis fideikomissi pärija jaoks kohustuslikuks nii, et võimaldas fideikomissi saajale kaitset uues kohtumenetluses: ekstraordinaarses protsessis (cognitio extra ordinem). Hiljem loodi selleks spetsiaalsete preetorite (praetores fideicommissarii) ametikoht.[5]
Vorm[muuda | muuda lähteteksti]
Fideikomisse võidi panna nii testamendijärgsetele kui ka seadusjärgsetele pärijatele. Fideikomisse võis määrata kas enne või pärast testamenti, lisandina viimasele.[6]
Fideikomiss oli vormivaba ja see soodustas selle arengut legaatide ees.[7] Tavaliselt koostati fideikomissid erilise kirja kujul (codicillus) pärija nimele. Testamentlike korralduste range formalismi juures, kus testament võis kergesti kehtetuks osutuda, tavatseti teha testamendi lisa, nn clausula codicillaris. See tähendas soovi säilitada seda dokumenti vähemalt koditsillina, kui see ei saa kehtida testamendina.[8] Fideikomissiga määramist Justinianuse ajal kirjeldati samuti Justinianuse "Institutsioonides":
Institutiones Justiniani 2.23.2. In primis igitur sciendum est opus esse, ut aliquis recto iure testamento heres instituatur, eiusque fidei committatur, ut eam hereditatem alii restituat: alioquin inutile est testamentum in quo nemo heres instituitur.Cum igitur aliquis scripserit: LUCIUS TITIUS HERES ESTO, poterit adicere: ROGO TE, LUCI TITI, UT, CUM PRIMUM POSSIS HEREDITATEM MEAM ADIRE, EAM GAIO SEIO REDDAS, RESTITUAS. Potest autem quisque et de parte restituenda heredem rogare: et liberum est vel pure vel sub condicione relinquere fideicommissum vel ex die certo.
Justinianuse „Institutsioonid“ 2.23.2. Kõigepealt peab teadma, et keegi tuleb kehtivalt testamendiga pärijaks määrata, ja alles siis saab selle kellegi usaldusele loota, et ta selle pärandi teisele välja annab: vastasel juhul on see kasutu testament, milles mitte kedagi pole pärijaks määratud. Niisiis, kui keegi on kirjutanud: LUCIUS TITIUS OLGU PÄRIJA, võib ta juurde lisada: MA PALUN SIND, LUCIUS TITIUS, NIIPEA KUI SA SAAD MINU PÄRANDI VASTU VÕETUD, SEE GAIUS SEIUSELE EDASI ANDA. Pärijat võib aga ka paluda edasi anda ainult ühe osa. Samuti on lubatud fideikomissi jätta tingimusteta või tingimustega või algustähtajaga.[9]
Fideikomissi ühendamine legaadiga[muuda | muuda lähteteksti]
Klassikalise õiguse perioodil hakkas fideikomisside ja legaatide vahe kaduma. Fideikomisse kitsendati sisuliselt, teisalt vähendati legaatide formaalsusi. Justinianuse ajal ühendati need kaks ajaloolist instituuti.[10]
Universaalne fideikomiss (fideicommissum hereditatis)[muuda | muuda lähteteksti]
Oli kaudse pärimise võimalus Justinianuse seadusandluses.
See oli eriline fideikomisside liik, millega ei määratud teatud isikule mitte osa pärandist, vaid kogu pärand. Põhjused, miks pärandaja kasutas universaalset fideikomissi, võisid olla mitmesugused. Näiteks võis pärandaja seadusjärgne pärija olla liiga nõrga iseloomuga isik. Pärandaja määras ettevaatuse mõttes siis pärijaks oma sõbra, kohustusega, et viimane teatavatel tingimustel annaks saadud pärandi üle seadusjärgsele pärijale.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ H. Siimets-Gross, M. Risitkivi. Fontes iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2019, lk 262.
- ↑ H. Siimets-Gross. Rooma eraõiguse konspekt 2020.
- ↑ A. Berger. "Encyclopedic Dictionary of Roman Law. Philadelphia: The American Philosophical Society 1991". Vaadatud 11.06.2020.
- ↑ H. Siimets-Gross, M. Risitikivi, lk 244.
- ↑ A. Berger. "Encyclopedic Dictionary of Roman Law". Vaadatud 11.06.2020.
- ↑ E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Ilo 2000, lk 188.
- ↑ A. Berger. "Encyclopedic Dictionary of Roman Law". Vaadatud 11.06.2020.
- ↑ E. Ilus, lk 188.
- ↑ H. Siimets-Gross, M. Ristikivi, lk 245.
- ↑ E. Ilus, lk 188.
- ↑ E. Ilus, lk 189.