Legaat (Rooma õigus)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Legaat (ld legatum) ehk kehtivas õiguses annak oli Rooma õiguses pärandaja testamentaarne korraldus pärijale täita mingi üksik kohustus ühe või mitme isiku kasuks (kasu saav isik on legataar ehk legaadisaaja). Legaadisaaja ei muutunud seetõttu siiski pärijaks.[1] Legataar oli surnud isiku singulaarne, mitte universaalne õigusjärglane ehk õigusjärglasele läks(id) pärandaja surma korral üle vaid üksikese(med) ning õigusjärglane ei vastutanud pärandaja võlgade eest.[2]

Legaat võis olla rahasumma või ese, mille legaatar sai annaku korras. Legaati võis määrata ainult testamendijärgsetele pärijatele.[1] Sama asja sai legaadiks jätta ka kahele isikule ehk kaaslegataaridele.

Legaatide liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunti nelja võimalust, kuidas legaate jätta:

  • Asjaõiguslik ehk vindikatsioonilegaat (legatum per vindicationem). Selle järgi sai pärijalt isik, kellele legaat määrati, pärandi vastuvõtu momendist kohe vahenditult omandiõiguse legeeritud asjale ja asja mittekättesaamisel võis esitada rei vindicatio (vindikatsioonihagi ehk asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest). Sellest ka legaadi nimetus. Vindikatsioonilegaat jäeti sõnadega: "Ma jätan, ma pärandan Titiusele orja Stichuse" (Titio Hominem Stichum do, lego).[3]
  • Võlaõiguslik ehk damnatsioonilegaat (legatum per damnationem), mille puhul pandi pärijale kohustus täita see, mis oli legaadi objekt, omandiõigus vahetult üle ei läinud.[4] Damnatsioonilegaat jäeti sõnadega: "Olgu mu pärija kohustatud andma orja Stichuse..." ( Heres meus Stichum servum dare damnas esto).[5] Damnatsioonilegaadiga sai jätta ka vara, mis kuulus teisele ning pärijal oli kohustus anda legataarile kas see vara või maksta talle legaadina jäetud vara väärtus. Vara, mida ei olnud olemas testamendi tegemise ajal, võidi samuti jätta damnatsioonilegaadina.[3]
  • Asja võtmise ehk talumise kohustusega legaadi (legatum sinendi modo) puhul kohustus pärija lubama mitte takistada legataaril legeeritud asja võtmist. Talumise kohustusega legaat jäeti sõnadega: "Olgu mu pärija kohustatud lubama isikul X võtta ori Stichus ja tal on õigus ori endale jätta." (Heres meus damnas esto sinere Lucium Titium hominem Stichum sumere sibique habere).[5] Selle legaadi käigus võis pärandaja jätta legaadina kas temale kuuluvat vara või vara, mis kuulus tema pärijale pärandaja surma ajal.
  • Ette välja antav legaat ehk eellegaat (legatum praeceptionem) ei koormanud pärandajate osi, sest see anti välja kõigepealt, enne kui pärandiosad olid ära jagatud. Rooma klassikalise ajastu juristid vaidlesid, kelle kasuks oli võimalik seda anda. Sabiniaanid arvasid, et eellegaat on võimalik ainult ühe kaaspärija kasuks, prokuliaanid väitsid, et legatum per praeceptionem on võimalik ka kolmandate isikute kasuks ja see sarnaneb legatum per vindicationem'iga. Ette välja antav legaat jäeti sõnadega: "Võtku Lucius Titius ori Stichus eelnevalt [pärandist ära]." (Lucius Titius hominem Stichum praecipito).[3]

Hiljem kaotati nende sõnade tavatähendus keisrite korraldustega, kuna sooviti legaadi andmisel eelistada pärandaja tahet, mitte sõnu (Inst. 2.20.2).[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 (1985). Eesti Entsüklopeedia. Tallinn. 
  2. Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn. Lk 187. 
  3. 3,0 3,1 3,2 William Smith, William Wayte, G. E. Marindin, John Murray (1875). A Dictionary of Greek and Roman Antiquities
  4. Inst.Gai.2.200
  5. 5,0 5,1 Inst.Gai.2.209
  6. Inst. 2.20.2. Sed olim quidem erant legatorum genera quattuor: per vindicationem, per damnationem, sinendi modo per praeceptionem: et certa quaedam verba cuique generi legatorum adsignata erant, per quae singula genera legatorum significabantur: Sed ex constitutionibus divorum principum sollemnitas huiusmodi verborum penitus sublata est. Nostra autem constitutio, quam cum magna fecimus lucubratione, defunctorum voluntates validiores esse cupientes, et non verbis sed voluntatibus eorum faventes, disposuit, ut omnibus legatis una sit natura et, quibuscumque verbis aliquid derelictum sit, liceat legatariis id persequi non solum per actiones personales, sed etiam per in remet per hypothecariam; cuius constitutionis perpensum modum ex ipsius tenore perfectissime accipere possibile est.