Euroopa Liidu kodakondsus
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Euroopa Liidu kodakondsus hõlmab isiku ehk Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku ja institutsiooni ehk Euroopa Liidu vahelist kodakondsust.
Iga inimene, kellel on Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus, on ühtlasi Euroopa Liidu kodanik. Euroopa Liidu kodakondsus loodi 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Euroopa Liidu kodakondsus täiendab liikmesriikide kodakondsust, kuid ei asenda seda. Liidu kodanikel on asutamislepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused. Liidu kodakondsuse tähtsus seisneb asjaolus, et liidu kodanikel on ühenduse õiguse alusel reaalsed õigused. Vastavalt Euroopa Liidu lepingu teisele osale annab liidu kodakondsus järgmised põhilised õigused[1]:
- õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil;
- õigus valida ja kandideerida Euroopa Parlamenti ning õigus valida ja kandideerida kohalikel valimistel oma elukohajärgses liikmesriigis;
- õigus saada kaitset diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt;
- õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole;
- õigus pöörduda ombudsmani poole.
Liidu kodakondsus ei asenda liikmesriigi kodakondsust ning liikmesriikide kodakondsus on täielikult asjaomase liikmesriigi otsustada, nagu kinnitab Maastrichti lepingule lisatud deklaratsioon liikmesriigi kodakondsuse kohta. Seetõttu kehtestab iga liikmesriik – võttes nõuetekohaselt arvesse ühenduse õigust – kodakondsuse saamise ja selle kaotamise tingimused. Euroopa Liidul ei ole selles suhtes mingit pädevust.
Euroopa Liidu kodanikul, kes on tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis püsivalt elanud viis aastat järjest, on õigus ka alalisele elamisõigusele.[2]