Ettlingeni lahing
| Ettlingeni lahing | |
|---|---|
| Osa Prantsuse revolutsioonisõja lahingutest | |
| Toimumisaeg | 9. juuli 1796 |
| Toimumiskoht | Malschi linna juures |
Ettlingeni lahing (ka Malschi lahing, 9. juuli 1796) oli Prantsuse revolutsioonisõdade ajal toimunud kokkupõrge ertshertsog Karli Austria ja Jean Victor Marie Moreau Prantsuse armeede vahel. Lahing toimus Ettlingeni linnast 9 km kirdes asuva Malschi linna juures. Lahing lõppes Prantsuse võiduga, mille tõttu pidi Karl taganema Pforzheimi.
Vägede kooslus[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsuse armee[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsuse armee parem tiib jagunes Pierre Marie Bartholemy Ferino juhtimisel all üheks diviisiks, mille juhiks sai Henri François Delaborde. Diviis koosnes neljast brigaadist, mille juhatajad olid Nicolas Louis Jordy, Nicolas Augustin Paillard, Jean Victor Tharreau ja Jean-Babtiste Tholme. Jordy juhatas 3. ja 38. liinijalaväe poolbrigaadi. Tharreau juhatas 3. kergejalaväe ning 56., 74., 79. ja 89. liinijalaväe poolbrigaadi. Paillard juhatas 12. ja 21. raskeratsaväerügementi. Tholme juhatas 18. ratsaväe-, 4. traguni- ja 8. husaarirügementi. Kokku oli selles üksuses 18 622 jalaväelast ja 1039 ratsaväelast. [1]
Prantsuse kindral Louis Desaix vasak tiib koosnes Michel de Beaupuy ja Antoine Guillaume Delmas diviisidest. Esimeses diviisis juhatas Dominique Joba 10., 62. ja 103. liini- ja 10. kergejalaväe poolbrigaadi. Gilles Joseph Martin Brunteau Saint-Suzanne juhatas 4. ja 8. Chasseur à Cheval ning 6. tragunirügementi. Delmas' diviisis juhatas Jean Maria Rodolph Eickemeyer 50. ja 97. liinijalaväe ning 16. kergejalaväe poolbrigaadi. Maurice Frimont juhatas 7. husaari- ja 10. ning 17. tragunirügementi. Desaix all oli kokku 17 126 jalaväelast ja 2058 ratsaväelast. [1]
.jpg)
Laurent de Gouvion Saint-Cyri tsenter koosnes Guillaume Philibert Duhesme ja Alexander Camille Taponieri diviisidest. Esimene diviis koosnes Dominique Vandamme brigaadist, milles olid 17. ja 100. liinijalaväe poolrügement ning 20. Chasseurs à Cheval ja 11. husaarirügement. Taponieri diviisis oli kolm brigaadi. Henri François Lamberti brigaad koosnes 93. ja 109. liinijalaväe poolbrigaadi. Antoine Laroche Dubouscat juhatas 21. kergejalaväe ja 31. liinijalaväe poolbrigaadi. Claude Lecourbe juhatas 84. ja 106. liinijalaväe poolbrigaadi ning 2. Chasseurs à Cheval ratsaväerügementi. Kokku oli Saint-Cyri all 22 162 jalaväelast, 532 ratsaväelast ja 433 kahuriväelast. [2]
Prantsuse armeel oli ka reservdiviis, mida juhatas François Antoine Louis Bourcier. Tema ühes brigaadis olid 93. ja 109. liinijalaväe poolbrigaadid Jean Marie Foresti juhatusel (need saadeti 9. juulil Saint-Cyri juurde). Lisaks olid veel 1. ja 2. karabinjeerirügemendid ning 3., 9., 14. ja 15. ratsaväerügemendid. Ratsaväelasi oli kokku 1577. 8201 jalaväelast ja 238 ratsaväelast olid veel jaotatud Bitche, Kehli, Landau ja Strasbourgi garnisonidesse. 2812 jalaväelast ning 239 ratsaväelast Marc Amand Élisée Scherbi juhatusel asusid Phillipsburgi kindluse all, kus nad Austria garnisonil silma peal hoidsid.
Terve armee ülemjuhataja oli Jean Victor Marie Moreau. Staabiülem oli Jean Reynier ning kahuriväeülem Jean Babtiste Eble. [3] Moreaul oli lahinguks saadaval 36 000 meest, kes olid jaotatud 35 pataljoni ja 55 eskadroni. [4]
Austria armee[muuda | muuda lähteteksti]
Austria ülem-Reini armee jagunes neljaks diviisiks, mille juhid olid Michael von Fröhlich, Karl Alois zu Fürstenberg, Anton Sztáray ja Johann Sigmund Riesch. Lisaks juhatas ertshertsog Karl isiklikult veel Friedrich von Hotze ja von Lindti diviisi. Fröhlichi all oli kolm brigaadi, mille juhatajad olid Louis Joseph de Condé, Johann Jacob von Klingling ja Simon von Wolf. Fürstenbergi juhatas lausa seitset brigaadi, mille juhatajad olid Zaiger, Kaspar Joseph Karl von Mylius/Anton Ulrich Joseph von Mylius, Joseph Heinrich von Staader, Ignaz Gyulay, Johann Baptist von Leloup, Franz Walter Anton von Canisius ja Paul Devay. Canisiuse ja Devay brigaadid saadeti hiljem Maximilian Anton Karl Baillet de Latourile koos Rieschi ja Sztáray diviisidega. Viimases diviisis oli viis brigaadi, mille juhatajad olid Ludwig Wilhelm Anton Baillet de Latour-Merlemont, Konrad Valentin von Kaim, Joseph de Lorraine-Vaudemont, Alexander Friedrich Karl von Württemberg ja Johann I Joseph von Liechtenstein. Rieschi diviisis oli kolm brigaadi krahv Wilhelmi (?), Adam Boros de Rákosi ja ühe tundmatu ohvitseri juhatusel. Hotze diviisis juhtisid brigaade Wilhelm Lothar Maria von Kerpen, Franz Seraph von Orsini-Rosenberg ja Joseph von Schellenberg. Feldmarssal-leitnant von Lindt juhtis viit Saksi elektoraadi brigaadi. Nende ülemad olid kindralmajorid Zeschwitz, Nostitz, Sänger, Niesmeuchel ja Dehm. [5]
Austria lahinguplaani järgi jagati armee nelja kolonni. Esimest kolonni juhatas von Kaim ning koosnes Schellenbergi ja Christoph von Lattermanni brigaadidest. Esimene brigaad koosnes Toscana suurhertsog nr. 23 ja Olivier Wallis nr. 29 jalaväerügementidest. Lisaks kuus kompaniid Slavoonia jalaväerügemendi 2. ja 3. pataljonidest ning üks eskadron Ertshertsog Ferdinand husaarirügemendist nr. 32. Lattemanni all olid kolm pataljoni Ertshertsog Karl jalaväerügemendist nr. 3, Abfaltern ja Retz grenaderipataljonid ning Szekler husaari- ja Waldeck tragunirügemendist nr. 39 kokku neli pataljoni (mõlemast kaks). [6]
Teist kolonni juhatas Sztaray. Kolonn koosnes avangardist, mida juhatas Devay ning kahest brigaadist, mida juhatasid Latour-Merlemont ja Lorraine'i/Lambesci prints Charles Eugene. Kolonni hulka kuulus ka eskadrone Ertshertsog Johann nr. 26, Waldeck nr. 39 tragunirügementidest (mõlemast neli eskadroni) ning veel mõni üksus ratsaväelasi. Devay all oli kaks pataljoni Pellegrini jalaväerügemendist nr. 49, üks pataljon Splenyi nr. 51 ja Serbia jalaväerügementidest, seitse eskadroni Ertshertsog Ferdinand husaarirügemendist ning kuus eskadroni Kinsky chevaux-legeri ratsarügemendist nr. 7. Latour-Merlemonti all oli kolm pataljoni Manfredini jalaväerügemendist nr. 12 ning lisaks Candiani, Dietrich, Reisingen ja Warren grenaderipataljonid. Charles Eugene all olid neli eskadroni nii Kavenaugh nr. 12 kui ka Ertshertsog Franz nr. 29 kürassiirirügementidest. [7]
.jpg)
Latour juhatas kolmandat kolonni, mis koosnes Canisiuse avangardist ning Kerpeni, Liechtensteini ja Württenbergi hertsog Ferdinand Friedrich Augusti brigaadidest. Canisiuse juhatuse all olid kolm pataljoni Franz Kinsky jalaväerügemendist nr. 47, neli kompaniid Serbia ja kolm Slavoonia jalaväerügementidest, kuus eskadroni Lobkowitz chevaux-leger ratsarügemendist nr. 28, neli eskadroni Szekler husaarirügemendist ja kaks Coburg tragunirügemendist nr. 37. Kerpen juhatas kolme pataljoni Alton jalaväerügemendist nr. 15 ning Bideskuty, Szenass" ja Benjowsky grenaderipataljoni. Liechtensteini all olid kolm eskadroni Kaiser tragunirügemendist nr. 1. Württenberg juhatas kuute eskadroni Mack nr. 20 ja nelja eskadroni Ansbach nr. 33 kürassiirirügementidest.[7][8]
Väiksemat neljandat kolonni juhatas Johann Nepomuk von Mosel ning mis koosnes Schröder jalaväerügemendi nr. 7 kahest pataljonist, ühest pataljonist Leloup jäägritest, kahest eskadronist nii Albert nr. 5 kui ka Kaiser nr. 15 karabinjeerirügemendist.[7]
Von Lindti Saksi armeesse kuulusid Bradenstein ja Glaffey grenaderipataljonid, üks pataljon Weimar jäägrirügemendist ning Kurfürst, Prinz Anton, Prinz Clemens, Prinz Gotha ja Van der Hayde jalaväerügemetidest igast üks pataljon. Ratsaväkke kuulusid neli eskadroni Prinz Albert ja Kurland chevaux-legeri ratsarügementidest ning husaari- ja karabinjeerirügementidest ja veel kaks eskadroni Saxe-Gotha ratsarügemendist. [9]
Austria-Saksi väe ülemjuhataja oli ertshertsog Karl ning temal oli lahinguks saadaval kuskil 32 000 meest. [4]
Lahingutegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Peale Desaix ja Saint-Cyriga nõupidamist alustas Moreau 9. juulil Austria positsioonide vastu rünnakut. See tuli Karlile üllatusena, kuna ta oli järgmine päev plaaninud ise prantslasi rünnata. [10] Moreau kavatses Austria paremat tiiba jõgede vahel kinni hoida ning samal ajal kui nende vasakust tiivast (mis asus Schwarzwaldi ääres) üle joostakse. [11]
Ka Karl plaanis suunata oma pearünnaku vastase vasakule tiivale, millega soovis taas enda kätte saada Gernsbachi linna. [11]
Desaix vasak tiib alustas Delmas ja Saint-Suzanne' diviiside, Bourcier' reservi ja Saint-Cyri ratsaväega rünnakut. Kaasas oli ka hobuste veetud kahureid, kuid need ei osutunud mägisel maastikul efektiivseks. [10] Prantslased vallutasid Malschi kaks korda, kuid austerlased võtsid selle iga kord tagasi. [11] Latour proovis oma ratsaväega prantslaste vasakust tiivast mööda saada, kuid selle manöövri peatas Ötigheimi juures Prantsuse reserv. [12] Latour hoidis Prantsuse ratsaväge kahuritulega tagasi. [11] Võitlus Austria paremal tiival kestis kuni kella kümneni õhtul.[12]
Austria vasakul tiival oli Kaim Rothenzolli ümber paigutanud kuus jalaväepataljoni, neli eskadroni ratsaväge ja ka kahuriväge. Põhja poole, Frauenalbi, oli ta jätnud veel kolm pataljoni reserviks ning Loffenaus asus tema üksuste eelpost. [12]
Saint-Cyr jättis Duhesme' diviisi Freudenstadti ning Kneibise mäge valvama. [10] Ta ise koondas enda alla kokku 18 pataljoni. Kui Saksi väed proovisid prantslasi tiivalt rünnata, saatis Saint-Cyr nende vastu Taponieri 6 pataljoni ja 150 husaariga. [13] Taponier lõi saksilased taganema ning ka Saint-Cyr alustas Rothenzolli suunas rünnakut. Saint-Cyr märkas, et austerlased on tugeval positsioonil ja proovis neid siis lõksu püüda. [13]
Selleks käskis ta 84. ja 106. pataljonidel iga rünnaku järel aina kaugemale taganeda, kuni siis austerlased ise rünnakule asuvad. See juhtuski, kui peale viienda rünnaku tagasi löömist asusid Kaimi üksused vasturünnakule, millega proovisid isoleeritud pataljonid hävitada. Seda oli Saint-Cyr just oodanud ning saatis Lecorbe' juhitud grenaderid austerlaste vasakut tiiba ründama. Herrenalbis peitusid veel mõned Prantsuse üksused, mis vajusid nüüd austerlaste parema tiiva peale. [13][12] Austerlased taganesid ning prantslased järgnesid neile. Siiski suutsid Austria üksused Lecorbe' grenaderide pihta nii tugevat tuld anda, et nad sattusid korratusse ning Lecorbe langes peaaegu vangi. Lõpuks tuli võitjaks Saint-Cyr. Austerlased kaotasid ligi 1000 meest ning kaks kahurit. [13] Kaimi ja Lindti üksused taganesid algul Neuenbürgi ning siis Pforzheimi. [12]
Prantslased kaotasid võitluses ligi 2000 meest, lisaks võeti 400 meest vangi. Austerlased kaotasid 1300 meest haavatute ja surnutena ja veel 1300 langesid vangi. [8] 10. juulil jättis Karl Malschi maha ning taganes Karlsruhe kaudu Pforzheimi. Samal päeval vallutasid prantslased Ettlingeni ja Neuenbürgi. Karl liikus veel põhja poole, kus liitus Wilhelm von Wartenslebeni armeega ning läks Prantsuse kindral Jean-Babtiste Jourdani vastu. [12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "French army of the Rhine-and-Moselle, 1 july 1796" (PDF). Vaadatud 01.07.2023.
- ↑ "French Army of the Rhine-and-Moselle. Center Corps. 9 July l796" (PDF). Vaadatud 01.07.2023.
- ↑ "French Armee Rhin et Moselle, , 14 June 1796" (PDF). Vaadatud 01.07.2023.
- ↑ 4,0 4,1 Lk 117 (Smith, 1998)
- ↑ "Austrian Army of The Lower Rhine 15 June 1796" (PDF). Vaadatud 30.06.2023.
- ↑ "Austrian Army that crossed the Murg, 9 July 1796" (PDF). Vaadatud 01.07.2023.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 "Austrian Army that crossed the Murg, 9 July 1796" (PDF). Vaadatud 01.07.2023.
- ↑ 8,0 8,1 Lk 117 (Smith, 1998)
- ↑ "Austrian Army in Germany, 3 July 1796" (PDF). Vaadatud 01.07.2023.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Lk 292 (Phipps, 2011)
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Lk 290 (Dodge, 2011)
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 "Battle of Ettlingen, 9 July 1796". Vaadatud 02.07.2023.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Lk 293 (Phipps, 2011)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Smith, Digby. The Napoleonic Wars Data Book. London: Greenhill. 1998.
- Phipps, Ramsay Weston. The Armies of the First French Republic: Volume II The Armées du Moselle, du Rhin, de Sambre-et-Meuse, de Rhin-et-Moselle. USA: Pickle Partners Publishing. 2011
- Dodge, Theodore Ayrault. Warfare in the Age of Napoleon: The Revolutionary Wars Against the First Coalition in Northern Europe and the Italian Campaign, 1789–1797. USA: Leonaur Ltd. 2011
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsuse revolutsioonisõdade ja Napoleoni sõdade armeede koosseisud