Etenduse analüüs

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Etenduse analüüs teatriteaduses on lavastuvate etenduste sisuline ja vormiline analüüs. Etenduse analüüsi algatasid 1970. aastatel noorema põlvkonna teatriuurijad, kes soovisid vastanduda teatriajaloolastele[1]. Teatriteadus oli 1970. aastateni olnud eelkõige teatriajaloolaste pärusmaa, kus teatrile läheneti kui positivistlikule teadusele, koguti varem etendunud lavastuste materjale ning tehti tagasivaatavalt kokkuvõtteid[2]. Teatriteadus ei saa oma uurimisobjektina kasutada mineviku kunstiteost, nii nagu see on võimalik teistes kunstivaldkondades (nt kirjanduses, maalikunstis, filmikunstis jm), kuna etendus toimub kindlas aegruumis ning seda on võimalik täielikult kogeda vaid etenduse ajal[2]. Etenduse analüüsi eristab teatri ajaloo uurimisest võimalus astuda otsesesse kontakti oma uurimisobjektiga, minnes etendust vaatama[3].

Etenduse analüüsi juhivad uurimisküsimused või hüpoteesid, mis on analüüsijal välja mõeldud juba enne analüüsiobjekti (etenduse) vaatamist. Uurimisküsimuste ja huviobjekti valik on subjektiivne, see tähendab, et etenduse analüüs on oma olemuselt “järjekindel subjektiivse tõlgendamise protsess”[4]. Etenduse analüüsi lähtepunktiks on etendusest kui sündmuses osalemisest saadud kogemus, mida iga analüüsija hakkab lähtuvalt oma huvipunktist lahti kodeerima. Etendust analüüsides toetutakse mitmele abimaterjalile: nt märkmed, küsimustikud, kavalehed, intervjuud, reklaamtekstid jne.[5] Igal vaatajal (ja ka uurijal) on ligipääs ainult sellele, mida ta lavastuses märkab[6], seega on etenduse analüüs meetodina selekteeriv.

Etenduse analüüs algab teatrisündmuses osalemisega. Iga analüüs lähtub analüüsija tajudest, mis rakenduvad etendust jälgides. Teatriuurijad on välja toonud kaks peamist tajutüüpi:

  • projektiivne taju – kontseptualiseeriv, rakendub, kui vaataja omistab laval nähtavatele märkidele tähendusi;
  • respekteeriv taju – andmeid analüüsiv, mitte tähendusi omistav, rakendub, kui vaataja näeb ja salvestab laval toimuvat, kuid ei tegele tähenduste otsimisega [7].

1960. aastatest arenenud teatrikeel kutsub enamasti esile kas ühe tajutasandi domineerimise või vajaduse pidevalt kahe tajutasandi vahel pendeldada[8].

Lisaks tajule on etenduse analüüsis teine oluline aspekt mälu, kuna etendust analüüsitakse enamasti pärast selle nägemist[9]. Analüüsis rakenduvad eelkõige semantiline ja episoodiline mälu. Episoodiline mälu vastutab inimese mälestuste eest, mis on seotud sündmuste ja kogemustega[10]. Episoodiline mälu rakendub teatrikontekstis eelkõige seoses respekteeriva tajuga, näiteks mälestused lavakujundusest, etendajate liikumisest jne[11]. Semantiline mälu vastutab faktide, teadmiste ja seoste loomise eest[12]. Etenduse analüüsi kontekstis mõjutab semantiline mälu vaataja loodavaid seoseid (etenduse süžee, sümbolism jne)[11]. Üldiselt toetavad semantiline ja episoodiline mälu teineteist.

Erika Fischer-Lichte on etenduse analüüsi jaganud kaheks meetodiks: semiootiline (semantikast lähtuv) ja fenomenoloogiline (performatiivsusest lähtuv). Esimene neist on selgemini välja kujunenud, teine on veel arengujärgus.

Semiootiline etenduse analüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Semiootiline analüüs piirdub laval toimuva analüüsiga – otsitakse märke, millele saab tähendusi omistada[13]. Semiootiline lähenemine on eelkõige huvitatud sellest, mis on prooviprotsessi käigus välja töötatud ning mida iga kord taasesitatakse. Laval toimuvat vaadeldakse kui teatriteost ning seda analüüsitakse kui teatrimärkidest koostatud teksti[14]. Semiootilisi etendusanalüüsi viise hakati katsetama 1970. aastatel, kui teatriteaduses tekkis huvi süstemaatiliste uurimismeetodite vastu[15]. Pikka aega domineeris semiootiline lähenemine avaldatud teatrikriitikas. Selle mõisteline rangus, täpsus ja süsteemsus köitsid uurijaid, kes soovisid eristuda ja eemalduda muljelisest ning subjektiivsest teatrikriitikast[16]. Usuti, et semiootilise käsitluse kaudu on võimalik lavastust objektiivsemalt analüüsida. Etendus kui tekst kujutab endast kindlat valikut üldiste võimaluste seast, seega tuleb uurida, millised märgid, kombineerimisreeglid ja tähendusvõimalused etendus välja valib, realiseerib ja aktualiseerib[17]. Teatritekst on alati üles ehitatud mitmeid erinevaid märgisüsteeme (keel, valgus, heli jne) kombineerides. Märgisüsteeme tuleb osata lugeda individuaalselt, aga ka üksteistest sõltuvatena[18]. Semiootilise analüüsi peamine kitsaskoht seisneb selles, et ta ei tegele publiku ja selle mõjuga lavastuse kulgemisele[19].

Fenomenoloogiline etenduse analüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Fenomenoloogiline etenduse analüüs lähtub performatiivsuse aspektist, s.t etendussituatsioonis keskendutakse terviku kogemusele oma tajudes[20]. Fenomenoloogilist analüüsi “ei huvita näidatu/etendatu märgifunktsioon, vaid selle nii-olu fenomenina, nagu ka laad ja viis, kuidas vaataja seda kogeb ning kuidas see talle mõjub”. VIIDE? Nimetatud uurimismeetod on võrreldes semiootilise etendusanalüüsi meetodiga veel väga noor, selle vastu hakati huvi tundma alles 1990. aastail[15]. Fenomenoloogiline analüüs on olemuselt (nagu selle filosoofiagi) subjektiivne ning seetõttu väga isiklik kriitilise seletuse vorm[21]. Käsitlus keskendub vaataja tajule, olulised aspektid on atmosfäär ja kehalisus, analüüsi lähtepunktiks on etenduse sündmuslikkus. Fenomenoloogiline lähenemine keskendub neile performatiivsetele protsessidele, mille tagajärjel sünnib midagi etendajate ja vaatajate vahel, kui vaatajad on lavaprotsessidest ergastatud, puudutatud ja mõjutatud[22]. Selline lähenemine keskendub just tavatule, kordumatule ja ennustamatule etendussituatsioonis[14]. Fenomenoloogilises etenduse analüüsis ei ole siiani kindlaid meetodeid välja töötatud, on vaid aspektid, mida selle kaudu kirjeldatakse (atmosfäär, kehalisus, presence)[23].

Semiootilise ja performatiivse lähenemise omavaheline ühendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Etenduses endas on Erika Fischer-Lichte meelest semiootilised ja performatiivsed protsessid lahutamatult seotud. Seetõttu ongi tarvis ühendada semiootiline (märkidele ja tähendustele suunatud) ja fenomenoloogiline (performatiivsetele protsessidele suunatud) lähenemisviis. Autor on oma artiklis öelnud: “Semiootiline leiab alati põhjenduse ja lähtepunkti performatiivses, performatiivsusest eraldatuna ei ole tähendus etendustes võimalik, vaid see tekib performatiivsete protsesside kaudu”[19]. Ka Bert O. States on nõus tänapäevase mõtlemisviisiga, et koondanalüüsis peaks rakendatama nii semiootilist kui ka fenomenoloogilist lähenemisviisi ning üritama neid omavahel ühendada[24]. Fischer-Lichte on öelnud, et “semiootiline analüüs ei tohiks rahulduda toetumisega ainult kontseptualiseerivale tajule ja semantilisele mälule .. vaid ta peab arvestama konkreetsete elementide nii-oluga, selgitamaks usutavalt, et ja miks on võimalik näiteks teatud liikumisprotsessile omistada üht või mitut tähendust” TÄPSEM VIIDE?. Sarnaselt vajab ka fenomenoloogiline lähenemine semiootilise tuge, kuna performatiivsuse kirjeldus muutub enamasti oluliseks siis, kui see seostatakse mingi märgi ja tähendusega[13].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011a, lk 59.
  2. ↑ 2,0 2,1 Fischer-Lichte, E. 2011a, lk 56.
  3. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011a, lk 61.
  4. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011a, lk 60.
  5. ↑ Pavis, P. 2011. Analüüsivahendid. Rmt: Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 103–112.
  6. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 72.
  7. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 72–73.
  8. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 74.
  9. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 75.
  10. ↑ Tulving, E. 2002. Episodic memory: from mind to brain. Annual Reviews, No 53, p. 1.
  11. ↑ 11,0 11,1 Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 76.
  12. ↑ Tulving, E. 1972. Organization of memory. New York: Academic, p. 386.
  13. ↑ 13,0 13,1 Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 81.
  14. ↑ 14,0 14,1 Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 97.
  15. ↑ 15,0 15,1 Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 91.
  16. ↑ Valitud artikleid teatriuurimisest. 2011. Toim Epner, L. Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 9.
  17. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 83.
  18. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 85.
  19. ↑ 19,0 19,1 Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 71.
  20. ↑ Valitud artikleid teatriuurimisest. 2011. Toim Epner, L. Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 11
  21. ↑ States, B.O. 2011, lk 130.
  22. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 98.
  23. ↑ Fischer-Lichte, E. 2011b, lk 93–95.
  24. ↑ States, B.O. 2011, lk 127–140.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Fischer-Lichte, E. 2011b. Etenduse analüüsi probleeme. Rmt: Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu Ülikooli Kirjastus
  • Fischer-Lichte, E. 2011a. Teatrihistoriograafia ja etenduse analüüs: erinevad valdkonnad, ühised lähenemisviisid? Rmt: Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu Ülikooli Kirjastus
  • States, B.O. 2011. Fenomenoloogiline hoiak. Rmt: Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu Ülikooli Kirjastus
  • Tulving, E. 2002. Episodic memory: from mind to brain. Annual Reviews, No 53
  • Valitud artikleid teatriuurimisest. 2011. Toim Epner, L. Tartu Ülikooli Kirjastus
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Etenduse_analüüs&oldid=6572848"