Surmatants (Basel)

Baseli "Surmatants" oli hiliskeskaegne surmatantsu kujutav seinamaal Baseli dominiiklaste kloostri kiriku ilmikute surnuaia sisemüüril. Maalitud 1439.–1440. aastal, maal hävis müüri lammutamisel 1805. aastal.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

1314. aastal tabas toona 14 000 elanikuga Baselit katk. Linna elanikest suri umbes 8000 ja sellest katkuepideemiast arvatavasti tõukus surma lähedust meenutava kunstiteose sünd. Maalitud oli see temperavärvidega surnuaia kahe meetri kõrguse müüri lubikrohvile, teos oli katuse ja metallvõrega kaitstud ilma ja inimeste hävitustöö eest. Teos polnud ei signeeritud ega dateeritud. Maali autorsus on jäänud tänaseni vaidluse objektiks, kuid meisterliku käekirjaga maalijat on otsitud Konrad Witzi ringkonnast või töökojast, mõnes allikas on autorsus omistatud Witzile endale^[1]^[2]. Ka tellijaist ja annetajaist pole midagi teada. Et aastail 1431–1448 toimus Baseli kirikukogu, on arvatud, et rahastajad võisid pärineda kontsiilist osavõtjate hulgast, kuid selle vastu kõneleb asjaolu, et 1437. aastal tekkis dominiiklaste ja kirikukogu esindajate vahel vastasseis.^[3]

"Surmatants" oli umbes 60 meetrit pikk ja kulges müüri siseküljel ringi ümber ilmikute surnuaia. Maal elas üle reformatsiooni pildirüüsteliikumised ja ajavahemikus 15. kuni 18. sajandini restaureeriti, täpsemalt maaliti seda korduvalt üle. Baseli "Surmatants" oli küll tuntud vaatamisväärsus, kuid 18. sajandil oli see laiema valikkuse jaoks kaotanud oma väärtuse. Elanikkonna nõudmine lammutada müür ja kujundada surnuaia asemele park tipnes 1805. aasta 6. augustil linnaelanike omavolilise lammutustööga. Baseli kunstihuvilised päästsid lammutustööst 23 maalifragmenti, millest 19 on tänapäevani säilinud ja eksponeeritud Baseli ajaloomuuseumis^[4].

Ülemaalingud[muuda | muuda lähteteksti]

1529. aastal toimus Baseli pildirüüste ja 1568. aastal andis Baseli raad maalija Hans Hug Kluberile korralduse maali ülemaalingutega ajakohastada. Kunstnik andis maali algusosas istuvale jutlustajale Johannes Oekolampadiuse näojooned, kohendas figuuride riietust uue maitse järgi ja skelette anatoomiliselt korrektsemaks. Lõppu lisas Kluber enese ja oma pereliikmete kujutised koos kahe skeletiga.
1614.–1616. aastatel parandas maali Emanuel Bock, üks Hans Bock vanema poegadest, kuid lisas omalt poolt vähe. Mõned paksupõselised näod paistavad olevat tema pintsli alt tulnud.
1657.–1658. aastatel restaureeriti maali kolmandat korda.
1703. aastal restaureeriti maali neljandat korda.

Jäädvustused[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teist restaureerimist 17. sajandil joonistas Matthäus Merian vanem üles "Surmatantsu" figuurid ja graveeris need koos tekstiga vaskplaatidele plaaniga monumentaalne kunstiteos raamatuna välja anda. 1621. aastal andis Johann Jakob Merian need gravüürid esmakordselt köidetud raamatuna välja; järgnesid väljaanded samal 1621. ja 1625. aastal. Kuid alles neljas, Matthäus Meriani veel kord ülejoonistatud vaskplaatidelt trükitud raamat tegi Baseli "Surmatantsu" üle Euroopa kuulsaks ja see leidis tee reisijuhtidesse. Pärast Meriani surma anti välja veel arvukalt kordustrükke: 1696. ja 1698. aastal originaalplaatidelt trükitud piltidega, 1744., 1756., 1786. ja 1789. aastal eelmiste järgi tehtud söövitustehnikas illustratsioonidega.

1770.–1773. aastatel tegi topograaf Emanuel Büchel Baseli ehitusameti korraldusel "Surmatantsu" figuuridest ja selle tekstist sule, pintsli ja vesivärviga koloreeritud joonistused. Hiljem valmis tal neist joonistustest köidetud album, mille igal lehel on pilt ühest surmafiguuri ja elavat inimest ühendavast tantsupaarist.

1625. aasta raamatu järgi või mõnele hilisemale trükile tuginedes kujundas Badeni kunstnik Anton Sohn (1769–1840) 1822. aastal värvilised terrakotaskulptuurid.