Sixtuse kabel
Sixtuse kabel on Vatikani Apostelliku palee tuntuim kabel.
Kabeli kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kabel, mille algupärane nimi oli Cappella Magna ('suur kabel'), on praeguse nime saanud paavst Sixtus IV järgi, kes lasi selle ehitada aastatel 1473–1481.
Kabeli mõõtmed 35x14 meetrit ning kõrgus ligi 20 meetrit.[1] Selle välisilmet ei kaunista arhitektuursed ega dekoratiivsed detailid, nagu see on tavaline paljudes kesk- ja renessansiajastu Itaalia kirikutes. Kabelil ei ole väliseid uksi, kuna sissepääs on alati olnud Apostelliku palee siseruumidest ning kabeli fassaad on näha ainult naaberhoonetes paiknevatest akendest. Kabel on ehitatud kolmekorruselisena. All paikneb on kõrge keldrikorrus, millel on hoovi avanev ukseava. Ehituslikult on kelder rajatud tugevate võlvidega kabeli toestamiseks. Sixtuse kabelil oli mõlemal küljel kuus kõrget kaarakent ja mõlemas otsaseinas kaks akent, millest osa on kinni ehitatud. Kabeli võlvi kohal asub kolmas korrus, kus asuvad valvurite ruumid.
Peale valmimist sai kabel paavstile nii religioossete kui ka funktsionaalsete tegevuste läbiviimise paigaks. Sixtuse kabel on säilitanud oma funktsiooni tänapäevani ja võõrustab jätkuvalt paavsti peetavaid olulisi jumalateenistusi, välja arvatud juhul, kui paavst on reisil. Kabeliruum on muude funktsioonide kõrval ka konklaavi läbiviimise kohaks alates 1492. aastast.[2] Kabelis tegutseb alaline koor Sixtuse Chapel Choir, kellele on kirjutatud palju originaalmuusikat, millest tuntuim teos on Gregorio Allegri "Miserere".[3]
Sixtuse kabeli kuulsus seisneb peamiselt interjööri kaunistavates freskodes, mis seintel on teostatud Domenico Ghirlandaio, Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Cosimo Rosselli poolt. Eriti kuulsad on aga Michelangelo teostatud Sixtuse kabeli laes paiknev üheksast freskost koosnev maaliseeria ning otsaseinal asuv fresko "Viimne kohtupäev". Michelangelo maalide kuulsus on meelitanud kabelisse palju külastajaid alates nende valmimisest 16. sajandi esimeses pooles.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Varem asus sellel kohal Cappella Maggiore, mille kohta on kirjalikke teateid 1368. aastast. Praeguse kabeli projekteeris Baccio Pontelli paavst Sixtus IV tellimusel ning seda ehitati Giovannino de Dolci juhendamisel aastatel 1473–1481.[4] Esimene missa Sixtuse kabelis peeti 15. augustil 1483, mil kabel pühitseti neitsi Maarjale.[5]
Sixtuse kabeli lagi oli algselt värvitud siniseks, millel olid kullatud tähed[6], kuid see asendati täielikult, kui Michelangelo asus 1508. aastal laefreskosid maalima. Tänapäeval nähtavatest freskodest asuvad varaseimad külgseintel, kus need paiknevad kahel põhitasandil. Kesktasandil on kaks teineteist täiendavat maalitsüklit "Moosese elu" ja "Kristuse elu", mille teostasid teostasid Ghirlandaio, Botticelli, Perugino jt alates 1481. aastast. Ülemisel tasandil on paavstide kujutised. 1515. aastal tellis paavst Leo X Raphaelilt kümnest seinavaibast koosneva seeria, mis riputati seinte alumisele tasemele.[7] Gobeläänid kujutavad sündmusi Peetruse elust (neli seinavaipa) ja Pauluse elust (kuus seinavaipa).
Laefreskod tellis paavst Julius II ning töö teostas Michelangelo aastatel 1508–1512. Algselt oli tellimus kaheteistkümnele apostlile, kuid Michelangelo nõudis pildilise sisu osas vabu käsi. Ta maalis üheksast pildist koosneva seeria, mis näitavad Jumala poolt maailma loomist, Jumala suhet inimkonnaga ja inimkonna langemist Jumala armust. Lisaks maalis ta kaksteist prohvetit, kes kuulutasid, et Jumal saadab Jeesus Kristuse inimkonda päästma.
Michelangelot hirmutas tellimustöö ulatus ja ta andis paavstile alguses mõista, et eelistab loobuda ettepanekust. Ta tundis ennast rohkem skulptori kui maalikunstnikuna ja kahtlustas, et tema vaenlased pakuvad talle nii mastaapset projekti kunstniku vältimatu läbikukkumise korraldamiseks.[8] Algul taheti talle töö teostamiseks valmistada lakke kinnitatud köite küljes rippuvad tellingud, kuid see ei sobinud Michelangelole, sest oleks lakke augud jätnud, mida poleks saanud hiljem varjata. Kunstnik lasi ehitada tellingud, mis toetusid külgseintele akende kohal. Vastupidi levinud arvamusele ei lamanud ta maalimise ajal nendel tellingutel, vaid teostas töö seistes.[9]
Michelangelo maalis "Viimse kohtupäeva" aastatel 1535–1541 kogu Sixtuse kabeli altari taga asuva seina ulatuses. Maalil on kujutatud Kristuse teist tulemist kohtupäeval, nagu on kirjeldatud Johannese ilmutuse raamatu 20. peatükis. Kõrgel seinal on keskne Kristuse kuju, mille ümber paiknevad rühmade kaupa pühakud. Maali vasakus alanurgas tõstetakse surnuid haudadest üles, et nende üle kohut mõista. Paremal pool on näha need, kes on määratud põrgusse minema ning deemonid tõmbavad neid alla. "Viimne kohtupäev" oli kardinal Carafa ja Michelangelo vahelise suure vaidluse objektiks. Kuna Michelangelo kujutas alasti figuure, süüdistati kunstnikku ebamoraalsuses ja roppuses. Paavsti tseremooniameister Biagio da Cesena ütles, et "on väga häbiväärne, et nii pühas kohas kujutatakse alasti kujusid, kes end häbiväärselt paljastavad", ning et "see töö ei sobi paavsti kabelisse, vaid pigem pesemisruumidesse ja kõrtsidesse".[10] Otsaseina fresko genitaale kattis hiljem kunstnik Daniele da Volterra. Enda portree jäädvustas Michelangelo freskole maalitud nahatükile, mis pidi olema püha Bartolomeuse seljast nülitud.
Sixtuse kabeli taastamist alustati 7. novembril 1984. Restaureerimise lõppedes avati kabel taas avalikkusele külastamiseks 8. aprillil 1994. Enim muret tekitas Sixtuse kabeli restaureerimise käigus lagi, restauraatorite probleem seisnes Michelangelo kasutatud tehnikate analüüsis ja õiges mõistmises, et tagada tehniliselt korrektne taastustöö. Selgus, et kunstnik töötas ainult värskelt pandud krohviga ja iga tema töölõik pidi valmima siis, kui krohv oli veel värskes olekus. Michelangelo ei pöördunud hiljem tehtu juurde tagasi ega lisanud kuivale krohvile uusi detaile. Restaureerimise käigus tuli eemaldada suitsust tekkinud ladestused, varasemad restaureerimiskatsed ja hilisemad värvid. Keemikud koostasid vastavalt restaureerimisuuringutele lahusti, mis eemaldas lae pealt tõhusalt üleliigse kuni algse värviga immutatud krohvini.[11]
Johann Wolfgang Goethe on öelnud (23.08.1787): "Ilma Sixtuse kabelit nägemata ei saa tekkida arusaadavat ettekujutust sellest, mida üks inimene on võimeline saavutama."[12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ John Shearman, "The Chapel of Sixtus IV". In Pietrangeli 1986.
- ↑ Chambers, D. S., "Papal Conclaves and Prophetic Mystery in the Sistine Chapel", Journal of the Warburg and Courtauld Institutes, The Warburg Institute. 1978.
- ↑ Stevens, Abel & Floy, James. "Allegri's Miserere". The National Magazine, Carlton & Phillip, 1854.
- ↑ Ekelund, Hébert & Tollison 2006, p. 313.
- ↑ The Sistine Chapel. Vatican Museums, vaadatud 9. augustil 2013.
- ↑ John Shearman, "The Chapel of Sixtus IV". In Pietrangeli 1986.
- ↑ Bette Talvacchia, Raphael, Oxford Oxfordshire: Phaidon Press. 2007.
- ↑ Michelangelo and the Sistine Chapel. Graham-Dixon, Andrew (2009). London: Weidenfeld & Nicolson, ISBN 9781602393684.
- ↑ 7 Things You May Not Know About the Sistine Chapel.
- ↑ Vasari, Giorgio (1987). The Lives of the Artists. George Bull, New York: Penguin Books, ISBN 0-14-044500-5
- ↑ Michelangelo's Cleaned off Sistine Chapel. Arguimbau, Peter Layne (5 October 2006). Arguimbau.
- ↑ Italienische Reise-Teil 1 by Johann Wolfgang von Goethe.
Galerii[muuda | muuda lähteteksti]
-
Kabeli välisvaade -
Michelangelo "Viimne kohtupäev" -
Michelangelo laefresko -
Michelangelo fresko kavand
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Sixtuse kabel |