Pietrykaŭ

Pietrykaŭ
valgevene	Петрыкаў * / Pietrykaŭ *transkriptsioon: Petrõkav
vene	Петриков (Petrikov)
	Pietrykaŭ lipp Pietrykaŭ vapp
Pindala	9,8 km²
Elanikke	10 401 (1.01.2024)
Koordinaadid	52° 8′ N, 28° 30′ E

Pietrykaŭ (transkribeerituna Petrõkav, venepäraselt Petrikov, poola keeles Petryków, varem ka Petrykowicze või Petrykowo,^[3] leedu keeles Petrykavas või Petrikovas) on linn Valgevenes Homieli oblastis, Pietrykaŭ rajooni ja Pietrykaŭ külanõukogu halduskeskus. Pietrykaŭ asub Prõpjatsi jõe kaldal merepinnast 138 meetri kõrgusel, Homieli linnast 190 kilomeetri kaugusel.

Haridust annavad kaks keskkooli ja gümnaasium, internaatkool, muusikakool ja spordikool. Linnas on kultuurimaja ja kolm raamatukogu. Seal antakse välja rajoonilehte «Петрыкаўскія навіны». Linnas on toiduainetetööstus ja laevatehas, seal valmistatakse keramsiitliiva ja remonditakse jõelaevasid.

Vaatamisväärsusteks on vanalinn, XX sajandi alguses valminud kabel, XIX sajandil rajatud park ja kolm õigeusu kirikut (esimene XVII sajandist, teised aastaist 1839 ja 1890).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt legendile asutas linna X sajandil jatvingide vürst Petryk.

Asulat on kirjalikes allikates esmamainitud XV sajandil, mil see kuulus Olelkowiczitele.^[4] Algselt kuulus see halduslikult Słucki vürstiriigi koosseisu, seoses haldusreformiga aga Minski vojevoodkonda ja Mazyri maakonda.^[5] Aastal 1523 sai Pietrykaŭ alevi õigused. Ka rajasid Olelkowiczid sinna kindluse, mille aga Moskva väed aastal 1535 maha põletasid. Ka aastal 1595 rüüstasid asulat venemeelsed kasakad. XVI sajandil kuulus asula mõnda aega Bona Sforzale. Aastal 1600 läks see aga Chodkiewiczite valdusse. Bogdan Hmelnõtskõi ülestõusu ajal oli alev ülestõusnute baasiks, mille elanikud ülestõusu ka toetasid. Sealt sooritasid ülestõusnud retki ümbritsevatele Valgevene aladele.

Asula hakkas intensiivsemalt kasvama XVIII sajandil, mil sinna rajati suur nahatööstus. Hilisemate omanike kohta on teada, et aastal 1693 hakkas Pietrykaŭ kuuluma Pacidele. Aastal 1776 kuulus Pietrykaŭ taas Chodkiewiczitele, kes saavutasid alevile õiguse pidada kaks korda aastas laata.

Seoses Poola jagamisega läks Pietrykaŭ aastal 1763 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mozõri maakonda.^[6] Kuigi asula jäi edasi aleviks, kaotasid sealsed elanikud alevielaniku staatuse, millenad said tagasi alles aastal 1848. Aastal 1877 avati alevis trükikoda. Aastal 1897 oli seal kaks õigeusu kirikut üks katoliku kirik ja kolm juutide palvemaja, lisaks tegutses seal kolm kõrtsi ja viinapood. Prõpjatsil oli jõesadam, ka käis üle jõe parv.

Esimese maailmasõja ajal hõivasid linna aastal 1818 Saksa väed. Nende vastu tegutsedes sai tuntuks partisan Vasil Tałaš. Hiljem hõivas alevi Stanisław Bułak-Bałachowicz.

Aastal 1919 arvati linn Valgeve NSV koosseisu.^[7] 1924 sai Pietrykaŭ Valgevene NSV-s rajoonikeskuseks, järgmisel aastal sai asula aga linnaõigused. Teise maailmasõja ajal hukkasid Saksa okupatsiooniväed linnas ja selle ümbruskonnas 1200 inimest, suurem osa olid neist juudid. Aastal 1974 liideti sellega kaks naaberküla: Čyrvony Aharodnik ja Biełki. Aastal 2001 avati seal uus katoliku kirik.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

2720 (1860)
2287 (1866)
3000 (1887)
5500 (1897)
8882 (1908)
5800 (1939)
7200 (1959)

8500 (1970)
12 100 (1991)
13 500 (1998)
10 700 (2004)
10 400 (2006)
10 200 (2009)
10 233 (2016)

Keskväljak, endine turuplats
Vanim õigeusu kirik
Vanalinn
Püha Nikolai kirik aastast 1839
Issanda Taevaminemise kirik aastast 1890
Vanalinn
Püha Nikolai kiriku sisevaade
Issanda Taevaminemise kiriku sisevaade
Vanalinn

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ http://gp.by/upload/iblock/785/78519983e5cad506355c8d820002cd68.pdf
↑ The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
↑ Petryków Słownik geograficzny Królestwa Polskiego. Kd. VIII: Perepiatycha – Pożajście. Warszawa, 1887.
↑ Mironowicz A.: Biskupstwo turowsko-pińskie w XI-XVI wieku. Trans Humana, 2011, lk. 258. ISBN 978-83-61209-55-3.
↑ ВКЛ. Энцыкл. Т. 2. — Менск, 2005. С. 428.
↑ Вялiкi гicтарычны атлас Беларусi Kd.2, Mińsk 2013, lk. 111.
↑ 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] ttp://gp.by/upload/iblock/785/78519983e5cad506355c8d820002cd68.pdf

[2] The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements

[3] Petryków Słownik geograficzny Królestwa Polskiego. Kd. VIII: Perepiatycha – Pożajście. Warszawa, 1887.

[4] Mironowicz A.: Biskupstwo turowsko-pińskie w XI-XVI wieku. Trans Humana, 2011, lk. 258. ISBN 978-83-61209-55-3.

[5] ВКЛ. Энцыкл. Т. 2. — Менск, 2005. С. 428.

[6] Вялiкi гicтарычны атлас Беларусi Kd.2, Mińsk 2013, lk. 111.

[KaScy-7] 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]