Modernsus
Modernsus (inglise keeles modernity, modern times; ee "uudsus") tähistab inimsuse, valgustusfilosoofia, tööstuspöörde ja ilmalikustamise põhjustanud ajaloolisi muutusi paljudes eluvaldkondades, mis algasid valgustusajastul ja jätkuvad tänapäevani. Modernsus on muutuva tähendusega üldmõiste, mis on eri ajastutel väljendanud vastandumist traditsioonile.
Sõna modernsus kasutatakse ka uusaja sünonüümina. Modernsus lähtub eneseteadlikest, mõistlikest ja tulemusele orienteeritud inimestest. Modernsuse kandjad hülgasid religioosse maailmanägemuse, iidse tavakultuuri ja rituaalse elukorralduse ning hakkasid uurima probleeme, et leida neile mõistuspärane lahendus. Nad panid aluse nii valgustusliikumisele kui ka tööstuspöördele. Selles uues keskkonnas leidis loovus oma väljundi igas eluvaldkonnas, kunstist tööstusliku tootmiseni, inimlikust olemisest ühiskonna korralduseni.
Mõiste päritolu ja tähendus[muuda | muuda lähteteksti]
Bernhard von Chartres (ehk Sylvestris, 1080–1167) kasutas terminit "modernne" ajaloolises seoses modernie kui kääbuslik:
- Me oleme kääbused, kes istuvad hiiglaste õlul. Me näeme kaugemale kui meie esiemad ja mõõdult on meie teadmised suuremad kui nende omad, kuid ometi poleks me keegi, kui nende teadmiste summa meile teed ei näitaks. (Wir sind Zwerge, die auf den Schultern von Riesen sitzen. Wir können weiter sehen als unsere Ahnen und in dem Maß ist unser Wissen größer als das ihrige und doch wären wir nichts, würde uns die Summe ihres Wissens nicht den Weg weisen.)
Ladina sõna modernus (uus, uusaegne; kaasaegne) pärineb ladina määrsõnast modo (just, alles, nüüdsama, hiljuti, äsja). Saksa keeles esineb sõna 'uue', 'uudse' tähenduses vastandina 'vanale', 'antiiksele' prantsuse päritolu sõnade "modernne" (moderne) ja "moderniseerima" (moderniser) laenuna alates aastast 1727. Nimisõnana "moodsus" (modernité) kasutas esimesena halvustavas tähenduses 1849. aastal François-René de Chateaubriand ning 1859. aastal võttis sõna kasutusele Charles Baudelaire. 1887. aastal kasutas kunstiga seoses mõistet "modernsus" esimest korda Eugen Wolff.
Naturalismist peale on modernsuse mõiste näiteks Saksamaal olnud alati veidi ebamäärane, iseloomustades üldiselt enamasti iga kord uut stiilisuunda või kunstiliiki. Tänapäeval kohtab ka mõiste "modernsus" segiajamist mõistega "moodsus" või "kaasaegsus". Samuti kasutatakse modernsuse mõistet eesrindlikkuse või aktuaalsuse tähenduses. Samalaadset segiajamist kohtab ka mõiste "modernism" puhul.
Modernsus kui ajastu[muuda | muuda lähteteksti]
Mõtteloos mõistetakse modernsete ajastute all valgustusaega, mis algas 17. sajandil, majanduses tööstuspöördega alates 18. sajandi keskel (vt moderniseerimine), poliitikas Prantsuse revolutsiooni aega 18. sajandi lõpus ning rahvuslikku ärkamisaega 19. sajandi alguses. Kunstiajaloos räägitakse modernismist ja modernismi piiride pidevast ("postmodernsest") ületamisest. Modernsust seostatakse ka moodsa ühiskonna tekkimisega 19. sajandi teisel poolel.
Progress ja uue otsingud [muuda | muuda lähteteksti]
Ühelt poolt on modernismi kandjaks progress paljudes valdkondades, eelkõige teaduse ja tehnika areng ning tööstusliku tootmise muutumine massiliseks, ühiskonnakorralduse muutumine humaansemaks jms, kuid teiselt poolt sellega kaasnev inimese võõrandumine elust, bürokratiseerumine ja linnastumine, üksikisiku maailmavalu esilekerkimine. Selle taustal iseloomustavad modernismi hoiakut eelkõige uue otsingud nii väljendusvahendites (kunst, kirjandus) kui ka ühiskonnas (elu- ja riigikorraldus), mis on märk modernismi progressimeelsusest, kuid samas ollakse pettunud modernsuse varjuküljes, mille see ühiskonnas on kaasa toonud, ning see sunnib otsima uut ka kvalitatiivses mõttes, st alternatiivset progressi, mis tasakaalustaks teadusliku progressi negatiivseid külgi. Näiteks filosoofilises mõttes kuulub seega modernismi juurde subjekti ja subjektiivsuse rohke tematiseerimine (psühhoanalüüs, eksistentsialism, fenomenoloogia) vastandatuna objektile ja objektiivsusele, mis kuuluvad teaduse pädevusse. Sellise lõhestatud progressimeelsuse tõttu võib pidada modernismi sisemiseks omaduseks enda piiride pideva ületamise püüet.
Ühiskond [muuda | muuda lähteteksti]
Modernses (ehk uuenevas) ühiskonnas toimub pidev uuenemine (ehk moderniseerumine). Katsetamine, uuenemine ja muutus on refleksiivne. Uuendusvabadus ei sisalda isiklikus elus, poliitikas ja teaduses eesmärki ega turvalisust. Kiiresti muutuva ühiskonna riskid on ebakindlus ja hirm, mis pole isiklikud aga mida tajutakse isiklikena.