Algkeel
Algkeeleks nimetatakse võrdlev-ajaloolises keeleteaduses vähemalt kahe reaalselt teada oleva omavahel suguluses oleva keele rekonstrueeritud hüpoteetilist esivanemat.[1]
Algkeeli rekonstrueeritakse praeguste keelekujude ühis- ja erijoonte põhjal, näiteks rekonstrueeritud läänemeresoome algkeel põhineb läänemeresoome keelte ja murrete jäädvustustel. Rekonstrueeritud algkeele ja kunagise tegeliku varasema keelekuju olemusliku erinevuse tõttu on vene keeleteaduses eristatud rekonstrueeritud algkeelest (vene keeles prajazõk) eraldi mõistena aluskeelt (vene keeles jazõk-osnova), mis tähistab praeguste keelte mingil kindlal ajal või kindlas kohas räägitud reaalset eellaskeelt.[2] Esimene rekonstrueeritud algkeel oli indoeuroopa algkeel, seejärel Altai ja Uurali. Hästi rekonstrueeritud algkeel on variatsioonivaba, ilma murdeerinevusteta, samas kui elav keel on tohutult varieeruv, liigendudes murreteks ja idiolektideks.[2]
Algkeele kui keeleteadusliku rekonstruktsiooni määratluse ja omaduste tõttu on Tiit-Rein Viitso hinnangul üldjuhul ebakorrektne püüda algkeelt dateerida. Kui mitme keele ühise eellaskeele olemasolu kohta on kirjalikke viiteid, on rekonstrueeritud algkeele samastamine reaalsete keelte tegeliku eelkäijaga Viitso hinnangul küsitav. Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse vahenditega rekonstrueeritud algkeele vastavus varasemale keelekujule võib mõnes osas olla väga suur, kuid mida erinevamad on algkeele rekonstrueerimiseks kasutatud keeled või murded, seda ebaühtlasemad on rekonstrueeritud algkeele eri osad ajaliselt.[2]
Rekonstrueerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Algkeeli rekonstrueeritakse võrdlev-ajaloolise meetodi abil. Selleks võrdleb teadlane eri keelte samatähenduslikke sõnu ja püüab nende põhjal rekonstrueerida algkeele sõnu nii, et oleks võimalik seletada, kuidas ühest või teistest algkeele vormist on keelemuutuste tagajärjel kujunenud tänapäeva keelte vastavad sõnad. Näiteks idaeuroopa algkeele rekonstrueerimisel võrreldi vanakreeka, ladina, saksa ja inglise keelt muistste sanskritikeelsete tekstidega. Kreeka ja ladina keeles lõpeb sõna s-ga ka inglise sanskriti keeles d(t)-häälikuga, siis leiti, et algkeeles olid sõna lõpus mõlemad häälikud, kuid ühes harus kadus d ja teises s. Sõna keskel oli algkeeles ilmselt pikk o, sest sellest häälikust on kõige kergem ette kujutada arenguid tänapäeva keeltesse. Niisugusel viisil ajas tahapoole liikudes jõutigi algkeele sõnakujuni.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Keelkond
- Keelepuu
- Indoeuroopa algkeel
- Tütarkeel
- Germaani algkeel
- Võrdlev-ajalooline meetod
- Genealoogiline liigitus
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tiit-Rein Viitso. Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 29.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Tiit-Rein Viitso. Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 33.
3. Õpik “Keel ja ühiskond” M. Ehala, K. Habicht, P. Kehayov, A. Zabrodskaja