Platon Zubov

Vürst Platon Aleksandrovitš Zubov (Платон Александрович Зубов; 26. (15.) november 1767 – 19. (7.) aprill 1822) oli Venemaa riigitegelane, Katariina II soosik. Ta nimetas end hiljem von Zuboff

Ta oli Aleksandr Nikolajevitš Zubovi poeg, oma vanemate kolmas laps.

Ta tõusis esile tänu oma kaugele sugulasele feldmarssal Nikolai Ivanovitš Saltõkovile, kelle kaudu ta tutvus keisrinnale (hiljem püüdis ta Saltõkovi riigiteenistusest kõrvale tõrjuda, et saada kindralfeldmarssali kohta). Saltõkov esitles noort ja nägusat ohvitseri õukonnale kokkuleppel, et Zubov aitab tal üle saada vihavaenust vürst Grigori Potjomkiniga.

Alates 1789. aastast sai ta keisrinna Katariina II-le lähedaseks isikuks. Augustis 1789 kirjutas Katariina Potjomkinile, et ta on pärast pikka talveund tõusnud elule "nagu kärbes". Ta lisas: "Nüüd ma olen jälle terve ja rõõmus" ning nimetas oma uut sõpra "tumedaks, väikeseks". Järgmises kirjas kirjutas ta: "Meie lapsuke nutab, kui teda ei lasta minu tuppa." Potjomkin ei pööranud Katariina uuele suhtele suurt tähelepanu, sest Katariina südame soosikud vahetusid iga kuu. Katariina oli üle 60 aastane, Zubov 22-aastane. Potjomkin ei uskunud, et nende suhe kestab kaua. Zubovil õnnestus aga omandada Katariina südames kindel koht.

Zubov ülendati ratsakaardiväe porutšikust kiiresti kõrgematele auastmetele ning sai krahvitiitli ja suured mõisad, kus oli kümneid tuhandeid hingi.

Fjodor Rostoptšin kirjutas 20. augustil 1795 Semjon Vorontsovile: "Krahv Zubov on igal pool. Ei ole teist tahet peale tema oma. Tema võim on suurem kui Potjomkinil. Ta on sama halastamatu ja võimetu nagu enne, kuigi keisrinna aina kordab, et ta on suurim geenius, keda Venemaa ajalugu on tundnud."

Grigori Aleksandrovitš Potjomkini eluajal ei etendanud ta riigiasjades väljapaistvat osa, kuid pärast Potjomkini surma tema tähtsus kasvas iga päevaga. Talle usaldati paljud ametikohad, millel oli olnud Potjomkin. Ta määrati kindralfeldtseihmeistriks Novorossiiski kindralkuberneriks ja Musta mere laevastiku ülemaks.

Kõiki asju ajasid tema kolm sekretäri Altesti, Gribovski ja Ribas, kes mõtlesid eelkõige isiklikule rikastumisele. Zubov ise sai riigivürsti tiitli (ta sai selle tiitli Venemaal neljandana ja viimasena) ja suured mõisad vastliidendatud Poola aladel.

Paul I kohtles teda algul lahkelt, kuid peagi kästi tal riigist lahkuda ja tema mõisad konfiskeeriti. Tänu Ivan Pavlovitš Kutaissovi eestkostele sai ta oma mõisad tagasi.

Elu viimased aastad veetis Zubov Vilno kubermangus Janiški külakeses, kus ta omandas talupoegade seas halva kuulsuse.

Tal ei olnud järeltulijaid.