Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 10. rida: | 10. rida: | ||
Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: '''liikumatu do''' ([[absoluutne noodisüsteem]]) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja '''liikuv do''' ([[relatiivne noodisüsteem]]) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendriikides). |
Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: '''liikumatu do''' ([[absoluutne noodisüsteem]]) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja '''liikuv do''' ([[relatiivne noodisüsteem]]) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendriikides). |
||
== Päritolu == |
|||
[[Keskaja muusika|Keskaja]] olulisemaid muusikateoreetikuid [[Guido Arezzost]] arendas oma peateoses "''[[Micrologus de disciplina artis musicae]]''" [[Helilaad|laadi]]süsteemi, sõnastades õpetuse [[heksakord]]idest ja tõi kasutusele solmisatsioonisilbid. |
|||
[[11. sajand]]il töötas muusikateoreetik Guido Arezzost välja kuue-noodilise tõusva järjestuse ut, re, mi, fa, sol ja la. [[Heksakord]]isüsteem fikseeris keskaegse [[helirida|helirea]] kõige problemaatilisema noodi b, mis oli ebapüsiv ja teda kasutati nii kõrgena kui madalana. |
|||
Solmisatsioonisilbid võttis Guido kasutusele laulu hõlbustamiseks hümnist "''Epistola de ignotu cantu''", kus silbid langevad oma vastavatele skaalaastmetele. |
|||
'''''Ut''' queant laxis '''re'''sonāre fibris''<br /> |
|||
'''''Mi'''ra gestorum '''fa'''muli tuorum,''<br /> |
|||
'''''Sol'''ve polluti '''la'''bii reatum,''<br /> |
|||
''Sancte Iohannes.''<br /> |
|||
Redaktsioon: 5. mai 2020, kell 15:12
|
See artikkel räägib noodistlaulmise tehnikast; õppeaine kohta vaata artiklit Solfedžo (õppeaine); Arvo Pärdi teose kohta vaata Solfedžo (Pärt) |
Solfedžo (itaalia keeles solfeggio, prantsuse keeles solfège) on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud pedagoogiline tehnika laulda noodist heliridu, intervalle ja meloodilisi harjutusi keskaegse solmisatsiooni abil.
mille puhul õpetatakse, et igale noodile vastab teatud silp.
Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „Helisev muusika“.
Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: liikumatu do (absoluutne noodisüsteem) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja liikuv do (relatiivne noodisüsteem) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendriikides).
Noodinimed
Pikemalt artiklis Heli põhinimetus
Kindlaksmääratud do`ga maades kasutatakse neid seitset silpi (koos si`ga), et anda nimed Do-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C, D, E, F, G, A ja B asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re minooris).)