Endel Aimre: erinevus redaktsioonide vahel
Aastaarvude täpsustamine, rollide lisamine, mõne fakti lisamine, teksti sõnastuse parandamine. |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{ToimetaAeg|kuu=märts|aasta=2009}} |
{{ToimetaAeg|kuu=märts|aasta=2009}} |
||
'''Endel Aimre''' ([[26. september]] [[1918]] [[Tartu]]s – [[28. september]] [[2006]] Tartus) oli Eesti laulja ([[bariton]]) ja näitleja, kauaaegne [[Teater Vanemuine|Vanemuise teatri]] solist. |
'''Endel Aimre (Brant)''' ([[26. september]] [[1918]] [[Tartu]]s – [[28. september]] [[2006]] Tartus) oli Eesti laulja ([[bariton]]) ja näitleja, kauaaegne [[Teater Vanemuine|Vanemuise teatri]] solist. |
||
[[1939|1939. a-st]] hakkas osalema VANEMUISE teatri lavastustes Tartu Meestelaulu Seltsi koori liikmena. Aastatel 1944-1947 töötas VANEMUISE-s koorilauljana, aastatel 1947-1999 ooperi- ja operetisolistina. Laulmist õppinud algul eraviisiliselt, aastatel 1946-1949 [[Tartu Muusikakool]]is (Salme Kanni ja Rudolf Jõksi klassis). Laulja eduka lavakarjääri esimene roll oli Jim Frimli ja Stotharti operetis „Rose-Marie” (1946), järgnesid Edvin (Kálmáni „Silva”, 1947), Punavari (Rombergi „Kõrbelaul”, 1948), Almaviva (Mozarti „Figaro pulm”, 1950), Kapten-Markii (Planquette'i 'Corneville'i kellad', 1951) jt. Tuntumatest rollidest võiks veel välja tuua Tomski (Tšaikovski „Padaemand”, 1953), Jüri (Arro ja Normeti „Rummu Jüri”, 1954), Peeter (Tammlaane 'Raudne kodu' 1954), Oskar (Boris Kõrveri 'Ainult unistus' 1955), don Carlos (Prokofjevi „Kihlus kloostris”, 1962), Zsupán (Straussi „Mustlasparun”, 1968), don Pedro (Offenbachi „Pericola”, 1974), Süffle (Zelleri „Linnukaupleja”, 1975), Robbins (Gershwini „Porgy ja Bess”, 1983), üks solistidest „Operetipromenaadis” (1993) jt. |
[[1939|1939. a-st]] hakkas osalema VANEMUISE teatri lavastustes Tartu Meestelaulu Seltsi koori liikmena. Aastatel 1944-1947 töötas VANEMUISE-s koorilauljana, aastatel 1947-1999 ooperi- ja operetisolistina. Laulmist õppinud algul eraviisiliselt, aastatel 1946-1949 [[Tartu Muusikakool]]is (Salme Kanni ja Rudolf Jõksi klassis). Laulja eduka lavakarjääri esimene roll oli Jim Frimli ja Stotharti operetis „Rose-Marie” (1946), järgnesid Edvin (Kálmáni „Silva”, 1947), Punavari (Rombergi „Kõrbelaul”, 1948), Almaviva (Mozarti „Figaro pulm”, 1950), Kapten-Markii (Planquette'i 'Corneville'i kellad', 1951) jt. Tuntumatest rollidest võiks veel välja tuua Tomski (Tšaikovski „Padaemand”, 1953), Jüri (Arro ja Normeti „Rummu Jüri”, 1954), Peeter (Tammlaane 'Raudne kodu' 1954), Oskar (Boris Kõrveri 'Ainult unistus' 1955), don Carlos (Prokofjevi „Kihlus kloostris”, 1962), Zsupán (Straussi „Mustlasparun”, 1968), don Pedro (Offenbachi „Pericola”, 1974), Süffle (Zelleri „Linnukaupleja”, 1975), Robbins (Gershwini „Porgy ja Bess”, 1983), üks solistidest „Operetipromenaadis” (1993) jt. |
||
| 7. rida: | 7. rida: | ||
Aas[[1968|tast 1951 Eesti Teatriliidu liige, 1968. a-l]] sai [[Eesti NSV teeneline kunstnik|Eesti NSV teenelise kunstniku]] aunimetuse, [[2000]]. a-st oli [[Vanemuise Selts]]i auliige. |
Aas[[1968|tast 1951 Eesti Teatriliidu liige, 1968. a-l]] sai [[Eesti NSV teeneline kunstnik|Eesti NSV teenelise kunstniku]] aunimetuse, [[2000]]. a-st oli [[Vanemuise Selts]]i auliige. |
||
[[Eraelust]] Endel Aimre isa vend oli Peeter Brant - „Tartu hirm”. Endel Aimre vend oli Kalju. |
|||
{{DEFAULTSORT:Aimre, Endel}} |
{{DEFAULTSORT:Aimre, Endel}} |
||
Redaktsioon: 13. november 2019, kell 18:19
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2009) |
Endel Aimre (Brant) (26. september 1918 Tartus – 28. september 2006 Tartus) oli Eesti laulja (bariton) ja näitleja, kauaaegne Vanemuise teatri solist.
1939. a-st hakkas osalema VANEMUISE teatri lavastustes Tartu Meestelaulu Seltsi koori liikmena. Aastatel 1944-1947 töötas VANEMUISE-s koorilauljana, aastatel 1947-1999 ooperi- ja operetisolistina. Laulmist õppinud algul eraviisiliselt, aastatel 1946-1949 Tartu Muusikakoolis (Salme Kanni ja Rudolf Jõksi klassis). Laulja eduka lavakarjääri esimene roll oli Jim Frimli ja Stotharti operetis „Rose-Marie” (1946), järgnesid Edvin (Kálmáni „Silva”, 1947), Punavari (Rombergi „Kõrbelaul”, 1948), Almaviva (Mozarti „Figaro pulm”, 1950), Kapten-Markii (Planquette'i 'Corneville'i kellad', 1951) jt. Tuntumatest rollidest võiks veel välja tuua Tomski (Tšaikovski „Padaemand”, 1953), Jüri (Arro ja Normeti „Rummu Jüri”, 1954), Peeter (Tammlaane 'Raudne kodu' 1954), Oskar (Boris Kõrveri 'Ainult unistus' 1955), don Carlos (Prokofjevi „Kihlus kloostris”, 1962), Zsupán (Straussi „Mustlasparun”, 1968), don Pedro (Offenbachi „Pericola”, 1974), Süffle (Zelleri „Linnukaupleja”, 1975), Robbins (Gershwini „Porgy ja Bess”, 1983), üks solistidest „Operetipromenaadis” (1993) jt.
Endel Aimre on mänginud karakteerseid kõrvalosi ka draamalavastustes, kontserdipublikule on ta meelde jäänud populaarsete lauludega („Laev tõstis purjed”, „Sügislehed”, „Ammumöödund ajast”). Salvestisi Eesti Raadios, Eesti Televisioonis, erinevatel helikandjatel; salvestised kogumikuna CD-l 'Kõnnin hilisel õhtul' (1999).
Aastast 1951 Eesti Teatriliidu liige, 1968. a-l sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, 2000. a-st oli Vanemuise Seltsi auliige.
Eraelust Endel Aimre isa vend oli Peeter Brant - „Tartu hirm”. Endel Aimre vend oli Kalju.