Eesti NSV advokaatide kolleegium

Eesti NSV Advokaatide Kolleegium (ENSV Advokaatide Kolleegium ehk Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Advokaatide Kolleegium; vene keeles Эстонская Советская Социалистическая Республика коллегия адвокатов) oli 29. oktoobril 1940 asutatud Eesti NSV advokaatide kutseühendus, mis korraldas õigusteenuse osutamist era- ja avalikes huvides ning kaitses advokaatide kutsealaseid õigusi.

Algusaastad

29. oktoobril 1940 Eesti NSV kohtu Rahvakomissari kinnitatud põhimääruse alusel sai kohtu rahvakomissariaat ülesanded juhtida advokatuuri tööd määrustiku alusel. Kohtute, advokatuuride ja notarite tööd hakati Andres Jõekääru juhendamisel kujundama Nõukogude mudelile vastavaks.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määruse alusel organiseeriti Eesti NSV Advokaatide Kolleegium 1. märtsil 1941. Kohaldamisele võeti NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu kinnituse saanud NSV Liidu määrustik. Samuti tuli määrustik avaldada eestikeelses tõlkes. Senine advokatuur ja selle organid kuulusid likvideerimisele. Kohtutes asjaajamiseks väljaantud volikirjad kaotasid kehtivuse kuu aja jooksul pärast määruse avaldamist. Isikud, kes kuulusid senisesse advokatuuri, võisid selle hetkeni osaleda kohtutes volinikena.

Kohtu rahvakomissar moodustas Advokatuuri Organiseerimise büroo, mille ülesanne oli kujundada nõukogulik ning riigikontrollile alluv advokaatide kolleegium. Et astuda kolleegiumi liikmeks, polnud juriidiline kõrgharidus esmatähtis, kuid isikul pidi olema varasem töökogemus prokuratuuris, kohtus või mõnes muus õigusorganis. Advokaatide tagandamise õigust omas NSV Liidu Kohtu Rahvakomissariaat.

Esimene üldkoosolek

Esimene Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi üldkoosoleks toimus 1. märtsil 1941. aastal. Koosolekul osales 114 inimest. Liikmeks soovis astuda 473 inimest, neist 145 võeti vastu. Sama aasta juunis alanud II maailmasõja ja Saksa pealetungi tõttu Advokaatide Kolleegiumi tegevus lõpetati ning taastati alles sõja lõppedes.

II maailmasõja järgne aeg

Eesti NSV Advokaatide Kolleegium taastati 1944. aasta oktoobris, mil Nõukogude väed olid naasmas Eesti aladele. Eestisse jäänud advokaadid võttis Kohtu Rahvakomissariaat arvele ning neile väljastati ajutised tõendid.

1944. aastal peeti esimene Kolleegiumi üldkoosolek pärast sõda. Koosolekul valiti ka Kolleegiumi Presiidium. Eesti NSV Advokaatide Kolleegium oli oma olemuselt advokatuuri alal tegutsevate kodanike vabatahtlik ühing. Linnades ja rajoonides asutati õigusnõuandlaid, et kolleegiumi tööd organiseerida ning elanikele ja asutustele soovi korral juriidilist abi osutada. Kolleegium tegutses Eesti NSV Kohtuministeeriumi alluvuses 1952. aastani. Paljud advokaadid vahetusid 1947. aastal alanud puhastuste käigus. Advokaadid, kes olid varem töötanud Eesti Vabariigi aegsetes advokatuurides ning seejärel viibinud sakslaste okupeeritud territooriumil, pidid poliitilistel põhjustel lahkuma. Samuti langesid soosingust välja üliõpilaskorporatsioonidesse kuulunud advokaadid.

1952. aastal jõudis lõpule Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi tegevus kooskõlas Eesti NSV Ülemnõukogu seadlusega. Põhjuseks oli Advokaatide Kolleegiumite asutamine oblastitesse.

1953. aastal alustas Eesti NSV Kohtuministeeriumi alluvuses taas tegevust Eesti NSV Advokaatide Kolleegium. Eesti NSV Advokaatide Kolleegium sai uueks nimeks Eesti NSV Advokatuur. Nimemuutus toimus Eesti NSV Ministrite määruse nr 314 järgi, mille alusel kehtestati ka Eesti NSV Advokatuuri üldine määrustik. Eesti NSV Presiidium vahetas samuti nime, mistõttu kandis edaspidi nimetust Eesti Advokatuuri Nõukogu. Uued nimemuutused tulid aastal 1961, kui kehtestati uus põhimäärus. Eesti NSV Advokatuuri nimeks sai järjekordselt Eesti NSV Advokaatide Kolleegium. Eesti NSV Advokatuuri Nõukogu kasutas samuti edaspidi varasemat nime Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi Presiidium. Uus põhimäärus jõustus 1966. aastal ning edaspidi allusid kõik õigusorganid Eesti NSV Ministrite Nõukogu juurde kuuluvale Juriidilisele komisjonile. 2. novembril 1970. aastal moodustati Eesti NSV Justiitsministeerium.

Liikmed

Kõrgharidusega advokaate oli II maailmasõja lõppedes umbes 98 protsenti. 110 advokaadist oli 1959. aastaks tööle jäänud vaid 81. Neist kolmandikul puudus kõrgharidus. Suur advokaatide väljaheitmine leidis aset NSV Kohtuministeeriumi otsusel aastail 1944 kuni 1951. Sellel ajavahemikul loobuti 71 advokaadi teenustest. 1990. aastal toimunud Advokaatide Kolleegiumi Presiidiumi istungil tunnistati advokaatide väljaheitmine põhjendamatuks. Pärast 1951. aastat hakkas advokaatide arv järk-järgult kasvama. 1965. aastal oli kolleegiumis advokaate 128, kuid 1979. aastaks juba 155. Taasiseseisvumise perioodi saabumiseks oli kõrgharidusega advokaatide arv kasvanud 183-ni. Vastuvõetavate advokaatide arvu otsustab üldkoosolek, kus määratakse igal aastal, mitu uut advokaati vastu võetakse.