Deminutiiv: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
P pisitoimetamine |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Deminutiiv''' ehk '''vähendussõna''' on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. |
'''Deminutiiv''' ehk '''vähendussõna''' on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. |
||
Deminutiivi vastand on [[augmentatiiv]] ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on [[hinnangusõna |
Deminutiivi vastand on [[augmentatiiv]] ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on [[hinnangusõna]]d.<ref name="käsiraamat">Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). [http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=519&p=6&p1=3 Eesti keele käsiraamat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.</ref> |
||
== Eesti keel == |
== Eesti keel == |
||
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis (keeleteadus)|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''. |
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis (keeleteadus)|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''.<ref name="käsiraamat" /> |
||
Kuigi deminutiiviliide ''-ke(ne)'' on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide ''-ke(ne)'' harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.<ref>Vare, Silvi (1994). [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43128/vare_nimi_1994.pdf?sequence=1&isAllowed=y Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles]. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.</ref> |
Kuigi deminutiiviliide ''-ke(ne)'' on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide ''-ke(ne)'' harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.<ref>Vare, Silvi (1994). [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43128/vare_nimi_1994.pdf?sequence=1&isAllowed=y Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles]. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.</ref> |
||
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u-''deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''. |
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u-''deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''. |
||
[[Adjektiiv |
[[Adjektiiv]]idest on võimalik deminutiive moodustada ''ldane''-liite abil, nt ''lüheldane'', ''pikaldane'', ''vanaldane'', ''väheldane'' (= ''väiksepoolne'', ''väiksevõitu''). |
||
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: ''üliväike'', ''imepisike'', ''ultraväike'', ''pisitilluke'', ''tibatilluke''.<ref name="käsiraamat" /> |
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: ''üliväike'', ''imepisike'', ''ultraväike'', ''pisitilluke'', ''tibatilluke''.<ref name="käsiraamat" /> |
||
== Soome keel == |
== Soome keel == |
||
Soome keeles on tavalisim deminutiivisufiks ''-nen'', nt ''tyttönen'' (< ''tyttö'') 'tüdruk', ''poikanen'' (< ''poika'') 'poiss', ''pienoinen'' (< ''pieni'') 'väike'. |
Soome keeles on tavalisim deminutiivisufiks ''-nen'', nt ''tyttönen'' (< ''tyttö'') 'tüdruk', ''poikanen'' (< ''poika'') 'poiss', ''pienoinen'' (< ''pieni'') 'väike'. |
||
== Hollandi keel == |
== Hollandi keel == |
||
Hollandi keeles on deminutiivide kasutamine väga levinud. Peamisteks deminutiivisufiksiteks on ''-je'' ''-je'', ''tje'', ''-pje'', ''-etje'', ''-kje'', nt ''kopje'' (< ''kop'') 'tass', ''duimpje'' (< ''duim'') 'pöial'. Suulises keeles on võimalikud ka sufiksid ''-ke'', ''-eke'', ''-ske'', ''-ie''. |
Hollandi keeles on deminutiivide kasutamine väga levinud. Peamisteks deminutiivisufiksiteks on ''-je'' ''-je'', ''tje'', ''-pje'', ''-etje'', ''-kje'', nt ''kopje'' (< ''kop'') 'tass', ''duimpje'' (< ''duim'') 'pöial'. Suulises keeles on võimalikud ka sufiksid ''-ke'', ''-eke'', ''-ske'', ''-ie''. |
||
Lisaks nimisõnadele on hollandi keeles võimalik deminutiive moodustada ka omadus- ja määrsõnadest, nt ''groentje'' (< ''groen'') 'roheline', ''zachtjes'' (< ''zacht'') 'vaikselt'. |
Lisaks nimisõnadele on hollandi keeles võimalik deminutiive moodustada ka omadus- ja määrsõnadest, nt ''groentje'' (< ''groen'') 'roheline', ''zachtjes'' (< ''zacht'') 'vaikselt'. |
||
Hollandi keeles leidub ka selliseid sõnu, millest on kasutuses vaid deminutiivvorm, või mille kasutamine ilma deminutiivsufiksita on ebatavaline, nt ''sprookje'' 'muinasjutt', ''poffertje(s)'' (väikesed Hollandi pannkoogid). |
Hollandi keeles leidub ka selliseid sõnu, millest on kasutuses vaid deminutiivvorm, või mille kasutamine ilma deminutiivsufiksita on ebatavaline, nt ''sprookje'' 'muinasjutt', ''poffertje(s)'' (väikesed Hollandi pannkoogid). |
||
== Eesti lastekeel == |
== Eesti lastekeel == |
||
Deminutiivtuletust peetakse lapse kõnearengu juures oluliseks grammatika harjutamise vahendiks, kuid erinevalt teistest tuletusliidetest, ei ole deminutiivtuletisel lapse sõnavara rikastamise ülesannet. Küll aga hõlbustab ''u''-sufiksi abil deminutiivide moodustamine vormimoodustuse omandamist, nihutades muidu [[astmevaheldus |
Deminutiivtuletust peetakse lapse kõnearengu juures oluliseks grammatika harjutamise vahendiks, kuid erinevalt teistest tuletusliidetest, ei ole deminutiivtuletisel lapse sõnavara rikastamise ülesannet. Küll aga hõlbustab ''u''-sufiksi abil deminutiivide moodustamine vormimoodustuse omandamist, nihutades muidu [[astmevaheldus]]likud sõnad teise, astmevahelduseta muuttüüpi, kus [[nimetav]]a ja [[Genitiiv|omastava]] vorm on ühesugused. On leitud, et vormihomonüümia hõlbustab just arvuka muuteparadigmadega keelte vormimoodustuse omandamist.<ref>Argus, R. (2008). [http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2008_1/OK_2008-1_02.pdf Kuidas eesti laps vormimoodustuse omandab]. Oma Keel, 1, 16−26.</ref> |
||
== Viited == |
== Viited == |
||
Viimane redaktsioon: 27. mai 2019, kell 14:00
Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna.
Deminutiivi vastand on augmentatiiv ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on hinnangusõnad.[1]
Eesti keel[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ke- või kene-tuletise abil, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan.[1] Kuigi deminutiiviliide -ke(ne) on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide -ke(ne) harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.[2]
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka u-liite abil: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. u-deminutiivide puhul lisab hellust ka palatalisatsioon. Eriti hellitavalt mõjub u- ja kene-liite kooskasutus, nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Selliseid sõnu nimetatakse topeltdeminutiivideks.
Adjektiividest on võimalik deminutiive moodustada ldane-liite abil, nt lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: üliväike, imepisike, ultraväike, pisitilluke, tibatilluke.[1]
Soome keel[muuda | muuda lähteteksti]
Soome keeles on tavalisim deminutiivisufiks -nen, nt tyttönen (< tyttö) 'tüdruk', poikanen (< poika) 'poiss', pienoinen (< pieni) 'väike'.
Hollandi keel[muuda | muuda lähteteksti]
Hollandi keeles on deminutiivide kasutamine väga levinud. Peamisteks deminutiivisufiksiteks on -je -je, tje, -pje, -etje, -kje, nt kopje (< kop) 'tass', duimpje (< duim) 'pöial'. Suulises keeles on võimalikud ka sufiksid -ke, -eke, -ske, -ie.
Lisaks nimisõnadele on hollandi keeles võimalik deminutiive moodustada ka omadus- ja määrsõnadest, nt groentje (< groen) 'roheline', zachtjes (< zacht) 'vaikselt'.
Hollandi keeles leidub ka selliseid sõnu, millest on kasutuses vaid deminutiivvorm, või mille kasutamine ilma deminutiivsufiksita on ebatavaline, nt sprookje 'muinasjutt', poffertje(s) (väikesed Hollandi pannkoogid).
Eesti lastekeel[muuda | muuda lähteteksti]
Deminutiivtuletust peetakse lapse kõnearengu juures oluliseks grammatika harjutamise vahendiks, kuid erinevalt teistest tuletusliidetest, ei ole deminutiivtuletisel lapse sõnavara rikastamise ülesannet. Küll aga hõlbustab u-sufiksi abil deminutiivide moodustamine vormimoodustuse omandamist, nihutades muidu astmevahelduslikud sõnad teise, astmevahelduseta muuttüüpi, kus nimetava ja omastava vorm on ühesugused. On leitud, et vormihomonüümia hõlbustab just arvuka muuteparadigmadega keelte vormimoodustuse omandamist.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑ Vare, Silvi (1994). Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Argus, R. (2008). Kuidas eesti laps vormimoodustuse omandab. Oma Keel, 1, 16−26.