Moraali genealoogiast: erinevus redaktsioonide vahel
| 42. rida: | 42. rida: | ||
===Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune=== |
===Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune=== |
||
Teise traktaadi alguses analüüsib Nietzsche unustuse ja mälu vahekorda ning leiab, et unustamine ei ole ainult inertslik, passiivne võime, vaid eelkõige aktiivne jõud, mis ei lase teadvusel end ebavajaliku infoga üle koormata: “... ei saaks olla õnne, rõõmsameelsust, lootust, uhkust, |
Teise traktaadi alguses analüüsib Nietzsche unustuse ja mälu vahekorda ning leiab, et unustamine ei ole ainult inertslik, passiivne võime, vaid eelkõige aktiivne jõud, mis ei lase teadvusel end ebavajaliku infoga üle koormata: “... ei saaks olla õnne, rõõmsameelsust, lootust, uhkust, ''olevikku'' ilma unustlikkuseta.” (lk 60) Mälu kui unustamise vastandvõime väljaarenemiseks on inimliik pidanud õppima nägema põhjuslikke seoseid ning eristama paratamatuid asju juhuslikest, kuid selle juures on inimene ka ise muutunud ettearvatavaks ja reeglipäraseks, et suuta “iseenda kui ''tuleviku'' eest vastutada” (lk 61) Inimese muutumises paratamatuks ja ühetaoliseks on ka vastutuse päritolu ning selle protsessi tulemust nimetab Nietzsche kombe kõlbluseks ehk teatavaks “sotsiaalseks hullusärgiks”, tänu millele on inimese käitumine ühiskonnas üldjoontes reeglipärane ja ennustatav, kuid millest tuleb lõppkokkuvõttes uuesti vabaneda, et saada autonoomseks kõlbluseüleseks indiviidiks. Nietzsche käsitluses kõlblus ja autonoomsus välistavad teineteist, enda eest vastutada saab aga ainult autonoomne, vabaks saanud inimene. “Uhke teadmine ''vastutuse'' erakordsest privileegist, teadlikkus sellest haruldasest vabadusest, sellest võimust enda ja saatuse üle on laskunud talle sügavale sisimasse ning saanud instinktiks, domineerivaks instinktiks.” (lk 63) See instinkt on vaba inimese südametunnistus, mis lubab tal iseennast täielikult jaatada. |
||
Südametunnistuse kujunemislugu peab Nietzsche aga julmaks ja vägivaldseks: “Et miski mällu jääks, vajutatakse see sisse tulise rauaga: mällu jääb ainult see, mis ei lakka |
Südametunnistuse kujunemislugu peab Nietzsche aga julmaks ja vägivaldseks: “Et miski mällu jääks, vajutatakse see sisse tulise rauaga: mällu jääb ainult see, mis ei lakka ''haiget'' ''tegemast''” (lk 64); “oma sügavaimalt aluselt on kõik religioonid julmuste süsteemid” (ibid.). Moraali põhimõistete, nagu “süü”, “südametunnistus” ja “kohus” algupära on “võla” mõistes ning karistuse institutsioon on tagasi viidav võlausaldaja ja võlglase vahelisele lepingusuhtele. Karistus oli algselt tehing, millega indiviidile tekitatud kahju kompenseeriti süüdlasele põhjustatud valuga, kuid seejuures ei lähtutud moraalikaalutlustest, nagu süüdlase vaba tahe või tema vastutus oma tegude eest, vaid karistus oli lihtsalt kahjukannataja viha väljendus ning nauding sanktsioneeritud vägivalla tarvitamisest, st teise inimese kannatama panemisest. Seega on süü ja südametunnistuse kujunemine tihedalt seotud vägivallaga: “Ja kas ei võiks lisada, et too maailm ei ole õieti kunagi päriselt lahti saanud teatud vere ja piinamise lõhnast (isegi vana Kanti kategooriline imperatiiv lõhnab julmuse järele...)? (lk 70) Sellegipoolest leiab Nietzsche, et ajal, mil inimesed oma julmust veel ei häbenenud, oli elu rõõmsam, sest inimesed ei olnud veel kaotanud usaldust “elu mõistatuse” (lk 73) vastu ning võltsmoraali ei olnud. |
||
Kannatuse kui tänapäeva “elu kõige hullema küsimärgi” (lk 73) puhul on oluline, et hirmsaks ei ole peetud mitte niivõrd kannatusi endid, kui kannatuste mõttetust. Nietzsche märgib, et mõttetute kannatuste talumatus võis olla üks motiive, tänu millele tekkis kujutlus jumaluste ja üleloomulike olendite olemasolust, sest neid sai kujutleda juuresolevaks ka varjatud kannatuste puhul. Ühtlasi andis see aga õigustuse ka selliseid kannatusi põhjustada, kuna seda peeti jumalatele meelepäraseks. |
Kannatuse kui tänapäeva “elu kõige hullema küsimärgi” (lk 73) puhul on oluline, et hirmsaks ei ole peetud mitte niivõrd kannatusi endid, kui kannatuste mõttetust. Nietzsche märgib, et mõttetute kannatuste talumatus võis olla üks motiive, tänu millele tekkis kujutlus jumaluste ja üleloomulike olendite olemasolust, sest neid sai kujutleda juuresolevaks ka varjatud kannatuste puhul. Ühtlasi andis see aga õigustuse ka selliseid kannatusi põhjustada, kuna seda peeti jumalatele meelepäraseks. |
||
Redaktsioon: 12. juuli 2017, kell 13:10
| Moraali genealoogiast. Vaidluskiri | |
|---|---|
 | |
| Originaali pealkiri | Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift |
| Autor | Friedrich Nietzsche |
| Tõlkija | Andres Luure |
| Päritolumaa | Saksamaa |
| Keel | saksa |
| Sari | Avatud Eesti Raamat |
| Teema | filosoofia, eetika |
| Žanr | teadus |
| Kirjastaja |
(originaal) Varrak (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1887 (originaal) 2015 (eesti keeles) |
| Lehekülgi | 226 |
| ISBN | 9789985333426 |
| Eelnev raamat | Sealpool head ja kurja (1886) |
| Järgnev raamat | Wagneri juhtum (1888) |
Moraali genealoogiast. Vaidluskiri (saksa keeles Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift) on saksa filosoofi Friedrich Nietzsche 1887. aastal ilmunud raamat, milles autor täpsustab ja arendab edasi oma eelmises, 1886. aastal ilmunud teoses "Sealpool head ja kurja" esitatud seisukohti moraalimõistete ja nendega seotud hoiakute päritolu kohta. Raamat koosneb eessõnast ja kolmest omavahel temaatiliselt seotud traktaadist. Teos valmis autori loomingulisel kõrgperioodil ning seda peetakse Nietzsche üheks terviklikumaks ja süstemaatilisemaks filosoofiatekstiks.
Kokkuvõte
Eessõna
Eessõnas annab Nietzsche lühikese ülevaate põhjustest, mis ajendasid teda raamatut kirjutama. Esialgseid mõtteid “moraali-eelarvamuste päritolu kohta” (lk 8) oli ta väljendanud juba aforismikogus “Inimlik, liiginimlik. Raamat vabadele vaimudele", kuid olles tutvunud oma sõbra Paul Rée teosega “Moraalitunnete algupära” (“Der Ursprung der moralischen Empfindungen”, 1877), tundis ta vajadust moraaliga seotud probleemid uuesti põhjalikumalt käsile võtta. Väitega, et inimene on hea ja kurja kui väärtusotsustused ise leiutanud (lk 10), annab Nietzsche kätte üldise suuna kogu edasise teksti lugemiseks. Ta kritiseerib Schopenhauerit elu eitamise ja nihilismikalduvuse pärast ning jõuab selle juurest üleüldse igasuguste moraaliväärtuste kriitikani, öeldes et nende “eneste väärtus tuleb nüüd küsimärgi alla panna”. Sel eesmärgil asubki ta uurima moraali kujunemislugu ehk genealoogiat.
| „ | Me oleme endale tundmatud, meie, tunnetajad, meie ise meie endile; ja selleks on küllalt põhjust. | “ | Raamatu avasõnad | ||
Esimene traktaat. "Hea ja kuri", "hea ja halb"
Esimeses traktaadis väidab Nietzsche, et vastandipaarid “hea ja kuri” ning “hea ja halb” on etümoloogiliselt erinevat päritolu, kusjuures “hea” on omandanud kaks vastandlikku tähendust. Eristuses “hea ja halb” tähistab “hea” kõike, mis on tugev ja elujaatav, “hea ja kurja” eristuses on see aga hakanud tähistama algse aristokraatliku “hea” vastandit ehk Nietzsche mõistes orjamoraali, mille põhjustajaks ta peab nõrkade salavimma tugevate vastu. Orjamoraali seisukohalt on võimutahe, elurõõmus agressiivsus ja tugevus kurjad. "Orjade mäss moraalis saab alguse sellest, et salavimm ise muutub loovaks ja sünnitab väärtusi – sääraste olendite vimm, kellel tegelikuks reaktsiooniks, reaktsiooniks teo näol puudub võimalus ja kes saavad kompensatsiooni ainult kujuteldava kättemaksu näol. Sellal kui suursugune moraal kasvab välja võidutsevast iseendale "jah" ütlemisest, ütleb orjamoraal juba algusest peale "ei" "väljaspoolsele", "teistsugusele", "mitte-endale" – ja see "ei" ongi tema loov tegu." (lk 35) Nietzsche leiab, et suuremeelne, õilsa hingega inimene austab ka oma vaenlast ega pea teda kurjaks. Kurjust on vastase juures vaja eeldada ainult nõrgal, kes otsib oma kättemaksule õigustust või ettekäänet: “Tema hing kõõritab.” (lk 37).
Esimese traktaadi üheks peamiseks järelduseks tänapäeva filosoofia jaoks on, et moraalikategooriate – ning seeläbi ka väärtushinnangute ja -hoiakute – algupära ja iseloom on paljune, nende kujunemises on algusest peale mängus olnud mitmesugused jõud, aga ka juhus ja üldine ajaloosündmuste virvarr. Sellega lõi Nietzsche põhimõtteliselt uue moraalifilosoofia, mis eristus selgelt platonistlikust ja kristlikust eetikast, mille kohaselt moraaliideedel on ühene, muutumatu loomus ning inimese ülesandeks on nende poole püüelda.
Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune
Teise traktaadi alguses analüüsib Nietzsche unustuse ja mälu vahekorda ning leiab, et unustamine ei ole ainult inertslik, passiivne võime, vaid eelkõige aktiivne jõud, mis ei lase teadvusel end ebavajaliku infoga üle koormata: “... ei saaks olla õnne, rõõmsameelsust, lootust, uhkust, olevikku ilma unustlikkuseta.” (lk 60) Mälu kui unustamise vastandvõime väljaarenemiseks on inimliik pidanud õppima nägema põhjuslikke seoseid ning eristama paratamatuid asju juhuslikest, kuid selle juures on inimene ka ise muutunud ettearvatavaks ja reeglipäraseks, et suuta “iseenda kui tuleviku eest vastutada” (lk 61) Inimese muutumises paratamatuks ja ühetaoliseks on ka vastutuse päritolu ning selle protsessi tulemust nimetab Nietzsche kombe kõlbluseks ehk teatavaks “sotsiaalseks hullusärgiks”, tänu millele on inimese käitumine ühiskonnas üldjoontes reeglipärane ja ennustatav, kuid millest tuleb lõppkokkuvõttes uuesti vabaneda, et saada autonoomseks kõlbluseüleseks indiviidiks. Nietzsche käsitluses kõlblus ja autonoomsus välistavad teineteist, enda eest vastutada saab aga ainult autonoomne, vabaks saanud inimene. “Uhke teadmine vastutuse erakordsest privileegist, teadlikkus sellest haruldasest vabadusest, sellest võimust enda ja saatuse üle on laskunud talle sügavale sisimasse ning saanud instinktiks, domineerivaks instinktiks.” (lk 63) See instinkt on vaba inimese südametunnistus, mis lubab tal iseennast täielikult jaatada.
Südametunnistuse kujunemislugu peab Nietzsche aga julmaks ja vägivaldseks: “Et miski mällu jääks, vajutatakse see sisse tulise rauaga: mällu jääb ainult see, mis ei lakka haiget tegemast” (lk 64); “oma sügavaimalt aluselt on kõik religioonid julmuste süsteemid” (ibid.). Moraali põhimõistete, nagu “süü”, “südametunnistus” ja “kohus” algupära on “võla” mõistes ning karistuse institutsioon on tagasi viidav võlausaldaja ja võlglase vahelisele lepingusuhtele. Karistus oli algselt tehing, millega indiviidile tekitatud kahju kompenseeriti süüdlasele põhjustatud valuga, kuid seejuures ei lähtutud moraalikaalutlustest, nagu süüdlase vaba tahe või tema vastutus oma tegude eest, vaid karistus oli lihtsalt kahjukannataja viha väljendus ning nauding sanktsioneeritud vägivalla tarvitamisest, st teise inimese kannatama panemisest. Seega on süü ja südametunnistuse kujunemine tihedalt seotud vägivallaga: “Ja kas ei võiks lisada, et too maailm ei ole õieti kunagi päriselt lahti saanud teatud vere ja piinamise lõhnast (isegi vana Kanti kategooriline imperatiiv lõhnab julmuse järele...)? (lk 70) Sellegipoolest leiab Nietzsche, et ajal, mil inimesed oma julmust veel ei häbenenud, oli elu rõõmsam, sest inimesed ei olnud veel kaotanud usaldust “elu mõistatuse” (lk 73) vastu ning võltsmoraali ei olnud.
Kannatuse kui tänapäeva “elu kõige hullema küsimärgi” (lk 73) puhul on oluline, et hirmsaks ei ole peetud mitte niivõrd kannatusi endid, kui kannatuste mõttetust. Nietzsche märgib, et mõttetute kannatuste talumatus võis olla üks motiive, tänu millele tekkis kujutlus jumaluste ja üleloomulike olendite olemasolust, sest neid sai kujutleda juuresolevaks ka varjatud kannatuste puhul. Ühtlasi andis see aga õigustuse ka selliseid kannatusi põhjustada, kuna seda peeti jumalatele meelepäraseks.