Inimeste ohverdamine: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kirjalikes allikates on esmakordselt teateid eestlaste inimohverdamisest leidub Bremeni Adami 11. sajandi lõpul kirja pandud ''Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium'' (Andmed Hamburgi kirikuvürstidest). Seal ta kirjutab, et [[Kuramaa]] saare taga on saar nimega Aestland (Eesti) ning mille elanikud samuti ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (dracones adorant cum volucribus), kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad oleksid terved ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks (XVII ptk).
 
[[Saaremaa]]lt [[Viidumäe]]lt on avastatud 6-8. saj. pärinev inimeste ohverdamise koht.<ref>http://www.saartehaal.ee/2017/06/08/viidumael-loodi-omal-ajal-paid-maha/</ref> Samuti on rahvajuttudes juttu inimeste ohverdamistest [[Panga pank|Panga pangal]]. ''"Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud."''<ref>https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823</ref>
 
Ka "[[Henriku Liivimaa kroonika]]s" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja ka [[kannibalism]]ist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilisel momendisl, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.
Anonüümne kasutaja

Navigeerimismenüü