Ursula Franklin

Ursula Franklin (16. september 1921 kuni 22. juuli 2016) on Saksamaalt pärit Kanadas õppinud füüsik. Ta on kõige rohkem tuntust kogunud oma kirjutistega tehnoloogia mõjust poliitikale ja ühiskonnale. Ta on mitmeti tunnustatud ja lugupeetud inimene.

Elu

Ursula Maria Martius[10] sündis Saksamaal, Münheni linnas 16. septembril, 1921 aastal. [1][11][12 Ta ema oli rahvuselt juut ja kunstiajaloolane[13], ta isa oli etnograaf Saksamaa[13][14] protestantlikust perekonnast. [10] Kui algas Teine Maailmasõda siis tema vanemad proovisid saata teda õppima Suur Britanniasse, et vältida natside terrorit Saksamaal, kuid Suur Britannia keeldus vastu võtma alla 18 aastasi lapsi. Niisiis õppis Ursula keemiat ja füüsikat Berliini ülikoolis kuni ka tema langes natside terrori ohvriks. [10] Ta vanemad saadeti koonduslaagritesse ja ta ise sunnitöölaagrisse. Perekond elas aga Holokausti üle ja sai peale sõda Berliinis taas kokku.[15]

Akadeemiline karjäär

Franklin otsustas õppida füüsikat kuna ajalugu ei õpetatud koolides autentselt. „Mäletan tõelist õõnestavat piina, sest polnud kedagi kes oleks saanud muuta füüsikaseadusi või matemaatikat,“ ütleb ta hiljem oma intevijuus. [15] 1948 aastal lõpetas Franklin Berliini Tehnikaülikoolis doktoriõppe eksperimentaalfüüsika erialal. [16] Ta hakkas otsima võimalusi Saksamaalt lahkumiseks, sest mõistis, et temal, kui põhimõtteliselt sõja vastasel inimesel, ei ole seal kohta. Franklinile pakuti 1967 aastal „The Lady Davise“ poolt järeldokturantuuri võimalust Toronto Ülikoolis ja Franklin kolis Kanadasse.[17][13] Nii töötas ta alguses 15 aastat (1952 kuni8 1967) esimese teadurina ja hiljem vanemteadurina Ontario uurimusliku organisatsiooni all (the Ontario Research Foundation). [13][15][10] 1967 aastal sai Franklinist uurija ja dotsent metallurgia ja materjali teaduste õppekaval Toronto Ülikoolis. [10] Teda edutati 1973 aastal ja 1984 aastal sai temast ülikooli professor, olles esimene naisteadlane kes sellise au osaliseks on saanud.[17][15][10][18] 1987 aastal sai temast emeriitprofessor, seda tiitlit kandis ta oma elu lõpuni.[13] Ta teenis 1987 aastast kuni 1989 aastani ülikooli muuseumi õppeprogrammis ja 1988 aastal nimetati ta Ontario Instituudi teaduriks haridusõppe õppekaval. 1989 aastal nomineeriti ta vanemteaduriks Massey kolledzis.[10] Franklin oli archaeometry valdkonna pioneer. Archaeomeetria rakendab kaasaegset materjalianalüüsi arheoloogias. Näiteks töötas ta eelajalooliste pronksi, vase ja keraamiliste järeltehtud esemete dateerimisega. [19] Varastel kuuekümnendatel oli Franklin üks paljudest teadlastest, kes osales Imiku Hammaste Uuringus, projektis, mille asutasid Eric ja Louise Reiss koos teiste teadlastega, nagu Berry Commoner ning mis uuris strontsium-90 ─ tuumarelvade katsetuste käigus tekkinud radioaktiivses sademes leiduva radioaktiivse isotoobi ─ taset laste hammastes. [19] See uuring on aidanud kaasa õhurelvade katsetuste lõpetamisele. [15][13] Franklin publitseeris üle saja teadustöö ja kaastöö raamatutele metallide ja sulamite struktuurist, omadustest ning tehnoloogia ajaloo ja sotsiaalsetest efektidest. [20] Olles Kanada Teadusnõukogu liige 1970 kestel, juhatas Franklin mõjukat uuringut loodusvarade säilitamiseks ja looduse kaitsmiseks. 1977 aasta uuringu raportis, Kanada kui Säilitav Ühiskond, soovitas laiaulatuslikke samme, mis olid suunatud raiskava tarbimise ning sellest tingitud keskkonna halvenemise vähendamiseks. [21] Töö selle uuringu kallal aitas kujundada Franklini ideid tänapäeva tehnoloogiaühiskonna keerukusest. [22]

Aktivism

Franklin oli samuti aktiivne Naiste Hääles (VOW), praegune Kanada Naiste Hääl Rahu Eest, mis on üks Kanada juhtivatest sotsiaalse propageerimise organisatsioonidest. 1968 aastal tema ja VOW rahvuspresident Muriel Duckworth esitasid lühikokkuvõtte Saadikutekoja komiteele, mis kinnitas et Kanada ja Ameerika Ühendriigid on sõlminud sõjalised kaubanduslepingud ilma piisava avaliku aruteluta. Nad väitsid, et need ärilised kokkulepped raskendavad Kanada iseseisvat välispoliitilist positsiooni nagu nõuda kohest USA sõjaväe taganemist Lõuna-Vietnamist. [23] 1969 aastal pöördusid Franklin ja Duckworth palvega Kanada Senati Komitee poole soovitada Kanadal lõpetada keemia- ja bioloogiliste relvade uuringud ja kulutada raha selle asemel ennetava meditsiini- ja keskkonnauuringutele. [24] Samuti oli Franklin VOW delegatsiooni, mis kutsus föderaalvalitsust taganema Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonist ja asutama spetsiaalset agentuuri Kanada desarmeerimise järelvaatamiseks, liige aastal 1969. [25] 1980 aastal osales Franklin organiseeritud kampaanias võita sõjaväetenistusest keeldujatele õigus suunata osa oma tulumaksust sõjalise otstarve asemel kasutamiseks rahumeelsetel eesmärkidel. 1987 aastal kirjutatud kampaania toetuses väitis ta, et hästi tunnustatud õigusele loobuda sõjaväeteenistusest südametunnistuse põhjustel peaks laienema ka õigus keelduda maksude maksmisest sõja ettevalmistamiseks. [26] Franklin kinnitas, et Kanada Harta õiguste ja vabadustega tagatud südametunnistuse vabaduse säte garanteerib sellise ajateenistuse vormi. [27] Tema paber pidi olema Kanada Riigikohtule esitatava kaebuse osa. Alama astme kohtutes olid makse kinnipidanud isikud tulumaksuseaduse rikkumises süüdi mõistetud. Siiski keeldus Riigikohus aastal 1990 kaebust menetlemast. [28][29] Pärast Franklini pensionile jäämist esitasid nii tema kui mitmed teised pensionil olevad naisõppejõud Toronto Ülikooli vastu kohtuhagi, milles väitsid, et ülikool on alusetult rikastunud olles maksnud naisõppejõududele sarnaselt kvalifitseeritud meesõppejõududega võrreldes vähem palka. Kohtuasi lahenes 2002 aastal, kui ülikool tunnistas, et paljud seal töötanud naisprofessorid kannatasid oma karjääri vältel soolise barjääri ja palgalise diskrimineerimise all. Selle tulemusena hüvitati umbes 60 pensionil olevat naisõppejõule võrdse tasustamise otsusega saadud madalamad palgad ja pensionid. [30] Franklinil kui vanemkolleegil ja elanikul oli jätkuvalt tugev seos Toronto Ülikooli Massey Kolledžiga. [4]Tema paljud tegevused hõlmavad noorte naiste ergutamist jätkama oma teaduskarjääri,edendada rahu ja sotsiaalset õiglust ning kõnelemit ja kirjutamist teaduse ja tehnoloogia sotsiaalsetest mõjudest. [31] Paljud tema artiklid ja kõned patsifismist,feminismist, tehnoloogiast ja õpetamisest on kogutud 2006 aastal avaldatud Ursula Franklin Riiderisse (lugerisse). Franklin on samuti CBC Raadio poolt eetrisse antava Reaalse Tehnoloogiamaailma (The Real World of Technology), mis põhineb tema 1989 aasta Massey loengutel, autor.

Patsifism, feminism ja sõda

2006 aastal ilmus Franklini raamat patsifismist, feminismist, tehnoloogiast, õpetamisest ja õppimisest. Ursula Franklin selgitab oma 2006 aastal ilmunud dokumentide, intervjuude ja läbirääkimiste kogumiku eessõnas, et tema eluaegne huvi struktuuride, milles ta sõnastab „korraldust ja vastastikust mõjustust terviku sees“, on olnud enamiku tema tegevuste keskmes. [32] Vaadates tagasi peaaegu 40 aastale, ta lisab:“Ma näen, kuidas olen püüdnud maadelda vaid ühe põhimõttelise küsimusega: ’Kuidas saab elada ja töötada nagu patsifist siin ja praegu ning aidata struktureerida ühiskonda, milles rõhumine, vägivald ja sõjad väheneksid ning tõuseks koostöö, võrdsus ja õiglus?“ [32]Osana vastusest, selgitamaks oma intellektuaalset reisi, pöördub Franklin kaardistamise metafoori poole. „Üha rohkem leidsin ma tavatarkuse olevat minu teekonnal ebapiisav,“ kirjutab ta. „Muutusin tõrksaks ja võimetuks suunistama oma elu kooskõlas riiklike plaanidega, mis kujutavad ala ’meile’ ja ’neile’, ja headele poistele’,võitudele, nurjumistele ja nurjumisele määratud olema, lühidalt on kõik need plaanid koostatud reisimaks isikliku kasu ja edu suunas.“ [33] Franklin järeldas, et ta on juhitud mõistmises, mida ta nimetab „reaalseks maailmaks“ „patsifismi ja feminismi plaanide järgi“. [33] Tema jaoks tähendas feminism täiesti uut vaatenurka:“Feminism pole naiste jaoks loodud tööhõivekontor, see on alteratiivne võimalus tellida sotsiaalset ruumi, mille algtüübiks on mehe asemel naine. See põhineb konkurentsi asemel koosööl. Nagu nooruk, mäletan siiani rõõmutunnet, et keegi võib maailma erinevalt näha. See on feminism, kõik on erinevalt orienteeritud. Nähes sama maailma erineva pilguga.“ [34]

Patsifism ja südametunnistus

Franklini patsifismi keskmes ja maailmavaates on see, mida ta nimetab „Kveekeri maailmanägemuseks“. [35] Selle nägemuse keskmes on individuaalne südametunnistus.Nõndamoodi on vaja märgata rahu eest tegutsemise sobivaid teid igas ajahetkes ja kohas „mitte tugineda muutumatute käitumisreeglite dogmale“. [36] Ta märkis, et üle 300 aasta tagasi astusid kveekerid vastu sõjale ja vägivallale ja vaidlustasid ajateenistuse ja väeteenistusse võtmise. Nad on töötanud leppimise, rahu-uuringute ja desarmeerimise nimel ja paljudes riikides on pääsenud võidule sõjaväeteenistusest keelduja õigus alternatiivteenistusele sõjas osalemise asemel. [37] Franklin märgib, et kveekerite põhimõtted ei ole muutunud kuid tehnoloogia on muutnud sõja iseloomu. Ta väidab, et kaasaegses tehnoloogilises ühiskonnas ei ole enam selget piiri sõja ja rahu vahel. [37] Rahuajal käib pidev sõja planeerimine ning sõja puhkemisel saavad lapsed ja naised sihtmärkideks. [38] Rahvad ei sõltu enam eeskätt sõjaväekohuslaste väeteenistusse värbamisest vaid toetuvad kaugelearenenud relvasüsteemidelemille hankimine või ehitamine on kulukas. [39] Ta kirjutab et võidurelvastumine on ajendatud „tehnoloogilisest hädavajadusest“, mis nõuab vaenlase kui alalise ühiskondliku institutsiooni loomist:

Moodsad relvatehnoloogiad koos kohustusliku teadus- ja arendustegevusega on eriti kapitalimahukad ja kulukad. Relvasüsteemide esialgsed teadusuuringud ja arendused võivad kesta kümneid aastaid, mille jooksul peab valitsus tagama projekti finantsilise tagatise ja poliitilise põhjendatuse. Teisisõnu, riik mitte ainult ei rahasta, vaid tunneb ära usutava välisvaenlase, kelle olemasolu õigustab selliseid kulutusi. [40] Franklin märgib, et tehnoloogilise sõja olemus nõuab riikidelt ressursside kaasamist väeteenistusse vajadusega maksta kõrgtehnoloogiliste hävitustöö tarvis kavandatud seadeldiste eest. Seega, sõjavastased inimesed on sunnitud – läbi maksustamise – maksma sõja ettevalmistamise eest isegi kui see riivab nende isiklikku südametunnistust. [41]

Rahu ja sotsiaalne õigus

Oma 1987 aasta töös, "Mõtteid teoloogiast ja rahust", väidab Ursula Franklin,„rahu ei ole sõja puudumine ─ rahu on hirmu puudumine“ .[42] Siiski rõhutab ta , et sõja ja vägivalla hirm ei ole ainus rahu hävitav hirmuliik. Ta hõlmab hirmud, mis tulenevad näiteks majandullikust ebakindlusest, töötusest ja hädavajaliku peavarju puudumisest. Franklin osutab enda poolt nimetatud „ohusüsteemile“ mis juhib inimesi sisendades hirmu ja ebakindlust kõikidel ühiskonna tasanditel. [43]

„Rahu ei ole sõja puudumine ─ rahu on hirmu puudumine“ ─ Ursula Franklin

. [44]

Tema jaoks on sotsiaalne õiglus hädavajalik element pagendamaks hirmu ja toomaks rahu. Õiglus tähendab vabadust rõhumisest kuid eeldab võrdsust kõigi jaoks. „Jumala silmis“, kirjutab ta, „on kõikidel olenditel väärtus ja nad on võrdse hoole ja armastuse subjektid, samuti, õigluse ja rahu ühiskonnas, on kõik inimesed võrdselt tähtsad.“ [45] Franklin näitab, et tarbijatle orienteeritud ühiskondades on sõda ja vägivald saamahimulise elustiili, mis heidab kõrvale hoolivuse ja sotsiaalse õigluse, paratamatu tulemus. Ta tsiteerib ajaloolase Lewis Mumfordi tähelepanekut, et kapitalismi tõusu ajal kasvas ahnusest, alpusest, rahaahnusest ja kadedusest tingitud patt ning luksusest sai põhivoorus.[46] Mumford väidab veel, et „kapitalismi ajal aset leidnud moraalset muutust saab kokku võtta asjaolus, et inimeste eesmärgid, vajadused ja piirid polnud enam kasutusel tootmise mõjuvõimu juhtimiseks ja piiramiseks: inimesed töötasid mitte elus püsimiseks vaid raha ja võimu suurendamiseks ning ego teenimiseks et leida raha ja võimu kuhjumisega kaasnevat rahulolu.“ [47] Franklin laiendab Mumfordi argumenti osutades uuele globaalsele tegelikkusele nagu näiteks sõjaväestatud majanduse sõltuvusele relvade tootmisest ja riigipiiride üha rohkemast sulgemisest pagulastele. „Iga kaasaegne rahutehnoloogia,“ kirjutab ta, „peab minu arvates silmas pidama ülemaailmset tendentsi ’tehno-fašismi’ suunas, rahva-ja õigsusevastase vormi ülemaailmsest juhtimisest ja võimu jagamisest mis areneb kogu maailmas. "[48]

Globaliseerumine kui sõjapidamine

Franklin väidab, et külma sõja lõpp tõi kaks põhilist muutust. Esiteks, sõjaoht Ameerika Ühendriikide ja nõukogude Liidu vahel asendati regionaalsete sõdadega väiksemate riikide vahel. Teriseks, sõda transponeeriti , mida Franklin nimetab „teiseks võtmeks“teiseks võtmeks“ ─ võitluseks globaalse kaubandusliku ja majandusliku ülekaalu eest. [49] Ta kinnitab, et uut sõjavormi kutsutakse nüüd globaliseerumiseks ning et selle lahinguväljadeks on maailma aktsia- ja valuutaturud. [50] See majandussõda määratleb vaenlase nagu kõik need, kes hoolivad kogukonna väärtustest. „Mida iganes ei saa üksnes osta ja müüa,“ kirjutab Franklin, „mida iganes ei saa väljendada raha seisukohalt ja kasu-kaotuse tehingutes, seisab „turu“ teel ja tuleb sarnaselt vaenlase territooriumile okupeerida, teisendada ja vallutada.“ [51] Sellise sõjapidamise põhistrateegia on varemalt avalike valdkondade, nagu kultuur, tervishoid, haridus ja kinnipidamiskohad, erastamine kasumi tekitamise eesmärgil. Franklin väidab, et uute majanduslike sõjapealike või „turundajate“ eesmärk on näiteks suunata „meie naabrite tervisehädad või viletsus läbi investeerimisvõimaluste järgmise ringi kapitalismi.“ [52] Ta väidab, et ühisturu pooldajad on saanud okupeerivaks jõuks keda teenivad „nukuvalitsused, kes juhivad riiki okupantide kasumi eest.“ [52] Franklin on samuti märkinud, et demokraatlikus poliitikas on majandus ainus, mis tundub oluline. „Kanadal pole peaaegu mingisugust välispoliitikat,“ ütleb ta, „vaid pigem osa üksikasjalikust kaubanduskokkulepete võrgustikust.“ [53]

Franklin soovitab vastupanu vormis keelduda rääkimast okupantide keeles. See keel sisaldab termined nagu näiteks vahendajad, kasutajad, tervishoiuteenuste pakkujad ja koolituste tarbijad, mis kõik viitavad õpetajatele, tudengitele, meditsiiniõdedele, patsientidele ja kogukondadele. [54] Franklin kutsub samuti üles vastupanule läbi kohtuvaidluste ja „ elektroonilise meedia loomingulissele kasutamisele okupatsioonivägede informatsioonikontrollist möödumiseks.“ [54] Lõpuks on Franklin tugev kodanikupoliitika, kodanikuliikumise, mis keskendub ühiste probleemide praktilisele lahendustele ─ kõik alates rahu puudumisest kuni kodutuseni ja kohalike liiklusummikuteni, pooldaja. [55] Laenates kveekerite terminit, kutsub Franklin kodanikke üles tegelema südametunnistusega, istudes üheskoos maha arutamaks ja selgitamaks moraali- ja poliitika ühishuve. [56] Ta kirjutab, et kodanikupoliitika ei taotle eksisteeriva valitsuse kukutamist vaid selle parandamist „ükskõik kas see siis võimulolijatele meeldib või mitte.“ [57] Samuti püüab liikumine kaitsta kogukondi Franklini sõnul kavatsuste vastu „keerata maailm üheks gigantseks kaubanduslikuks ressursibaasiks eitades samas sobivat ja rahuldavat elupaika paljudele maailma kodanikele.“ [58]

Sõda, krah ja 9/11

Ikka ja jälle oma kirjutistes, kõnedes ja intervjuudes rõhutab Ursula Franklin, et sõda ja sõjavägivald pole mitte ainult moraalselt vale, vaid ebatõhus, ebapraktiline ja kulukas. Kaks päeva pärast USA-s toimunud 11. septembri rünnakut eetrisse läinud raadiointervjuus väitis Franklin, et vägivald on tänapäeval alati läbikukkunud isegi selle vägeva jaoks, kes püüab teda kasutada. „Viimase viiekümne aasta jooksul pole midagi lahendatud vägivalla läbi,“ ütles Franklin. „Ratsionaalne mõtlemine, et jõud ei tööta isegi täidesaatja jaoks, vaatab meile näkku.“ [59] Vahetult enne 9/11 esimest aastapäeva avaldatud ajaleheartiklis kirjutas Franklin: „On äärmiselt oluline tunnistada, et sõda ja sõjalised meetmed on põhimõtteliselt düsfunktsionaalsed vahendid probleemide lahendamiseks. Vägivald sünnitab vägivalda, sõda toob uusi sõdu, rohkem vaenlasi ja rohkem kannatusi.“ [60]

Sõda ei tööta isegi mitte sõdalaste jaoks. ─ Ursula Franklin 11. septembri rünnakute esimesel aastapäeval. [61]

Franklin vihjas, et oleks olnud märksa efektiivsem, kui USA selle asemel, et käivitada terrorismivastane sõda, oleks tõlgendanud rünnakuid sõjalise akti asemel poliitilise maavärinana. Ta väitis, et sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid on oma olemuselt sama ebastabiilsed kui geoloogilised. „Geoloogilised murrukohad ja inimterroristid on loodud jõukontekstis, mida on võimalik mõista ja koohati leevendada. Mitte kumbagi ei saa kõrvaldada pommitades.“ [62] Franklin kinnitab, et militarism on hierarhiliste sotsiaalsete struktuuride ja ähvardustel põhinevate süsteemide ülim saavutus. „Need töötavad kõik kaudsel eeldusel, et mõned inimesed on vähemtähtsad kui teised ja et kõik inimesed pakuvad huvi ainult nii kaua, kuni nad on vajalikud süsteemi toetamiseks ja õigustamiseks.“ [63] Ta nendib, et paljud prominentsed naiste õiguste eest võitlejad nagu Jane Addams ja Sylvia Pankhrust olid patsifistid. „Minu jaoks on võitlus naiste õiguste eest ja vastupanu militarismile kõigi selle vormide osas ühe ja sama mündi kaks külge.“ [64] Kui intervjueerija CBC Raadiost vihjas Franklinile, et tema ideed rahust ja õiglusest ei seostund sellega, mis tegelikult toimus 9/11 katastroofi tagajärjel, nõustus ta meeleldi. „Jah, teil on täiesti õigus. Nad on täiesti seoseta. Olen veetnud parima aja oma elust püüdes panna need mõtted otsuste tegemise voolu ja alati on see mul suurejooneliselt ebaõnnestunud. See, ma arvan, on peegeldus minu võimele tookordses õhkkonnas, mitte mõtete väärtusele.“ [65]

Tehnoloogiline ühiskond

Ursula Franklini jaoks on tehnoloogia pigem kogum praktikatest „siin ja praegu“ kui erinevate masinate või masinaosade reastus. [66] Samuti on see kõikehõlmav süsteem. „Tehnoloogia hõlmab organisatsiooni, protseduure, sümboleid, uusi sõnu, võrrandeid ja mis kõige tähtsam, mõtteviisi.“ [5] Tema definitsioon sarnaneb prantsuse mõtleja Jacques Ellul tehnika konseptsioonile. Nagu Ellul, kinnitab Franklin, et moodsas maailmas domineerivad tehnoloogilised meetodid. „Tehnoloogia on ehitanud maja, milles me kõik elame,“ kirjutab ta, „tänapäeval on vaevalt mõnda inimtegevust, mis ei toimu selle maja piirides.“ [67] Iseenesest võetuna on tehnoloogia siin ja praegu keskne element. „Kõige laiemas tähenduses, on siin ja praegu meie keskkond, kõik mis meid ümbritsb ─ üha muutuv looduse pealiskoht, ehitatud keskkond, institutsionaalsed ja sotsiaalsed struktuurid milles toimub inimtegevus, samuti tegevused ise ─ viis kuidas asjad on ümberringi tehtud.“ [68] Franklin näeb oma tehnoloogiauuringuid kui katset mõista kuidas tehnoloogilised praktikad mõjutavad õigluse ja rahu progressi. [68]

Holistilised ja normatiivsed tehnoloogiad

Vastavalt Ursula Franklinile, ei ole tehnoloogia komplekt neutraalsetest töövahenditest, meetoditest või tavadest. Ta väidab, et eri tehnoloogia kategooriatel on märgatavalt erinevad sotsiaalsed ja poliitilised mõjud. Näiteks eristab ta töö- ja juhtimisega seotud tehnoloogiaid. Tööga seotud tehnoloogiad, nagu näiteks elektrilised kirjutusmasinad, on loodud ülesannete lihtsustamise eesmärgil. Arvutipõhine tekstitöötlus lihtsustab trükkimist enamgi. Aga kui arvutid on seotud tööjaamadega ─ süsteemi osaga ─ saab tekstitöötlusest kontrolliga seotud tehnoloogia. „Nüüd saab töötajaid ajastada,“ kirjutab Franklin, „ülesanded ümber formeerida ja teostada töötajate koostoimimise järelvalvet.“ [69]

Iidne Hiina pronks kõliseb. Franklin kirjeldab normatiivseid meetodeid, mida kasutatakse selliste rituaalsete anumate tootmisel. Franklin laiendab töö- ja kontrolliga seotud tehnoloogiate vahelist eristamist laiemale mõisele holistilisest ja normatiivsest. See võimaldab tal arvesse võtta sotsiaalseid mõjusid töö tegemisse. Ta kirjutab, et holistilised tehnoloogiad on tavaliselt seotud oskustööga. „Käsitöölised, olgu nad pottsepad, kangrud, metallisepad või kokad, kontrollivad oma tööprotsessi algusest lõpuni.“ [69] Käsitöölised võivad spetsialiseeruda teatud liiki toote valmistamisele, kuid alati on neil täielik kontroll tootmisprotsessi üle ja iga asi, mille nad teevad või loovad, on unikaalne. [70] Normatiivsed tehnoloogiad teisest küljest lammutavad töö mitmeteks eraldiseisvateks standardiseeritud etappideks. „Iga etapp viiakse läbi eraldi töötaja, või töötjate grupi poolt, kellel peavad olema oskused vaid selle konkreetse etapi teostamiseks.“ [71] Kuigi normatiivsetesle tehnoloogiatele omast tööjaotust seostatakse tavaliselt tööstusrevolutsiooniga, toob Franklin välja, et selliseid tootmismeetodid on kasutatud iidsetest aegadest saadik. Näiteks Hiina pronksivalu 1200 eKR nõudis rangelt kontrollitud ja hoolikalt jälgitud tootmisprotsessi ning samuti ranget tööjaotust. [72] Franklin kirjutab, et kui ta õppis Hiina pronksivalu kui metallurgiainsener, „koitis mulle normatiivsete tehnoloogiate erakordne sotsiaalne tähendus. Hakkasin aru saama, mida nad määrvad mitte ainult seoses pronksivaluga vaid seoses distsipliini ja planeerimisega, organisatsiooni ja käsuliiniga.“ [73]

Tehnoloogia järgimise kultuur

Franklin väidab, et tänapäeva ühiskonnas domineerivad kontrolliga seotud normatiivsed tehnoloogiad. „Kui töö on organiseeritud eraldiseisvate jõukohaste sammude jadana, liigub kontroll töö üle korraldajale, ülemusele või juhile,“ kirjutab ta. „Poliitilises mõttes on normatiised tehnoloogiad kuulekuse mudelid.“ [74] Franklini jaoks on normatiivseid reegleid järgivad töötajad harjunud nägema välist kontrolli ja sisemist nõuetele vastavust normaalse ja vajalikuna. Nad jõuavad samuti arvamusele, et on ainult üks etteantud tee täitmaks mitmesuguseid ülesandeid. „Kuigi me ei tohiks unustada, et need normatiivsed tehnoloogiad on sageli äärmiselt efektiivsed ja tulemuslikud, tulevad nad koos tohutu sotsiaalse pandiga. Pant tähendab, et me elame nõusoleku kultuuris, et me oleme üha rohkem tingitud nõustuma, et vanade tavade järgimine on norm ja et „selle“ tegemiseks on ainult üks tee.“ [75] Franklin toob välja, et normatiivsed tehnoloogiad on materjalide tootmisest liikunud kaugemale: juhtimisalale, valitsemisesse ja sotsiaalteenustesse. Ta väidab, et tööülesandeid, mida nõutakse kasvatamisel või inimeste eest hoolitsemisel, näiteks tervishoius ja hariduses, on parim teha holistiliselt. Ometi alluvad säärased tööd kasvavalt normatiivsete tehnoloogiate võimule, tuginedes sellel, mida Franklin nimetab tootmismudeliks. Franklini imetleja, professor Heather Menzies, kirjeldab näiteks, kuidas õendusabi ülesandeid täidetakse kooskõlas arvutisse sisestatud kontrollnimekirjadega, mis jätavad vähe aega ootamatu olukorra puhul omaenda äranägemise kohaselt tegutsemiseks või ka üksildaste ja stressis patsientidega rääkimiseks. [76] Franklin ise märgib, et koolid ja ülikoolid testivad jaedendavad tudengeid kitsastel tootmisajakavadel põhinevate ajakavade järgi aga „kui kuskil üldse on olnud holistilist (terviklikku) protsessi, protsessi, mida ei saa jagada ettemääratud sammudeks, siis see on haridus“ [77]

Tehnoloogia ja võim

Franklin kirjutab, et õmblusmasinate kasutamine kodumajapidamises kui selline andis teed odavate riiete tööstuslikule tootmisele naistööjõudu kasutavates orjatehastes. Ursula Franklin välistab idee nagu määraks võimsad tehnoloogiad automaatselt kindlaks inimeste töö- ja eluviisi. Ta väidab, et tehnoloogia kasutamine pole ettemääratud, vaid teadlike valikute tulemus. [78] Valitsevad normatiivsed tehnoloogiad loovad võimustruktuure ja kontrollivad nende täitmist, mida Franklin näeb kui mehelikku hierarhiastruktuuri, autoritaarsust, konkurentsi ja tõrjutust. [79] Naistöölised on tihtipeale selliste mustrite ohvrid. Mehhaanilised õmblusmasinad võeti kasutusele 1851 aastal lubadusega vabastada naised kodusest tööorjusest. Aga kui need masinad sattusid lõpuks odavate riiete tootmiseks orjatehastesse, kasutati uut tehnoloogiat naistööliste ekspluateerimiseks. [80] „Rangelt normatiivne tehnoloogia koos klassikalise tööjaoutusega sündis uute, väidetavalt „vabastavate“ kodumasinate kasutuselevõtust,“ märkis Franklin. „Hilisemas rõivatööstuse arengus suur osa disainimisest, juurdelõikamisest ja kokkuõmblemisest automatiseeriti, sageli kuni täieliku töötajate väljajätmiseni.“ [81] Ta osutab sarnastele näidetele ka testes tööstusharudes. Naisoperaatorid aitasid juurutada telefone seni kuni neid asendas automaatne lülituskilp pärast tehnoloogia edukat väljakujunemist, kuigi sekretärid rabelesid, et kindlustada algsete mehhaaniliste kirjutusmasinate toimimine, sattusid nad lõpuks killustatud ja üha rohkem mõttetute ülesannete täitmise meelevalda. [82]

„Paljud tehnoloogilised süsteemid, kui uurida konteksti ja üldist ülesehitust, on põhiliselt inimvastased,“ kirjutab Franklin. „Inimesi nähakse probleemide allikana, samal ajal kui tehnoloogias nähakse lahendust.“ [83] Selle tulemusena elavad ja töötavad inimesed heaolu jaoks struktureeritud tehnoloogia tingimustes kuigi tootjad ja edendajad esitlevad uusi tehnoloogiaid alati vabastavatena. [84] Unistused lennust, kiirest eratransporsdist, silmapilksest kontinentidevahelisest sidesüsteemist ja kasulikest masinatest, pingetest vabanemisest raskel füüsilisel tööl või kodus rühmamisel.“ [85] Aga kui tehnoloogia saab tunnustatud ja standardiseeritud, asendab või orjastab see tihti oma kasutaja. Franklin väidab,et jäiga hierarhiata töökohtades saaks töö tehtud vähemate ettekirjutustega juhul kui me võtame omaks rohkem holistilisi tavasi, mis põhinevad näiteks naiste traditsioonilisel tööl kodumajapidamises või laste kasvatamisel. [86]

Sidetehnoloogiad

Franklin kinnitab, et võimas sidetehnoloogia on ümber kujundanud poliitilist ja sotsiaalset reaalsust distanseerides inimesi üksteisest ja nende vahetust ümbrusest. Näiteks raadio ja televisioon edastavad silmapilkselt kaugeid sündmusi ─ teated on eraldatud inimeste igapäeva töö- ja elukeskkonna kogemustest. Franklin peab selliseid teateid ebareaalsuseks. Ta kirjutab,et need põhinevad konstrueeritud pildidel ning on välja valitud ja lavastatud loomaks emotsionaalseid effekte ja illusiooni osalemisest „osavõtja“, mitte „vaatlejana“ .[87] Seevastu ta kinnitab, et ühesuunalised kommunikatsioonitehnoloogiad vähendavad või kõrvaldavad vastastikkuse, normaalse näost-näkku suhtlemise puhul toimiva andmise ja võtmise. [88] Franklini andmetel valikulised killud või ebareaalsused mis saavad uudisteks, on valmistatud ligi meelitama ja hoidma inimeste tähelepanu olulise asemel ebaolulisel. Ta tunnistab, et mitte keegi pole jõuga sunnitud televiisorit vaatama või raadiot kuulama: inimesed võivad uurida teisi kommunikatsioonivõimalusi. Kuid meedia poolt loodud pseudoreaalsused on siiski seal ja „maailm on struktureeritud neisse uskuma“. [89] Ta väidab, et nagu tohutult võimas okupatsiooni jõud on pildid kaugelt üle võtnud palju meie igapäevaelust. „Ja kuskil, keegi võib küsida, „Kuidas tuli õigus muutma meie vaimset keskkonda ─ muutma meie mõttekonstruktsioone ja helisid meie ümber ─ tundub, et on ära antud ilma kellegi nõusolekuta?“ [90]

Vaikus ja tavalisus

„Vaikus,“ kirjutab Franklin, „evib rabavalt sarnaseid elu- ja kogukonna aspekte, nagu näiteks reostamata vesi, õhk või muld, mida oleme kunagi pidanud normaalseks ja meile antuks, kuid mis on saanud eriliseks ja hinnaliseks tehnoloogiliselt vahendatud keskkondades.“ [91] Ta väidab, et tehnoloogiline võime eraldada salvestatud heli heliallikast teeb heli püsivaks nagu Muzak (taustamuusika bränd) mis lõputult mängib avalikes kohtades ilma kellegi nõusolekuta. [92] Franklini jaoks on niisugune konserveeritud muusika manipuleeriv tehnoloogia, mis on programmeeritud tekitama ennustatavaid emotsionaalseid vastuseid suurendamaks erakasumit. Ta võrdleb seda vaikuse hävitamist Briti tarastusseadustega, mis piirasid taraga erapõllumaa lihtkodanike eest. [93] Franklin väidab, et vaikuse tugevuse tuum seisneb avatuses planeerimata sündmustele. Ta kirjutab, et kveekerid teenivad Jumalat kollektiivses vaikuses. „Ma arvan, et kui keegi teist osaleks kveekerite koosolekul, eriti regulaarselt,“ ütles ta 1993 aastal toimunud akustilise ökoloogia konverentsil, „leiaks ta äkitselt, et väljaspool vaikust keegi räägib teile millestki mis on just teie meeltesse sisenenud. See on võõrastav asi, kuid kollektiivse vaikuse tugevus on arvatavasti üks kõige võimsamatest vaimsetest jõududest.“ [94] Franklini toetajad kaitsevad inimõigust avalikule vaikusele ─ näiteks läbirääkimised muusikavaba lifti või tagatrepipollitka vaiksete ruumide eest avalikes hoonetes. Samuti soovitab ta alustada ja lõpetada koosolekud mõnevaikuseminutiga. [95]

Isiklik elu

1952. aastal abiellus Ursula Franklin abiellus Fred Frankliniga, juudi päritolust Saksa inseneriga, kes Inglismaal elades, kuhu ta oli saadetud natside käest pääsemiseks internaatkooli 1963 aastal ja kus ta viibis kuni Kanadasse emigreerumiseni aastal 1948, oli puutunud kokku kveekerlusega. Neil polnud Kanadas perekonda ja pärast oma kahe lapse sündi otsisid nad oma vaimset kodu ning liitusid 1964. aastal kveekerite kogukonnaga. [96] „Me olime patsifistid enne kui kveekerid „, ütles Franklin, „kuid meil oli väga lihtne siirduda kveekerlusse ja see on olnud väga hea kodu ja sugulased meile ja meie lastele"[15] Franklin veetis oma viimased eluaastad hooldekodus koos Frediga, kes elas temast kauem. Ta suri 22. juulil 2016 aastal 94-aastaselt.[17][97]

Annetus Seneca Kolledžile

2013. aasta aprillis annnetas Franklin oma Hiina kultuurile pühendatud ulatusliku kirjutiste kollektsiooni Confuciuse Instituudile Seneca Kolledžis Torontos. Kollektsioon sisaldas üle 220 teksti, raamatu, publikatsiooni ja ajakirja mis tõlgendavad Hiina kultuuri ja ajalugu Lääne teadlaste vaatenurgast. Samuti sisaldas see mõningaid Franklini enda töödokumente ja faile. [98]

Autasud

Franklin on saanud oma pika karjääri vältel mitmeid auhindu ja autasusid. 1984. aastal nimetati ta esimese naisena Toronto Ülikooli professoriks [19], mis on ülikooli poolt ülimaks austusavalduseks antav eriline tiitel. [99] 1981. aastal nimetati ta Kanada kõrgeima autasu ─ Order of Canada ─ ohvitseriks (O.C) ning 1992. aastal kavaleriks (C.C) .[12][13] Ontario autasu (Order of Ontario) määrati talle aastal 1990. [17]1982. aastal pälvis ta autasu teenete eest Toronto linnale, peamiselt oma töö eest ümbruskonna planeerimisel. [100] Naiste õpetamise eest sai ta 1985. aastal naiste õpetamise eest Rahvusvahelise Delta Kappa Gamma Ühingu auliikmeks. Kaks aastat hiljem omistati talle tema panuse eest haridusse, teadusesse ja tehnoloogiasse Elsie Gregory McGill’i mälestusauhind. Aastal 1989 sai ta Wiegandi Autasu, millega tunnustatakse teaduse ja tehnika inimmõõtmest arusaama märkimisväärse panuse andnud kanadalastele. [101] 1991. aastal sai ta Kindralkuberneri Autasu Inimsuse mälestuspühal (Governor General's Award in Commemoration of the Person's Case) naiste ja tüdrukute võrdõigusluse edendamise eest Kanadas. Samal aastal sai ta Sir John William Dawson’i medali. 2001. aastal omistati talle Pearsoni Rahumedal (Pearson Medal of Peace) inimõiguste valdkonnas tehtud töö eest. Toronto üks keskkool, Ursula Franklini Akadeemia, on nimetatud tema nime järgi. [17][102] Aastal 2004 autasustati Franklinit ühena esimesena Massey Kolledži Adrienne Clarkson’ laureaadi tiitliga, mis on autasu silmapaistvate saavutuste eest avalikus teenistuses. [103] Ta seati 2012. aastal ametisse Fame’i Kanada teadus- ja Tehnikapaviljoni (Canadian Science and Engineering Hall of Fame). [3] Ta on pälvinud aukraade rohkem kui tosinast Kanada ülikoolist, sealhulgas Teadusdoktori (Doctor of Science) kraadi Queen’i Ülikoolist ja Humanistlike Kirjade kraadi (Doctor of Humane Letters) Mount Saint Vincent’i Ülikoolist, mõlemad 1985. aastal. [104]

Märkused

1. Lumley, Elizabeth (editor) (2008), Canadian Who's Who 2008. Toronto: University of Toronto Press, p. 439.
2. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 2–5.
3. ^ Jump up to: a b "U of T Engineers Inducted into Canadian Science and Engineering Hall of Fame". Faculty of Applied Science & Engineering, University of Toronto. Retrieved 2012-12-02.
4. ^ Jump up to: a b Lumley, p. 439.
5. ^ Jump up to: a b Franklin (Real World), p. 12.
6. Jump up ^ Franklin (Real World), pp. 18–20.
7. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 24.
8. Jump up ^ Rose, Ellen. "An Interview with Heather Menzies (2003)." Antigonish Review. January 1, 2004, p. 113.
9. Jump up ^ see Franklin (Reader) p. 210, for example, as well as the more comprehensive list on pp. 367–368.
10. ^ Jump up to: a b c d e f g h https://utarms.library.utoronto.ca/ursula-martius-franklin-fonds
11. Jump up ^ "Ursula Franklin". The Canadian Encyclopedia. Retrieved 2014-06-10.
12. ^ Jump up to: a b "Honours Order of Canada". Governor General of Canada. Retrieved 2013-04-28.
13. ^ Jump up to: a b c d e f g Doherty, Brennan. "Renowned University of Toronto scientist Ursula Franklin dead at 94". Toronto Star, July 23, 2016.
14. Jump up ^ Spurr, Ben. "Ursula Franklin remembered as a pioneer for women, a leader for peace". Toronto Star, July 25, 2016. Page A8.
15. ^ Jump up to: a b c d e f Franklin, Ursula. (2014) Ursula Franklin Speaks: Thoughts and Afterthoughts. Montreal & Kingston: McGill-Queen's University Press.
16. Jump up ^ "Hagey Lecturer addresses technology". University of Waterloo, Daily Bulletin. Retrieved 2008-07-16.
17. ^ Jump up to: a b c d e Rumley, Jonathan. "Ursula Franklin, renowned Canadian scientist, dead at 94". CBC News, Jul 23, 2016.
18. Jump up ^ Toronto, University of. "Complete List of University Professors". www.provost.utoronto.ca. Retrieved 2017-03-29.
19. ^ Jump up to: a b c Sheinin, p. 839.
20. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 369.
21. Jump up ^ Science Council of Canada. (1977) Canada as a Conserver Society: Resource Uncertainties and the Need for New Technologies. Ottawa: Supply and Services Canada, pp. 71–88.
22. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 137–138.
23. Jump up ^ Kerans, Marion Douglas. (1996) Muriel Duckworth: A Very Active Pacifist. Halifax: Fernwood Publishing, p. 135.
24. Jump up ^ Kerans, p. 117.
25. Jump up ^ Kerans, p. 138.
26. Jump up ^ The paper appears in The Ursula Franklin Reader, as "The Nature of Conscience and the Nature of War," pp. 46–60.
27. Jump up ^ Section 2 of the Charter states that everyone has certain fundamental freedoms including (a) freedom of conscience and religion.
28. Jump up ^ "A Brief History of Conscientious Objection in Canada". Alternative Service. Retrieved 2013-04-27.
29. Jump up ^ "Conscientious Objection to Military Taxes". Mennonite Church. Retrieved 2013-04-27.
30. Jump up ^ Valpy, Michael. "U of T recognizes female academics faced barriers." Globe and Mail, April 20, 2002.
31. Jump up ^ Swenarchuk, pp. 5, 6, 9, 12, 16, 29, 34.
32. ^ Jump up to: a b Franklin (Reader), p. 39.
33. ^ Jump up to: a b Franklin (Reader), p. 41.
34. Jump up ^ Rebick, Judy. "Ursula Franklin a pioneer feminist, pacifist, scientist and social justice fighter". rabble.ca. Retrieved 2016-07-25.
35. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 43.
36. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 36–37.
37. ^ Jump up to: a b Franklin (Reader), p. 53.
38. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 54.
39. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 55.
40. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 58.
41. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 55–57.
42. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 76.
43. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 69–70.
44. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 76.
45. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 70.
46. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 71.
47. Jump up ^ Mumford, Lewis. (1973) The Condition of Man. New York: Harcourt, Brace, Jovanovich, Inc., p. 162.
48. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 71–73.
49. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 115.
50. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 117.
51. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 118.
52. ^ Jump up to: a b Franklin (Reader), p. 124.
53. Jump up ^ Porter, Beth. "Democratic Essentials at Risk: An Interview with Ursula Franklin". L'Arche Canada. Retrieved 2013-07-05.
54. ^ Jump up to: a b Franklin (Reader), p. 125.
55. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 280.
56. Jump up ^ "An interview with Ursula Franklin". Canadian Broadcasting Corporation,. Retrieved 2010-05-06.
57. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 281.
58. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 288.
59. Jump up ^ How the World Has Changed, an interview broadcast on Ideas, CBC Radio, September 13, 2001. Quoted in Franklin (Reader), p. 129.
60. Jump up ^ On the First Anniversary of September 11, Toronto Star, August 30, 2002. Quoted in Franklin (Reader), p. 135.
61. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 135.
62. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 134–135.
63. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 101.
64. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 102.
65. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 131.
66. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 16, 137.
67. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 11.
68. ^ Jump up to: a b Franklin (Reader), p. 137.
69. ^ Jump up to: a b Franklin (Real World), p. 18.
70. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 19.
71. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 20.
72. Jump up ^ Franklin describes Chinese bronze casting in some detail in Real World, pp. 20–23.
73. Jump up ^ Franklin (Real World), pp. 22–23.
74. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 23. Emphasis in original.
75. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 24
76. Jump up ^ Menzies, Heather. (2005) No Time: Stress and the Crisis of Modern Life. Vancouver: Douglas & McIntyre Ltd., pp. 126–130.
77. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 29.
78. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 115.
79. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 103.
80. Jump up ^ Franklin (Real World), pp. 100–101.
81. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 101.
82. Jump up ^ Franklin (Real World), pp. 106–110.
83. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 76.
84. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 86.
85. Jump up ^ Franklin (Real World), pp. 95–96.
86. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 104.
87. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 42.
88. Jump up ^ Franklin (Real World), pp. 48–49. In fact, Franklin writes that she would like to call these "non-communications" technologies because of their lack of reciprocity.
89. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 44.
90. Jump up ^ Franklin (Real World), p. 44. Franklin's question is somewhat similar to Marshall McLuhan's warning about the effects of commercial media: "Once we have surrendered our senses and nervous systems to the private manipulation of those who would try to benefit from taking a lease on our eyes and ears and nerves, we don't really have any rights left. Leasing our eyes and ears and nerves to commercial interests is like handing over the common speech to a private corporation, or like giving the earth's atmosphere to a company as a monopoly." See, McLuhan, Marshall. (2003) Understanding Media: The Extensions of Man. Critical edition, edited by W. Terrence Gordon. Corte Madera, CA: Gingko Press Inc. pp. 99–100.
91. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 157.
92. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 158, 161.
93. Jump up ^ Franklin (Reader), pp. 162–163.
94. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 160.
95. Jump up ^ Franklin (Reader), p. 164.
96. ^ Jump up to: a b http://www.senecacollege.ca/media/2013/2013-03-26.html?page=1
97. Jump up ^ "Ursula Franklin RIP: "Peace is not the absence of war but the absence of fear"". Toronto Public Library. Retrieved 2016-07-23.
98. Jump up ^ "Gift from Dr. Ursula Franklin will benefit Seneca students, faculty, and community for generations to come". Seneca College of Applied Arts and Technology. Retrieved 2013-04-27.
99. Jump up ^ "Ursula Franklin". science.ca. Retrieved 2008-07-16.
100. Jump up ^ The Order of Ontario award and Toronto's award of merit are listed in Franklin (Reader), p. 370.
101. Jump up ^ These three honours are listed in a postscript to Franklin's Real World of Technology.
102. Jump up ^ These awards are listed in Lumley, p. 439.
103. Jump up ^ MasseyNews, annual newsletter of Massey College, Toronto, 2003–2004, No. 35 (October 2004), pp. 1, 15.
104. Jump up ^ Sheinin, p. 839

Viited

• Ellul, Jacques. (1964) The Technological Society. New York: Vintage Books. OCLC 1955603
• Kerans, Marion Douglas. (1996) Muriel Duckworth: A Very Active Pacifist. Halifax: Fernwood Publishing. ISBN 1-895686-68-7
• Lumley, Elizabeth (editor). (2008) Canadian Who's Who 2008. Toronto: University of Toronto Press. ISBN 978-0-8020-4071-8
• McLuhan, Marshall. (2003) Understanding Media: The Extensions of Man. Critical edition, edited by W. Terrence Gordon. Corte Madera, CA: Gingko Press Inc. ISBN 1-58423-073-8
• Menzies, Heather. (2005) No Time: Stress and the Crisis of Modern Life. Vancouver: Douglas & McIntyre Ltd. ISBN 1-55365-045-X
• Mumford, Lewis. (1973) The Condition of Man. New York: Harcourt, Brace, Jovanovich, Inc. ISBN 0-15-621550-0
• Rose, Ellen. An Interview with Heather Menzies (2003). Antigonish Review, # 136, p. 111. January 1, 2004. ISSN 0003-5661
• Science Council of Canada. (1977) Canada as a Conserver Society: Resource Uncertainties and the Need for New Technologies. Ottawa: Supply and Services Canada. ISBN 0-660-01400-9
• Sheinin, Rose. (1988) The Canadian Encyclopedia. (Second Edition, Vol. II). Edmonton: Hurtig Publishers Ltd. ISBN 0-88830-328-9
• Swenarchuk, Michelle. (2006) Introduction to The Ursula Franklin Reader: Pacifism as a Map. Toronto: Between the Lines. ISBN 1-897071-18-3

Bibliograafia

• Franklin, Ursula. (1984) Knowledge reconsidered : a feminist overview = Le savoir en question : vue d'ensemble féministe. Ottawa, ON: Canadian Research Institute for the Advancement of Women. ISBN 978-0-919653-44-3
• Franklin, Ursula. (1985) Will women change technology or will technology change women?. Ottawa, ON: Canadian Research Institute for the Advancement of Women. ISBN 978-0-919653-09-2
• Franklin, Ursula. (1992) The Real World of Technology. (CBC Massey lectures series.) Concord, ON: House of Anansi Press Limited. ISBN 0-88784-531-2
• Franklin, Ursula. (1996) Every Tool Shapes the Task: Communities and the Information Highway (Discussion Series #5). Vancouver, BC: Lazara Press. ISBN 0-920999-30-1
• Franklin, Ursula. (2006) The Ursula Franklin Reader: Pacifism as a Map. Toronto: Between the Lines Books. ISBN 1-897071-18-3
• Franklin, Ursula, and Sarah Jane Freeman. Ursula Franklin Speaks: Thoughts and Afterthoughts. McGill-Queen's University Press ISBN 0773543848

Hilisemaks lugemiseks

• Beniger, James R. (1986) The Control Revolution: Technological and Economic Origins of the Information Society. Cambridge: Harvard University Press. ISBN 0-674-16986-7
• Boulding, Kenneth E. (1969) The Image: Knowledge in Life and Society. Ann Arbor: The University of Michigan Press. OCLC 298988
• Ellul, Jacques. (1981) Perspectives on Our Age. Toronto: Canadian Broadcasting Corporation. ISBN 0-88794-095-1
• Ellul, Jacques. (1980) The Technological System. New York: The Continuum Publishing Corporation. ISBN 0-8164-9007-4
• Giedion, Siegfried. (1969) Mechanization Takes Command: A Contribution to Anonymous History. New York: W.W. Norton & Company Inc. OCLC 2356796
• Grant, George. (1969) Technology and Empire: Perspectives on North America. Toronto: House of Anansi Press Limited. ISBN 0-88784-605-X
• Grant, George. (1986) Technology and Justice. Toronto: House of Anansi Press Limited. ISBN 0-88784-152-X
• Jacobs, Jane. (1992) Systems of Survival: A Dialogue on the Moral Foundations of Commerce and Politics. New York: Random House. ISBN 0-394-55079-X
• Menzies, Heather. (1989). Fast Forward and Out of Control: How Technology is Changing Your Life. Toronto: Macmillan of Canada. ISBN 0-7715-9910-2
• Menzies, Heather. (1996) Whose Brave New World? The Information Highway and the New Economy. Toronto: Between the Lines. ISBN 1-896357-02-4
• Mumford, Lewis. (1934) Technics and Civilization. New York: Harcourt, Brace and Co. OCLC 560667
• Mumford, Lewis. (1967) The Myth of the Machine: Technics and Human Development. New York: Harcourt, Brace & World, Inc. OCLC 424751
• Noble, David F. (1995) Progress Without People: New Technology, Unemployment and the Message of Resistance. Toronto: Between the Lines. ISBN 1-896357-00-8
• Polanyi, Karl. (1957) The Great Transformation: The Political and Economic Origins of Our Time. Boston: Beacon Press. OCLC 173165
• Postman, Neil. (1993) Technopoly: The Surrender of Culture to Technology. New York: Vintage Books. ISBN 0-679-74540-8
• Rose, Ellen. Speaking Truth to Power in New Brunswick: A Review-Essay of the Ursula Franklin Reader: Pacifism as a Map. Antigonish Review, # 151, p. 119. October 1, 2007. ISSN 0003-5661
• Schumacher, E. F. (1974) Small is Beautiful: A Study of Economics As If People Mattered. London: ABACUS ed. ISBN 0-349-13137-6
• Shiva, Vandana. (1993) Monocultures of the Mind: Perspectives on Biodiversity and Biotechnology. London and New Jersey: Zed Books Limited. ISBN 1-85649-218-4