Ursula Franklin

Allikas: Vikipeedia
Ursula Franklin 2006. aastal raamatuesitlusel

Ursula Franklin (Ursula Maria Martius 16. september 1921 München – 22. juuli 2016) oli Saksamaalt pärit Kanadas õppinud füüsik.

Tunnustust on leidnud tema kirjutised tehnoloogia mõjust poliitikale ja ühiskonnale.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ursula Maria Martius sündis Saksamaal Münchenis 16. septembril 1921.[1] Ta ema oli rahvuselt juut ja hariduselt kunstiajaloolane[2], ta isa oli etnograaf Saksamaa[3] protestantlikust perekonnast.[4] Kui algas Teine maailmasõda, tahtsid vanemad saata ta õppima Suurbritanniasse, et vältida natside terrori ohvriks langemist Saksamaal, kuid Suurbritannia keeldus alla 18-aastasi vastu võtmast. Niisiis õppis Ursula keemiat ja füüsikat Berliini ülikoolis, kuni ka tema langes natside terrori ohvriks.[4] Ta vanemad saadeti koonduslaagritesse ja ta ise sunnitöölaagrisse. Perekond elas aga holokausti üle ja sai pärast sõda Berliinis taas kokku.[5]

Franklin otsustas õppida füüsikat, kuna ajalugu ei õpetatud koolides adekvaatselt. "Mäletan tõelist õõnestavat piina, sest polnud kedagi, kes oleks saanud muuta füüsikaseadusi või matemaatikat," ütleb ta hiljem ühes intervjuus.[5]

1948. aastal lõpetas Franklin Berliini Tehnikaülikoolis doktoriõppe eksperimentaalfüüsika erialal.[6] Ta hakkas otsima võimalusi Saksamaalt lahkumiseks, sest mõistis, et temal kui patsifistil ei ole seal kohta. The Lady Davise fond pakkus Franklinile 1967. aastal järeldokturantuuri võimalust Toronto Ülikoolis ja Franklin kolis Kanadasse.[2][7] Aastatel 1952–1967 töötas ta nooremteadurina ja hiljem vanemteadurina Ontario teadusfondi The Ontario Research Foundation alluvuses.[2][4][5] 1967. aastal sai Franklinist uurija ja dotsent metallurgia ja materjaliteaduste õppekaval Toronto Ülikoolis.[4] Teda edutati 1973. aastal ja 1984. aastal sai temast ülikooli professor, olles esimene naisteadlane, kes sellise au osaliseks on saanud.[4][5][7][8] 1987. aastast elu lõpuni oli ta emeriitprofessor.[2] Ta töötas 1987–1989 ülikooli muuseumi õppeprogrammis ja 1988. aastal oli ta Ontario Instituudi teadur haridusõppe õppekaval. 1989. aastal oli ta vanemteadur Massey kolledžis.[4]

Akadeemiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Franklin oli arheomeetriavaldkonna pioneer. Arheomeetria rakendab kaasaegset materjalianalüüsi arheoloogias. Näiteks tegeles ta eelajalooliste pronks-, vask- ja keraamiliste esemete dateerimisega.[9] 1960. aastate alguses oli Franklin üks paljudest teadlastest, kes osales imikuhammaste uuringus – projektis, mille asutasid Eric ja Louise Reiss koos teiste teadlastega, nagu Berry Commoner ning mis uuris strontsium-90 – tuumarelvakatsetuste käigus tekkinud radioaktiivses sademes leiduva radioaktiivse isotoobi – sisaldust laste hammastes.[9] See uuring on aidanud kaasa mitmete relvakatsetuste lõpetamisele.[2][5] Franklin avaldas üle saja teadustöö ja tegi kaastööd raamatutele metallide ja sulamite struktuurist, omadustest ning tehnoloogia ajaloost ja sotsiaalsetest mõjudest.[10] Olles 1970. aastatel Kanada Teadusnõukogu liige, juhatas Franklin mõjukat uuringut loodusvarade säilitamiseks ja looduse kaitsmiseks. 1977. aasta aruandes "Kanada kui säilitav ühiskond" soovitas astuda laiaulatuslikke samme, mis olid suunatud raiskava tarbimise ning sellest tingitud keskkonna halvenemise vähendamiseks.[11] Töö selle uuringu kallal aitas kujundada Franklini arusaama tänapäeva tehnoloogiaühiskonna keerukusest.[10]

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Franklin lõi kaasa organisatsioonis Voice Of Women ('naiste hääl'), praegune Canadian Voice of Women for Peace ('Kanada naiste hääl rahu eest), mis on üks Kanada juhtivaid feministlikke rahuorganisatsioone.[12] 1968. aastal esitas ta koos VOW rahvuspresidendi Muriel Duckworthiga lühikokkuvõtte saadikutekoja komiteele, mis kinnitas, et Kanada ja Ameerika Ühendriigid on sõlminud sõjalised kaubanduslepingud ilma piisava avaliku aruteluta. Nad väitsid, et need ärilised kokkulepped raskendavad Kanada iseseisvat välispoliitilist positsiooni nagu nõuda kohest USA sõjaväe taganemist Lõuna-Vietnamist.[13] 1969. aastal pöördusid Franklin ja Duckworth Kanada Senati Komitee poole palvega soovitada Kanadal lõpetada keemia- ja bioloogiliste relvade uuringud ning kulutada raha selle asemel ennetava meditsiini ja keskkonnauuringutele.[13]

Samuti oli Franklin VOW delegatsioonis, mis kutsus föderaalvalitsust lahkuma NATOst ja asutama spetsiaalset agentuuri Kanada desarmeerimise järelevaatamiseks.[13] 1980. aastal osales Franklin kampaanias võita sõjaväeteenistusest keeldujatele õigus suunata osa oma tulumaksust sõjalise otstarve asemel rahumeelsetel eesmärkidel kasutamiseks. Tema seisukohaks oli, et õigusele loobuda sõjaväeteenistusest südametunnistuse põhjustel peaks lisanduma ka õigus keelduda maksude maksmisest sõja ettevalmistamiseks.[14] Franklin kinnitas, et Kanada Hartas sisalduvate õiguste ja vabadustega tagatud südametunnistuse vabaduse säte garanteerib sellise võimaluse. Tema seisukoht pidi olema Kanada Riigikohtule esitatava kaebuse osa. Nimelt olid alama astme kohtud mitmed makse kinni pidanud isikud tulumaksuseaduse rikkumises süüdi mõistnud. Siiski keeldus Riigikohus aastal 1990 kaebust menetlemast.[15][16]

Pärast Franklini pensionile jäämist esitas ta koos mitme teise pensionil oleva naisõppejõuga Toronto Ülikooli vastu kohtuhagi, milles väideti, et ülikool on alusetult rikastunud, olles maksnud naisõppejõududele sama kvalifikatsiooniga meesõppejõududega võrreldes vähem palka. Kohtuasi sai lahendi 2002. aastal, kui ülikool tunnistas, et paljud seal töötanud naisprofessorid kannatasid oma karjääri vältel soolise barjääri ja palgalise diskrimineerimise all. Selle tulemusena hüvitati umbes 60-le pensionil olevale naisõppejõule võrdse tasustamise otsusega saadud madalamad palgad ja pensionid.[17]

Ursula Franklin ergutas noori naisi jätkama oma teaduskarjääri, võitles rahu ja sotsiaalse õigluse eest ning pidas loenguid ja kirjutas teaduse ja tehnoloogia sotsiaalsetest mõjudest.[18] Paljud tema artiklid ja kõned patsifismist, feminismist, tehnoloogiast ja õpetamisest on kogutud 2006. aastal avaldatud Ursula Franklin Readerisse (lugerisse). Franklin oli CBC Raadio saatesarja "The Real World of Technology", mis põhineb tema 1989. aasta Massey loengutel, autor.

Feminism[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aastal ilmus Franklini raamat patsifismist, feminismist, tehnoloogiast, õpetamisest ja õppimisest. Ursula Franklin selgitab oma 2006. aastal ilmunud dokumentide, intervjuude ja läbirääkimiste kogumiku eessõnas, et enamiku tema tegevuste keskmes on olnud eluaegne huvi struktuuride vastu.[10] Vaadates tagasi peaaegu 40 aastale, lisab ta: "Ma näen, kuidas olen püüdnud maadelda vaid ühe põhimõttelise küsimusega: "Kuidas saab elada ja töötada nagu patsifist siin ja praegu ning aidata luua ühiskonda, milles rõhumine, vägivald ja sõjad väheneksid ning kasvaks koostöö, võrdsus ja õiglus?"[10] "Üha rohkem leidsin ma tavatarkuse olevat minu teekonnal ebapiisav." "Muutusin tõrksaks ja võimetuks suunama oma elu kooskõlas riiklike plaanidega, mis kujutavad ala "meile" ja "neile" ning on koostatud reisimaks isikliku kasu ja edu suunas."[10] Franklin tunnistas, et ta on juhindunud arusaamast, mida ta nimetab "maailmaks patsifismi ja feminismi plaanide järgi".[10] Tema jaoks tähendas feminism uut vaatenurka: "Feminism pole naiste jaoks loodud tööhõivekontor, see on alternatiivne võimalus tellida sotsiaalset ruumi, mille algtüübiks on mehe asemel naine. See põhineb konkurentsi asemel koosööl. Nagu nooruk, mäletan siiani rõõmutunnet, et keegi võib maailma erinevalt näha. See on feminism. Kõik me oleme erinevalt orienteeritud, nähes sama maailma erineva pilguga."[19]

Patsifism ja südametunnistus[muuda | muuda lähteteksti]

Franklini patsifismi keskmes on miski, mida ta nimetab "Kveekeri maailmanägemuseks".[10] Selle nägemuse keskmes on isiku südametunnistus. Sobivaid teid rahu eest tegutsemisele tuleb märgata igas ajahetkes ja kohas "mitte tugineda muutumatute käitumisreeglite dogmale".[10] Franklin on öelnud, et üle 300 aasta tagasi astusid kveekerid vastu sõjale ja vägivallale, vaidlustasid ajateenistuse ja väeteenistusse võtmise. Nad on töötanud leppimise, rahu-uuringute ja desarmeerimise nimel ning paljudes riikides on pääsenud võidule sõjaväeteenistusest keelduja õigus alternatiivteenistusele sõjas osalemise asemel.[10] Franklin märgib, et kveekerite põhimõtted ei ole muutunud, kuid tehnoloogia on muutnud sõja iseloomu. Kaasaegses tehnoloogilises ühiskonnas ei ole enam selget piiri sõja ja rahu vahel.[10] Rahuajal käib pidev sõja planeerimine ning sõja puhkemisel saavad lapsed ja naised sihtmärkideks.[10] Rahvad ei sõltu enam eeskätt sõjaväekohuslaste väeteenistusse värbamisest, vaid toetuvad kaugelearenenud relvasüsteemidele, mille hankimine või ehitamine on kulukas.[10] Ta kirjutab et võidurelvastumine on ajendatud "tehnoloogilisest hädavajadusest", mis nõuab vaenlase kui alalise ühiskondliku institutsiooni loomist:

"Moodsad relvatehnoloogiad koos kohustusliku teadus- ja arendustegevusega on eriti kapitalimahukad ja kulukad. Relvasüsteemide esialgsed teadusuuringud ja arendused võivad kesta kümneid aastaid, mille jooksul peab valitsus tagama projekti finantsilise tagatise ja poliitilise põhjendatuse. Teisisõnu, riik mitte ainult ei rahasta, vaid tunneb ära usutava välisvaenlase, kelle olemasolu õigustab selliseid kulutusi."[10] Franklin märgib, et tehnoloogilise sõja olemus nõuab riikidelt ressursside kaasamist väeteenistusse vajadusega maksta kõrgtehnoloogiliste hävitustöö tarvis kavandatud seadeldiste eest. Seega, sõjavastased inimesed on sunnitud – läbi maksustamise – maksma sõja ettevalmistamise eest, isegi kui see riivab nende isiklikku südametunnistust.[10]

Rahu ja sotsiaalne õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Oma 1987. aasta töös "Mõtteid teoloogiast ja rahust" väidab Ursula Franklin, et "rahu ei ole sõja puudumine – rahu on hirmu puudumine".[10] Siiski rõhutab ta, et sõja- ja vägivallahirm ei ole ainus rahu hävitav hirmuliik. Ta hõlmab hirmud, mis tulenevad näiteks majanduslikust ebakindlusest, töötusest ja hädavajaliku peavarju puudumisest. Franklin osutab enda nimetatud "ohusüsteemile" mis juhib inimesi sisendades hirmu ja ebakindlust kõikidel ühiskonna tasanditel.[10]

Franklini jaoks on sotsiaalne õiglus hädavajalik element pagendamaks hirmu ja toomaks rahu. Õiglus tähendab vabadust rõhumisest, kuid eeldab võrdsust kõigi jaoks. "Jumala silmis," kirjutab ta, "on kõikidel olenditel väärtus ja nad on võrdse hoole ja armastuse subjektid, samuti, õigluse ja rahu ühiskonnas, on kõik inimesed võrdselt tähtsad."[10] Franklin väidab, et tarbijatele orienteeritud ühiskondades on sõda ja vägivald saamahimulise elustiili, mis heidab kõrvale hoolivuse ja sotsiaalse õigluse, paratamatu tulemus. Ta tsiteerib ajaloolase Lewis Mumfordi tähelepanekut, et kapitalismi tõusu ajal kasvas ahnus, alpus, rahaahnus ja kadedus ning luksusest sai põhivoorus.[20] Mumford väidab veel, et "kapitalismi ajal aset leidnud moraalset muutust kirjeldab ta kokkuvõtlikult, et inimeste eesmärgid, vajadused ja piirid polnud enam kasutusel tootmise juhtimiseks ja piiramiseks: inimesed töötasid mitte elus püsimiseks, vaid raha ja võimu suurendamiseks ning ego teenimiseks, et leida raha ja võimu kuhjumisega kaasnevat rahulolu."[20] Franklin laiendab Mumfordi argumenti osutades uuele globaalsele tegelikkusele nagu näiteks sõjaväestatud majanduse sõltuvusele relvade tootmisest ja riigipiiride üha rohkemast sulgemisest pagulastele. "Iga kaasaegne rahutehnoloogia," kirjutab ta, "peab minu arvates silmas pidama ülemaailmset tendentsi "tehno-fašismi" suunas, rahva- ja õigsusevastase vormi ülemaailmsest juhtimisest ja võimu jagamisest, mis areneb kogu maailmas."[10]

Globaliseerumine kui sõjapidamine[muuda | muuda lähteteksti]

Franklin väidab, et külma sõja lõpp tõi kaks põhilist muutust. Esiteks, sõjaoht Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel asendati regionaalsete sõdadega väiksemate riikide vahel. Teiseks, sõda transponeeriti, mida Franklin nimetab "teiseks võtmeks" – võitluseks globaalse kaubandusliku ja majandusliku ülekaalu pärast.[10] Ta kinnitab, et uut sõjavormi kutsutakse nüüd globaliseerumiseks ning et selle lahinguväljadeks on maailma aktsia- ja valuutaturud.[10] See majandussõda määratleb vaenlase nagu näiteks need, kes hoolivad kogukonna väärtustest. "Mida iganes ei saa üksnes osta ja müüa," kirjutab Franklin, "mida iganes ei saa väljendada raha seisukohalt ja kasu-kaotuse tehingutes, seisab "turu" teel ja tuleb sarnaselt vaenlase territooriumiga okupeerida, teisendada ja vallutada." [10] Sellise sõjapidamise põhistrateegia on varemalt avalike valdkondade nagu kultuur, tervishoid, haridus ja kinnipidamiskohad erastamine kasumi saamise eesmärgil. Franklin väidab, et uute majanduslike sõjapealike või "turundajate" eesmärk on näiteks suunata "meie naabrite tervisehädad või viletsus läbi investeerimisvõimaluste järgmise ringi kapitalismi."[10] Ta väidab, et ühisturu pooldajad on saanud okupeerivaks jõuks, keda teenivad "nukuvalitsused, kes juhivad riiki okupantide kasumi eest."[10] Franklin on samuti märkinud, et demokraatlikus poliitikas on majandus ainus, mis tundub oluline. "Kanadal pole peaaegu mingisugust välispoliitikat," ütleb ta, "vaid pigem osa üksikasjalikust kaubanduskokkulepete võrgustikust."[10]

Franklin soovitab vastupanuks keelduda rääkimast okupantide keeles. See keel sisaldab termined nagu vahendajad, kasutajad, tervishoiuteenuste pakkujad ja koolituste tarbijad, mis kõik viitavad õpetajatele, tudengitele, meditsiiniõdedele, patsientidele ja kogukondadele.[10] Franklin kutsub üles vastupanule läbi kohtuvaidluste ja " elektroonilise meedia loomingulisele kasutamisele okupatsioonivägede informatsioonikontrollist möödumiseks." [10] Lõpuks on Franklin tugev kodanikupoliitika – kodanikuliikumise, mis keskendub ühiste probleemide, alates rahu puudumisest kuni kodutuseni ja kohalike liiklusummikuteni, praktiliste lahenduste leidmise pooldaja. Laenates kveekerite terminit, kutsub Franklin kodanikke üles tegelema südametunnistusega, istudes üheskoos maha arutamaks ja selgitamaks moraali- ja poliitika ühishuve.[21] Ta kirjutab, et kodanikupoliitika ei taotle eksisteeriva valitsuse kukutamist, vaid selle parandamist "ükskõik kas see siis võimulolijatele meeldib või mitte."[10] Samuti püüab liikumine kaitsta kogukondi. Franklini sõnul kavatsuste vastu "keerata maailm üheks gigantseks kaubanduslikuks ressursibaasiks, keelates samas sobivat ja rahuldavat elupaika paljudele maailma kodanikele."[10]

Sõda, krahh ja 9/11[muuda | muuda lähteteksti]

Ursula Franklin rõhutab oma kirjutistes, kõnedes ja intervjuudes ikka ja jälle, et sõda ja sõjavägivald pole mitte ainult moraalselt vale, vaid ebatõhus, ebapraktiline ja kulukas. Kaks päeva pärast USA-s toimunud 11. septembri rünnakut eetrisse läinud raadiointervjuus väitis Franklin, et vägivald on tänapäeval alati läbi kukkunud isegi selle vägeva jaoks, kes püüab teda kasutada. "Viimase viiekümne aasta jooksul pole midagi lahendatud vägivalla abil," ütles Franklin. "Fakt, et jõud ei tööta isegi selle kasutaja jaoks, vaatab meile näkku."[22] Vahetult enne 9/11 esimest aastapäeva avaldatud artiklis kirjutas Franklin: "On äärmiselt oluline tunnistada, et sõda ja sõjalised meetmed on põhimõtteliselt düsfunktsionaalsed vahendid probleemide lahendamiseks. Vägivald sünnitab vägivalda, sõda toob uusi sõdu, rohkem vaenlasi ja rohkem kannatusi."[23]

Franklin vihjas, et oleks olnud märksa efektiivsem, kui USA selle asemel, et käivitada terrorismivastane sõda, oleks tõlgendanud rünnakuid sõjalise akti asemel poliitilise maavärinana. Ta väitis, et sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid on oma olemuselt sama ebastabiilsed kui geoloogilised. "Geoloogilised murrukohad ja inimterroristid on loodud jõukontekstis, mida on võimalik mõista ja kohati leevendada. Mitte kumbagi ei saa kõrvaldada pommitades."[10] Franklin kinnitab, et militarism on hierarhiliste sotsiaalsete struktuuride ja ähvardustel põhinevate süsteemide ülim saavutus. "Need töötavad kõik kaudsel eeldusel, et mõned inimesed on vähem tähtsad kui teised ja et kõik inimesed pakuvad huvi ainult nii kaua, kuni nad on vajalikud süsteemi toetamiseks ja õigustamiseks."[10] Ta nendib, et paljud prominentsed naiste õiguste eest võitlejad nagu Jane Addams ja Sylvia Pankhrust olid patsifistid. "Minu jaoks on võitlus naiste õiguste eest ja vastupanu militarismile kõigi selle vormide osas ühe ja sama mündi kaks külge."[10] Kui intervjueerija CBC Raadiost vihjas Franklinile, et tema ideed rahust ja õiglusest ei seostund sellega, mis tegelikult toimus 9/11 katastroofi tagajärjel, nõustus ta meeleldi. "Jah, teil on täiesti õigus. Nad on täiesti seoseta. Olen veetnud parima aja oma elust püüdes panna need mõtted otsuste tegemise voolu ja alati on see mul suurejooneliselt ebaõnnestunud. See, ma arvan, on peegeldus minu võimele tookordses õhkkonnas, mitte mõtete väärtusele."[10]

Tehnoloogiline ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Ursula Franklini jaoks on tehnoloogia pigem kogum praktikatest "siin ja praegu" kui erinevate masinate või masinaosade reastus.[10] Samuti on see kõikehõlmav süsteem. "Tehnoloogia hõlmab organisatsiooni, protseduure, sümboleid, uusi sõnu, võrrandeid ja mis kõige tähtsam, mõtteviisi."[24] Tema definitsioon sarnaneb prantsuse mõtleja Jacques Elluli tehnikakontseptsiooniga. Nagu Ellul, kinnitab Franklin, et moodsas maailmas domineerivad tehnoloogilised meetodid. "Tehnoloogia on ehitanud maja, milles me kõik elame," kirjutab ta, "tänapäeval on vaevalt mõnda inimtegevust, mis ei toimu selle maja piirides."[10] Iseenesest võetuna on tehnoloogia siin ja praegu keskne element. "Kõige laiemas tähenduses, on siin ja praegu meie keskkond, kõik mis meid ümbritseb – üha muutuv looduse pealiskoht, ehitatud keskkond, institutsionaalsed ja sotsiaalsed struktuurid, milles toimub inimtegevus, samuti tegevused ise – viis kuidas asjad on ümberringi tehtud."[10] Franklin näeb oma tehnoloogiauuringuid kui katset mõista, kuidas tehnoloogilised praktikad mõjutavad õigluse ja rahu progressi.[10]

Holistilised ja normatiivsed tehnoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Ursula Franklinile, ei ole tehnoloogia komplekt neutraalsetest töövahenditest, meetoditest või tavadest. Ta väidab, et eri tehnoloogia kategooriatel on märgatavalt erinevad sotsiaalsed ja poliitilised mõjud. Näiteks eristab ta töö- ja juhtimisega seotud tehnoloogiaid. Tööga seotud tehnoloogiad, nagu näiteks elektrilised kirjutusmasinad, on loodud ülesannete lihtsustamise eesmärgil. Arvutipõhine tekstitöötlus lihtsustab trükkimist enamgi. Aga kui arvutid on seotud tööjaamadega – süsteemi osaga – saab tekstitöötlusest kontrolliga seotud tehnoloogia. "Nüüd saab töötajaid ajastada," kirjutab Franklin, "ülesanded ümber formeerida ja teostada töötajate koostoimimise järelevalvet."[10]

Iidne Hiina pronks kõliseb. Franklin kirjeldab normatiivseid meetodeid, mida kasutati selliste rituaalsete anumate tootmisel.Franklin laiendab töö- ja kontrolliga seotud tehnoloogiate vahelist eristamist laiemale mõistele holistilisest ja normatiivsest. See võimaldab tal arvesse võtta sotsiaalseid mõjusid töö tegemisse. Ta kirjutab, et holistilised tehnoloogiad on tavaliselt seotud oskustööga. "Käsitöölised, olgu nad pottsepad, kangrud, metallisepad või kokad, kontrollivad oma tööprotsessi algusest lõpuni."[10] Käsitöölised võivad spetsialiseeruda teatud liiki toote valmistamisele, kuid alati on neil täielik kontroll tootmisprotsessi üle ja iga asi, mille nad teevad või loovad, on unikaalne.[10] Normatiivsed tehnoloogiad teisest küljest lammutavad töö mitmeteks eraldiseisvateks standardiseeritud etappideks. "Iga etapp viiakse läbi eraldi töötaja, või töötajate grupi poolt, kellel peavad olema oskused vaid selle konkreetse etapi teostamiseks."[24] Kuigi normatiivsetele tehnoloogiatele omast tööjaotust seostatakse tavaliselt tööstusrevolutsiooniga, toob Franklin välja, et selliseid tootmismeetodeid on kasutatud iidsetest aegadest saadik. Näiteks Hiina pronksivalu 1200 eKr nõudis rangelt kontrollitud ja hoolikalt jälgitud tootmisprotsessi ning samuti ranget tööjaotust.[24] Franklin kirjutab, et kui ta õppis metallurgiainsenerina Hiina pronksivalu, "koitis mulle normatiivsete tehnoloogiate erakordne sotsiaalne tähendus. Hakkasin aru saama, mida nad määravad mitte ainult seoses pronksivaluga, vaid seoses distsipliini ja planeerimisega, organisatsiooni ja käsuliiniga".[24]

Tehnoloogia järgimise kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Franklin väidab, et tänapäeva ühiskonnas domineerivad kontrolliga seotud normatiivsed tehnoloogiad. "Kui töö on organiseeritud eraldiseisvate jõukohaste sammude jadana, liigub kontroll töö üle korraldajale, ülemusele või juhile," kirjutab ta. "Poliitilises mõttes on normatiivsed tehnoloogiad kuulekuse mudelid."[24] Franklini jaoks on normatiivseid reegleid järgivad töötajad harjunud nägema välist kontrolli ja sisemist nõuetele vastavust normaalse ja vajalikuna. Nad jõuavad samuti arvamusele, et on ainult üks etteantud tee täitmaks mitmesuguseid ülesandeid. "Kuigi me ei tohiks unustada, et need normatiivsed tehnoloogiad on sageli äärmiselt efektiivsed ja tulemuslikud, tulevad nad koos tohutu sotsiaalse pandiga. Pant tähendab, et me elame nõusoleku kultuuris, et me oleme üha rohkem tingitud nõustuma, et vanade tavade järgimine on norm ja et "selle" tegemiseks on ainult üks tee." [24] Franklin toob välja, et normatiivsed tehnoloogiad on materjalide tootmisest liikunud kaugemale: juhtimisalale, valitsemisse ja sotsiaalteenustesse. Ta väidab, et tööülesandeid, mida nõutakse kasvatamisel või inimeste eest hoolitsemisel, näiteks tervishoius ja hariduses, on parim teha holistiliselt. Ometi alluvad säärased tööd kasvavalt normatiivsete tehnoloogiate võimule, tuginedes sellel, mida Franklin nimetab tootmismudeliks. Franklini imetleja, professor Heather Menzies, kirjeldab näiteks, kuidas õendusabi ülesandeid täidetakse kooskõlas arvutisse sisestatud kontrollnimekirjadega, mis jätavad vähe aega ootamatu olukorra puhul omaenda äranägemise kohaselt tegutsemiseks või ka üksildaste ja stressis patsientidega rääkimiseks.[25] Franklin ise märgib, et koolid ja ülikoolid testivad ja edendavad tudengeid kitsastel tootmisajakavadel põhinevate ajakavade järgi, aga "kui kuskil üldse on olnud holistilist (terviklikku) protsessi, protsessi, mida ei saa jagada ettemääratud sammudeks, siis see on haridus".[24]

Tehnoloogia ja võim[muuda | muuda lähteteksti]

Franklin kirjutab, et õmblusmasinate kasutamine kodumajapidamises kui selline, andis teed odavate riiete tööstuslikule tootmisele naistööjõudu kasutavates orjatehastes. Ursula Franklin välistab idee nagu määraks võimsad tehnoloogiad automaatselt kindlaks inimeste töö- ja eluviisi. Ta väidab, et tehnoloogia kasutamine pole ettemääratud, vaid teadlike valikute tulemus.[24] Valitsevad normatiivsed tehnoloogiad loovad võimustruktuure ja kontrollivad nende täitmist, mida Franklin näeb kui mehelikku hierarhiastruktuuri, autoritaarsust, konkurentsi ja tõrjutust.[24] Naistöölised on tihtipeale selliste mustrite ohvrid. Mehaanilised õmblusmasinad võeti kasutusele 1851. aastal lubadusega vabastada naised kodusest tööorjusest. Aga kui need masinad sattusid lõpuks odavate riiete tootmiseks orjatehastesse, kasutati uut tehnoloogiat naistööliste ekspluateerimiseks.[24] "Rangelt normatiivne tehnoloogia koos klassikalise tööjaotusega sündis uute, väidetavalt "vabastavate" kodumasinate kasutuselevõtust," märkis Franklin. "Hilisemas rõivatööstuse arengus suur osa disainimisest, juurdelõikamisest ja kokkuõmblemisest automatiseeriti, sageli kuni täieliku töötajate väljajätmiseni."[24] Ta osutab sarnastele näidetele ka teistes tööstusharudes. Naisoperaatorid aitasid juurutada telefone seni, kuni neid asendas automaatne lülituskilp pärast tehnoloogia edukat väljakujunemist, kuigi sekretärid rabelesid, et kindlustada algsete mehaaniliste kirjutusmasinate toimimine, sattusid nad lõpuks killustatud ja üha rohkem mõttetute ülesannete täitmise meelevalda.[24]

"Paljud tehnoloogilised süsteemid, kui uurida konteksti ja üldist ülesehitust, on põhiliselt inimvastased," kirjutab Franklin. "Inimesi nähakse probleemide allikana, samal ajal kui tehnoloogias nähakse lahendust."[24] Selle tulemusena elavad ja töötavad inimesed heaolu jaoks struktureeritud tehnoloogia tingimustes kuigi tootjad ja edendajad esitlevad uusi tehnoloogiaid alati vabastavatena.[24] Unistused lennust, kiirest eratranspordist, silmapilksest kontinentidevahelisest sidesüsteemist ja kasulikest masinatest, pingetest vabanemisest raskel füüsilisel tööl või kodus rühmamisel." [24] Aga kui tehnoloogia saab tunnustatud ja standardiseeritud, asendab või orjastab see tihti oma kasutaja. Franklin väidab,et jäiga hierarhiata töökohtades saaks töö tehtud vähemate ettekirjutustega juhul, kui me võtame omaks rohkem holistilisi tavasid, mis põhinevad näiteks naiste traditsioonilisel tööl kodumajapidamises või laste kasvatamisel.[24]

Sidetehnoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

Franklin kinnitab, et võimas sidetehnoloogia on ümber kujundanud poliitilist ja sotsiaalset reaalsust, distantseerides inimesi üksteisest ja nende vahetust ümbrusest. Näiteks raadio ja televisioon edastavad silmapilkselt kaugeid sündmusi – teated on eraldatud inimeste igapäeva töö- ja elukeskkonna kogemustest. Franklin peab selliseid teateid ebareaalsuseks. Ta kirjutab,et need põhinevad konstrueeritud piltidel ning on välja valitud ja lavastatud, loomaks emotsionaalseid efekte ja illusiooni osalemisest "osavõtja", mitte "vaatlejana".[24] Seevastu ta kinnitab, et ühesuunalised kommunikatsioonitehnoloogiad vähendavad või kõrvaldavad vastastikkuse, normaalse näost-näkku suhtlemise puhul toimiva andmise ja võtmise.[24] Franklini andmetel valikulised killud või ebareaalsused, mis saavad uudisteks, on valmistatud ligi meelitama ja hoidma inimeste tähelepanu olulise asemel ebaolulisel. Ta tunnistab, et mitte keegi pole jõuga sunnitud televiisorit vaatama või raadiot kuulama: inimesed võivad uurida teisi kommunikatsioonivõimalusi. Kuid meedia poolt loodud pseudoreaalsused on siiski seal ja "maailm on struktureeritud neisse uskuma".[24] Ta väidab, et nagu tohutult võimas okupatsiooni jõud on pildid kaugelt üle võtnud palju meie igapäevaelust. "Ja kuskil, keegi võib küsida, "Kuidas tuli õigus muuta meie vaimset keskkonda – muuta meie mõttekonstruktsioone ja helisid meie ümber – tundub, et see on ära antud ilma kellegi nõusolekuta?"[24]

Vaikus ja tavalisus[muuda | muuda lähteteksti]

"Vaikus," kirjutab Franklin, "evib rabavalt sarnaseid elu- ja kogukonna aspekte, nagu näiteks reostamata vesi, õhk või muld, mida oleme kunagi pidanud normaalseks ja meile antuks, kuid mis on saanud eriliseks ja hinnaliseks tehnoloogiliselt vahendatud keskkondades."[10] Ta väidab, et tehnoloogiline võime eraldada salvestatud heli heliallikast, teeb heli püsivaks nagu Muzak (taustamuusika bränd), mis lõputult mängib avalikes kohtades ilma kellegi nõusolekuta.[10] Franklini jaoks on niisugune konserveeritud muusika manipuleeriv tehnoloogia, mis on programmeeritud tekitama ennustatavaid emotsionaalseid vastuseid, suurendamaks erakasumit. Ta võrdleb seda vaikuse hävitamist Briti tarastusseadustega, mis piirasid taraga erapõllumaa lihtkodanike eest.[10] Franklin väidab, et vaikuse tugevuse tuum seisneb avatuses planeerimata sündmustele. Ta kirjutab, et kveekerid teenivad Jumalat kollektiivses vaikuses. "Ma arvan, et kui keegi teist osaleks kveekerite koosolekul, eriti regulaarselt," ütles ta 1993. aastal toimunud akustilise ökoloogia konverentsil, "leiaks ta äkitselt, et väljaspool vaikust keegi räägib teile millestki, mis on just teie meeltesse sisenenud. See on võõrastav asi, kuid kollektiivse vaikuse tugevus on arvatavasti üks kõige võimsamatest vaimsetest jõududest."[10] Franklini toetajad kaitsevad inimõigust avalikule vaikusele – näiteks läbirääkimised muusikavaba lifti või tagatrepipoliitika vaiksete ruumide eest avalikes hoonetes. Samuti soovitab ta alustada ja lõpetada koosolekud mõne vaikuseminutiga.[10]

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

1952. aastal abiellus Ursula Fred Frankliniga, juudi päritolu Saksa inseneriga, kes Inglismaal elades, kuhu ta oli saadetud natside käest pääsemiseks internaatkooli 1963. aastal ja kus ta viibis kuni Kanadasse emigreerumiseni aastal 1948, oli puutunud kokku kveekerlusega. Neil polnud Kanadas sugulasi ja pärast oma kahe lapse sündi, otsisid nad endale vaimset kodu ning liitusid 1964. aastal kveekerite kogukonnaga.[26] "Me olime eeskätt patsifistid ja alles siis kveekerid," ütles Franklin, "kuid meil oli väga lihtne siirduda kveekerlusse ja see on olnud väga hea kodu ja sugulased meile ja meie lastele." [5] Franklin veetis oma viimased eluaastad hooldekodus koos Frediga, kes elas temast kauem. Ta suri 22. juulil 2016 94-aastaselt.[7][27]

Annetus Seneca kolledžile[muuda | muuda lähteteksti]

2013. aasta aprillis annetas Franklin oma Hiina kultuurile pühendatud ulatusliku kirjutistekogu Konfutsiuse instituudile Seneca kolledžis Torontos. Kogu sisaldas üle 220 teksti, raamatu, publikatsiooni ja ajakirja, mis tõlgendavad Hiina kultuuri ja ajalugu Lääne teadlaste vaatenurgast. Samuti sisaldas see mõningaid Franklini enda töödokumente ja faile.[28]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Franklin on pika karjääri jooksul saanud palju auhindu ja autasusid. 1984. aastal nimetati ta esimese naisena Toronto Ülikooli professoriks[9], mis on ülikooli ülim austusavaldus.[29] 1981. aastal nimetati ta Kanada kõrgeima autasu – Order of Canada – ohvitseriks (O.C) ning 1992. aastal kavaleriks (C.C).[2] Ontario autasu (Order of Ontario) määrati talle aastal 1990.[7] 1982. aastal pälvis ta autasu teenete eest Toronto linnale, peamiselt oma töö eest ümbruskonna planeerimisel.[30] Naiste õpetamise eest sai ta 1985. aastal Rahvusvahelise Delta Kappa Gamma Ühingu auliikmeks. Kaks aastat hiljem anti talle tema panuse eest haridusse, teadusse ja tehnoloogiasse Elsie Gregory McGilli mälestusauhind. Aastal 1989 sai ta Wiegandi autasu, millega tunnustatakse teaduse ja tehnika inimmõõtmest arusaama märkimisväärse panuse andnud kanadalastele.[31] 1991. aastal sai ta Kindralkuberneri autasu inimsuse mälestuspühal (Governor General's Award in Commemoration of the Person's Case) naiste ja tüdrukute võrdõigusluse edendamise eest Kanadas. Samal aastal sai ta Sir John William Dawsoni medali. 2001. aastal anti talle Pearsoni Rahumedal (Pearson Medal of Peace) inimõiguste valdkonnas tehtud töö eest. Toronto üks keskkool, Ursula Franklini Akadeemia, on nimetatud tema nime järgi.[7] 2004. aastal oli ta üks esimesi Massey kolledži Adrienne Clarksoni laureaate, mis on autasu silmapaistvate saavutuste eest avalikus teenistuses.[32] Ta valiti 2012. aastal Kanada teaduse ja tehnika kuulsuste halli (Canadian Science and Engineering Hall of Fame).[33] Ta on pälvinud aukraade rohkem kui tosinast Kanada ülikoolist, sealhulgas teadusdoktori (Doctor of Science) kraadi Queen's Universityst ja Humanistlike Kirjade kraadi (Doctor of Humane Letters) Mount Saint Vincent Universityst, mõlemad 1985. aastal.[9]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Franklin, Ursula. (1984) Knowledge reconsidered : a feminist overview = Le savoir en question : vue d'ensemble féministe. Ottawa, ON: Canadian Research Institute for the Advancement of Women. ISBN 978-0-919653-44-3
  • Franklin, Ursula. (1985) Will women change technology or will technology change women?. Ottawa, ON: Canadian Research Institute for the Advancement of Women. ISBN 978-0-919653-09-2
  • Franklin, Ursula. (1992) The Real World of Technology. (CBC Massey lectures series.) Concord, ON: House of Anansi Press Limited. ISBN 0-88784-531-2
  • Franklin, Ursula. (1996) Every Tool Shapes the Task: Communities and the Information Highway (Discussion Series #5). Vancouver, BC: Lazara Press. ISBN 0-920999-30-1
  • Franklin, Ursula. (2006) The Ursula Franklin Reader: Pacifism as a Map. Toronto: Between the Lines Books. ISBN 1-897071-18-3
  • Franklin, Ursula, and Sarah Jane Freeman. Ursula Franklin Speaks: Thoughts and Afterthoughts. McGill-Queen's University Press ISBN 0773543848

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Lumley, Elizabeth (editor) (2008), Canadian Who's Who 2008. Toronto: University of Toronto Press, lk 439.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Doherty, Brennan. "Renowned University of Toronto scientist Ursula Franklin dead at 94". Toronto Star, July 23, 2016.
  3. ↑ Spurr, Ben. "Ursula Franklin remembered as a pioneer for women, a leader for peace". Toronto Star, 25. juuli 2016. lk A8.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. august 2016. Vaadatud 12. aprillil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Franklin, Ursula. (2014) Ursula Franklin Speaks: Thoughts and Afterthoughts. Montreal & Kingston: McGill-Queen's University Press.
  6. ↑ "Hagey Lecturer addresses technology". University of Waterloo, Daily Bulletin.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Rumley, Jonathan. "Ursula Franklin, renowned Canadian scientist, dead at 94". CBC News, Jul 23, 2016.
  8. ↑ Toronto, University of. "Complete List of University Professors". www.provost.utoronto.ca.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Sheinin, Rose. (1988) The Canadian Encyclopedia. (Second Edition, Vol. II). Edmonton: Hurtig Publishers Ltd. ISBN 0-88830-328-9
  10. ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 10,12 10,13 10,14 10,15 10,16 10,17 10,18 10,19 10,20 10,21 10,22 10,23 10,24 10,25 10,26 10,27 10,28 10,29 10,30 10,31 10,32 10,33 10,34 10,35 10,36 10,37 10,38 10,39 10,40 10,41 10,42 10,43 Franklin, Ursula. (2006) The Ursula Franklin Reader: Pacifism as a Map. Toronto: Between the Lines Books. ISBN 1-897071-18-3 lk 137-138
  11. ↑ Science Council of Canada. (1977) Canada as a Conserver Society: Resource Uncertainties and the Need for New Technologies. Ottawa: Supply and Services Canada, lk 71–88.
  12. ↑ https://vowpeace.org/
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Kerans, Marion Douglas. (1996) Muriel Duckworth: A Very Active Pacifist. Halifax: Fernwood Publishing, lk 135.
  14. ↑ The paper appears in The Ursula Franklin Reader, as "The Nature of Conscience and the Nature of War," lk 46–60.
  15. ↑ A Brief History of Conscientious Objection in Canada". Alternative Service.
  16. ↑ "Conscientious Objection to Military Taxes". Mennonite Church.
  17. ↑ Valpy, Michael. "U of T recognizes female academics faced barriers." Globe and Mail, April 20, 2002.
  18. ↑ Swenarchuk, Michelle. (2006) Introduction to The Ursula Franklin Reader: Pacifism as a Map. Toronto: Between the Lines. ISBN 1-897071-18-3
  19. ↑ Rebick, Judy. "Ursula Franklin a pioneer feminist, pacifist, scientist and social justice fighter". rabble.ca.
  20. ↑ 20,0 20,1 Mumford, Lewis. (1973) The Condition of Man. New York: Harcourt, Brace, Jovanovich, lk 162.
  21. ↑ "An interview with Ursula Franklin". Canadian Broadcasting Corporation
  22. ↑ How the World Has Changed, an interview broadcast on Ideas, CBC Radio, September 13, 2001. Quoted in Franklin (Reader), lk 129.
  23. ↑ On the First Anniversary of September 11, Toronto Star, August 30, 2002. Quoted in Franklin (Reader), lk 135.
  24. ↑ 24,00 24,01 24,02 24,03 24,04 24,05 24,06 24,07 24,08 24,09 24,10 24,11 24,12 24,13 24,14 24,15 24,16 24,17 24,18 24,19 Franklin, Ursula. (1992) The Real World of Technology. (CBC Massey lectures series.) Concord, ON: House of Anansi Press Limited. ISBN 0-88784-531-2
  25. ↑ Menzies, Heather. (2005) No Time: Stress and the Crisis of Modern Life. Vancouver: Douglas & McIntyre Ltd., lk 126–130.
  26. ↑ http://www.senecacollege.ca/media/2013/2013-03-26.html?page=1
  27. ↑ "Ursula Franklin RIP: "Peace is not the absence of war but the absence of fear"". Toronto Public Library.
  28. ↑ "Gift from Dr. Ursula Franklin will benefit Seneca students, faculty, and community for generations to come". Seneca College of Applied Arts and Technology.
  29. ↑ "Ursula Franklin". science.ca.
  30. ↑ The Order of Ontario award and Toronto's award of merit are listed in Franklin (Reader), lk 370.
  31. ↑ These three honours are listed in a postscript to Franklin's Real World of Technology.
  32. ↑ MasseyNews, annual newsletter of Massey College, Toronto, 2003–2004, No. 35 (October 2004), lk 1, 15.
  33. ↑ "U of T Engineers Inducted into Canadian Science and Engineering Hall of Fame". Faculty of Applied Science & Engineering, University of Toronto.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ellul, Jacques. (1964) The Technological Society. New York: Vintage Books. OCLC 1955603
  • Kerans, Marion Douglas. (1996) Muriel Duckworth: A Very Active Pacifist. Halifax: Fernwood Publishing. ISBN 1-895686-68-7
  • Lumley, Elizabeth (editor). (2008) Canadian Who's Who 2008. Toronto: University of Toronto Press. ISBN 978-0-8020-4071-8
  • McLuhan, Marshall. (2003) Understanding Media: The Extensions of Man. Critical edition, edited by W. Terrence Gordon. Corte Madera, CA: Gingko Press Inc. ISBN 1-58423-073-8
  • Menzies, Heather. (2005) No Time: Stress and the Crisis of Modern Life. Vancouver: Douglas & McIntyre Ltd. ISBN 1-55365-045-X
  • Mumford, Lewis. (1973) The Condition of Man. New York: Harcourt, Brace, Jovanovich, Inc. ISBN 0-15-621550-0
  • Rose, Ellen. An Interview with Heather Menzies (2003). Antigonish Review, # 136, p. 111. January 1, 2004. ISSN 0003-5661
  • Science Council of Canada. (1977) Canada as a Conserver Society: Resource Uncertainties and the Need for New Technologies. Ottawa: Supply and Services Canada. ISBN 0-660-01400-9

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Beniger, James R. (1986) The Control Revolution: Technological and Economic Origins of the Information Society. Cambridge: Harvard University Press. ISBN 0-674-16986-7
  • Boulding, Kenneth E. (1969) The Pilt: Knowledge in Life and Society. Ann Arbor: The University of Michigan Press. OCLC 298988
  • Ellul, Jacques. (1981) Perspectives on Our Age. Toronto: Canadian Broadcasting Corporation. ISBN 0-88794-095-1
  • Ellul, Jacques. (1980) The Technological System. New York: The Continuum Publishing Corporation. ISBN 0-8164-9007-4
  • Giedion, Siegfried. (1969) Mechanization Takes Command: A Contribution to Anonymous History. New York: W.W. Norton & Company Inc. OCLC 2356796
  • Grant, George. (1969) Technology and Empire: Perspectives on North America. Toronto: House of Anansi Press Limited. ISBN 0-88784-605-X
  • Grant, George. (1986) Technology and Justice. Toronto: House of Anansi Press Limited. ISBN 0-88784-152-X
  • Jacobs, Jane. (1992) Systems of Survival: A Dialogue on the Moral Foundations of Commerce and Politics. New York: Random House. ISBN 0-394-55079-X
  • Menzies, Heather. (1989). Fast Forward and Out of Control: How Technology is Changing Your Life. Toronto: Macmillan of Canada. ISBN 0-7715-9910-2
  • Menzies, Heather. (1996) Whose Brave New World? The Information Highway and the New Economy. Toronto: Between the Lines. ISBN 1-896357-02-4
  • Mumford, Lewis. (1934) Technics and Civilization. New York: Harcourt, Brace and Co. OCLC 560667
  • Mumford, Lewis. (1967) The Myth of the Machine: Technics and Human Development. New York: Harcourt, Brace & World, Inc. OCLC 424751
  • Noble, David F. (1995) Progress Without People: New Technology, Unemployment and the Message of Resistance. Toronto: Between the Lines. ISBN 1-896357-00-8
  • Polanyi, Karl. (1957) The Great Transformation: The Political and Economic Origins of Our Time. Boston: Beacon Press. OCLC 173165
  • Postman, Neil. (1993) Technopoly: The Surrender of Culture to Technology. New York: Vintage Books. ISBN 0-679-74540-8
  • Rose, Ellen. Speaking Truth to Power in New Brunswick: A Review-Essay of the Ursula Franklin Reader: Pacifism as a Map. Antigonish Review, # 151, p. 119. October 1, 2007. ISSN 0003-5661
  • Schumacher, E. F. (1974) Small is Beautiful: A Study of Economics As If People Mattered. London: ABACUS ed. ISBN 0-349-13137-6
  • Shiva, Vandana. (1993) Monocultures of the Mind: Perspectives on Biodiversity and Biotechnology. London and New Jersey: Zed Books Limited. ISBN 1-85649-218-4
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ursula_Franklin&oldid=6141635"