Küte: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Neptuunium (arutelu | kaastöö) |
||
| 4. rida: | 4. rida: | ||
* [[Keskküte]] (kaug-, lokaalküte) |
* [[Keskküte]] (kaug-, lokaalküte) |
||
* [[Kohtküte]] (ahi-, põrand-, kiirgus, elekterküte) |
* [[Kohtküte]] (ahi-, põrand-, kiirgus, elekterküte) |
||
Keskküttesüsteemis köetakse ühest soojusallikast paljusid hooneid ja ruume. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi-, või õhkküttesüsteemid. [[Aurküte]]t kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. |
|||
Elamutes ja ühikondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt vesiküte. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. . |
Elamutes ja ühikondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt vesiküte. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. . |
||
Redaktsioon: 9. veebruar 2017, kell 13:50
Küte on eluruumide ja esemete temperatuuri tõstmine kõrgemale ümbritseva kekkonna temperatuurist ja hoidmine sellel tasemel. Külma kliimaga aladel tuleb kütta elamuid, kontoreid, koole, lasteaedu, tootmis-, loomapidamis-, kasvuhooneid jms.[1] Kütmiseks kasutatakse erinevaid küttesüsteeme ja soojusallikaid. [2]
Küttesüsteemid
Keskküttesüsteemis köetakse ühest soojusallikast paljusid hooneid ja ruume. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi-, või õhkküttesüsteemid. Aurkütet kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. Elamutes ja ühikondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt vesiküte. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. .
Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt, mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi kiirguse, konvektsiooni ja soojusjuhtivuse teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90 °C.
Konvektorid annavad üle 75% soojusest konvektsiooni teel ja radiaatorid annavad üle 25% kiirguse teel. Üldjuhul võivad küttekehad olla toruküttekehad, ribitorud ja eluruumides ning ärihoonetes kasutamiseks plaat- või ribiradiaatorid. Keskküttesüsteemis reguleeritakse küttevõimsust kas keskselt kogu süsteemis või iga küttekeha võimsust eraldi. Soojuskandja temperatuuri reguleerimist nimetatakse kvalitatiivseks reguleerimiseks ja soojuskandja hulga reguleerimist kvantitatiivseks reguleerimiseks.[2]
Keskkütte kasutamisel võib katlamajast soojusenergia tarbijale edastada kas sõltuva (avatud) või sõltumatu (suletud) küttesüsteemi vahendusel. Sõltuvas küttesüsteemis saadakse soe tarbevesi küttetorustikust ja külma vett lisatakse süsteemi katlamajas. Sõltumatus süsteemis on välissoojusvõrgud sisevõrkudest eraldatud soojusvahetite abil ja külm vesi lisatakse soojaveesüsteemi tarbimiskohal (igas majas). Viimasel ajal eelistatakse sõltumatuid küttesüsteeme sõltuvatele. Sõltumatu süsteemi kasutamisel väheneb oluliselt soojustorustiku ja radiaatorite sisepindade korrodeerumine ning saastumine katlakivi ja teiste mehaaniliste lisanditega.[3]
Vesiküttesüsteemid
Vesiküttesüsteemid võivad olla: Ühe- ja kahetoruküttesüsteemid. Hoones võivad küttetorustikud olla paigutatud horisontaalselt, vertikaalselt või segasüsteemina. Viimases jaotatakse vertikaalpüstikutest soojuskandja korteritesse ja korteri sees horisontaaltorudega, näiteks kollektorite vahendusel. Ühetorusüsteemis on radiaatorid paigutatud jadamisi, soojuskandja liigub ühest radiaatorist teise. Torustik võib olla vertikaalne või horisontaalne (joonis 1). Ühetorusüsteemis on torude pikkus väiksem, kuid torude läbimõõt peab olema [3]