Deminutiiv: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Neptuunium (arutelu | kaastöö) Viited |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Deminutiiv''' ehk '''vähendussõna''' on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Deminutiivi vastand on [[augmentatiiv]] ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on [[hinnangusõna|hinnangusõnad]]. [http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=519&p=6&p1=3] |
'''Deminutiiv''' ehk '''vähendussõna''' on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Deminutiivi vastand on [[augmentatiiv]] ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on [[hinnangusõna|hinnangusõnad]].<ref name="käsiraamat">Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). [http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=519&p=6&p1=3 Eesti keele käsiraamat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.</ref> |
||
== Eesti keel == |
== Eesti keel == |
||
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''. |
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''. <ref name="käsiraamat" /> |
||
Kuigi deminutiiviliide ''-ke(ne)'' on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide ''-ke(ne)'' harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta. [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43128/vare_nimi_1994.pdf?sequence=1&isAllowed=y] |
Kuigi deminutiiviliide ''-ke(ne)'' on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide ''-ke(ne)'' harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.<ref>Vare, Silvi (1994). [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43128/vare_nimi_1994.pdf?sequence=1&isAllowed=y Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles]. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.</ref> |
||
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u-''deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''. |
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u-''deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''. |
||
| 9. rida: | 9. rida: | ||
[[Adjektiiv|Adjektiividest]] on võimlik deminutiive moodustada ''ldane''-liite abil, nt ''lüheldane'', ''pikaldane'', ''vanaldane'', ''väheldane'' (= v''äiksepoolne'', ''väiksevõitu''). |
[[Adjektiiv|Adjektiividest]] on võimlik deminutiive moodustada ''ldane''-liite abil, nt ''lüheldane'', ''pikaldane'', ''vanaldane'', ''väheldane'' (= v''äiksepoolne'', ''väiksevõitu''). |
||
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: ''üliväike'', ''imepisike'', ''ultraväike'', ''pisitilluke'', ''tibatilluke''. |
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: ''üliväike'', ''imepisike'', ''ultraväike'', ''pisitilluke'', ''tibatilluke''. <ref name="käsiraamat" /> |
||
== |
== Viited == |
||
*Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. |
|||
*Vare, Silvi (1994). Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles. (Doktoritöö, Tartu Ülikool.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. |
|||
[[Kategooria:Süntaks]] |
[[Kategooria:Süntaks]] |
||
Redaktsioon: 21. detsember 2016, kell 21:15
Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Deminutiivi vastand on augmentatiiv ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on hinnangusõnad.[1]
Eesti keel
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ke- või kene-tuletise abil, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan. [1] Kuigi deminutiiviliide -ke(ne) on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide -ke(ne) harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.[2]
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka u-liite abil: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. u-deminutiivide puhul lisab hellust ka palatalisatsioon. Eriti hellitavalt mõjub u- ja kene-liite kooskasutus, nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Selliseid sõnu nimetatakse topeltdeminutiivideks.
Adjektiividest on võimlik deminutiive moodustada ldane-liite abil, nt lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: üliväike, imepisike, ultraväike, pisitilluke, tibatilluke. [1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑ Vare, Silvi (1994). Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.