Ivan Krõlov: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 28. september 2015, kell 09:33

Ivan Andrejevitš Krõlov (vene keeles Иван Андреевич Крылов; 13. veebruar 1769 Moskva – 21. november 1844 Peterburi) oli vene kirjanik.

1789 hakkas Krõlov välja andma ajakirja "Potšta duhhov". See ilmus igas kuus, aga kõigest jaanuarist augustini, sest sellel oli üksnes 80 tellijat. 1802 ilmus ajakirjast teine trükk.

Ivan Krõlov on kirjutanud üle 200 valmi. Need ilmusid 1809–1843 9 raamatuna. Tema valmidest anti juba tema eluajal välja palju trükke tolle aja kohta hiiglaslikes tiraažides. Paljude valmide sisu esineb juba Aisoposel ja Jean de la Fontaine'il, kuid küllaga on ka algupäraseid süžeesid.

Krõlov ja Eesti

@@ 4. rida: / 4. rida: @@
 [[Pilt:Krylov monument in SPB 01.jpg|pisi|Ivan Krõlovi mälestussammas [[Peterburi]] [[Suveaed (Peterburi)|Suveaias]]]]
 '''Ivan Andrejevitš Krõlov''' ([[vene keel]]es Иван Андреевич Крылов; [[13. veebruar]] [[1769]] [[Moskva]] – [[21. november]] [[1844]] [[Peterburi]]) oli [[Venemaa|vene]] kirjanik.
-Krõlovi isa Andrei Prohhorovitš (1736–1778) oli harimatu, kuid siiski oskas lugeda ja kirjutada. Ta teenis [[tragun]]ipolgus ja paistis silma Jaitski (tänapäeval [[Uralsk]]i) kaitsmisel [[Pugatšovi ülestõus]]u ajal. Seejärel oli ta [[Tver]]is magistraadi juhataja ja suri [[kapten]]i auastmes, jättes maha lese kahe alaealise lapsega (vanem poeg Ivan ja noorem poeg Lev). Isa suri vaesuses, kuid pärandas lastele kohvritäie [[raamat]]uid.
-Ivan Krõlov õppis lugema ja kirjutama kodus. [[Prantsuse keel]]t õppis ta jõukatelt naabritelt. [[1777]] pandi ta kirja [[Kaljazin]]i alama maakohtu kantseleiametniku abina ja hiljem Tveri magistraadi kantseleiametniku abina, aga nähtavasti oli see üksnes nominaalne: ta viibis kogu aeg puhkusel ja talle ei makstud palka, seda oli vaja üksnes [[tööstaaž]]i saamiseks.
-[[1782]] kolisid Krõlovid [[Peterburi]], kus Ivan Krõlov sai tööd. [[1788]] ema suri ja Ivan pidi ka nooremat venda kasvatama, hoolitsedes tema eest kogu elu kui isa poja eest.
-Juba [[1785]] hakkas Krõlov [[ilukirjandus]]t looma. Sel aastal valmis tal [[tragöödia]] "Kleopatra". Krõlov näitas seda oma aja tuntud näitlejale Ivan Dmitrevskile. Näitleja innustas Krõlovi edasi kirjutama, kuid ei kiitnud näidendit senisel kujul heaks. See ei ole säilinud. Järgmise paari aasta jooksul valmis Krõlovil veel mitu näidendit, nii tragöödiaid kui [[komöödia]]id. Mõni neist on isegi säilinud. Mõnda neist mängiti kaasajal koguni teatris. Siiski on nad kõik üsna halva tasemega. Krõlovi sõber ja elulookirjutaja Lobanov kirjutas ühe kohta neist: "Ma otsisin kaua seda komöödiat ja lõpuks kahetsen, et selle leidsin."
 [[1789]] hakkas Krõlov välja andma ajakirja "Potšta duhhov". See ilmus igas kuus, aga kõigest jaanuarist augustini, sest sellel oli üksnes 80 tellijat. [[1802]] ilmus ajakirjast teine trükk.
 Ivan Krõlov on kirjutanud üle 200 [[valm]]i. Need ilmusid [[1809]]–[[1843]] 9 raamatuna. Tema valmidest anti juba tema eluajal välja palju trükke tolle aja kohta hiiglaslikes [[tiraaž]]ides. Paljude valmide sisu esineb juba [[Aisopos]]el ja [[Jean de la Fontaine]]'il, kuid küllaga on ka algupäraseid süžeesid.
-Elu lõpul külvas tsaarivalitsus teda austusega üle. Tal oli [[riiginõunik]]u auaste ja ta sai [[pension]]i 6000 [[rubla]] aastas. [[1811]] sai ta [[Keiserlik Venemaa Akadeemia|Keiserliku Venemaa Akadeemia]] tegevliikmeks. [[1841]] ühendati see [[Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia|teaduste akadeemiaga]] ja Krõlov sai korraliseks [[akadeemik]]uks vene keele ja kirjanduse osakonnas.
-Krõlov suri kahepoolsesse [[kopsupõletik]]ku, kuigi kaasaegsed kuulujutud rääkisid, et ülesöömisest saadud [[song]]a kätte.
-Aastal [[1842]] ilmus tema valmikogu [[saksa keel]]es.
 == Krõlov ja Eesti ==
-Ivan Krõlov teenis [[Liivimaa|Liivi]]-, [[Eestimaa|Eesti]]- ja [[Kuramaa]] sõjaväekuberneri [[Sergei Golitsõn]]i juures sekretärina ja elas [[Riia]]s, kuid külastas [[Tallinn]]a 1802 ja [[1824]].
-[[Eesti keel]]es on ilmunud "Wanaisa Krõilow ja mõistulaulud" ([[1897]]), Ivan Krõlovi valmivalimikke ([[1944]], [[1945]], [[1952]], [[1955]], [[1960]], [[1969]] ja [[1975]]) ning komöödiad "Õppetund tütardele" ([[1953]], kogumikus "Valimik lühinäidendeid") ja "Pirukas" ([[1959]]).
 {{JÄRJESTA:Krõlov, Ivan}}