Aleksandr Pjatigorski: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 12. rida: | 12. rida: | ||
Aastal [[1969]] küsis ta tööd [[TRÜ]] psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta. <ref>Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72</ref> |
Aastal [[1969]] küsis ta tööd [[TRÜ]] psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta. <ref>Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72</ref> |
||
Pjatigorski emigreerus |
Pjatigorski emigreerus NSV Liidust [[1974]]. aastal. Alates [[1974]]. aastast elas ta [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]i [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]]. |
||
Ta on avaldanud raamatuid [[budistlik filosoofia|budistlikust filosoofiast]], [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est. |
Ta on avaldanud raamatuid [[budistlik filosoofia|budistlikust filosoofiast]], [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est. |
||
Redaktsioon: 24. juuni 2015, kell 15:03
Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski (vene Александр Моисеевич Пятигорский; 30. jaanuar 1929 Moskva – 25. oktoober 2009 London) oli vene orientalist, filoloog, filosoof, semiootik ja kirjanik, india filosoofia eriteadlane.[1]
Ta oli Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige ja Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi auliige.
Elukäik
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehases peainsener. Teise maailmasõja ajal oli ta Nižni Tagilis ja töötas relvatehases. 1951. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna ja asus Stalingradis tööle ajalooõpetajana.
1956. aastal asus ta tööle NSVL TA Orientalistikainstituudis, kus aastal 1957 sai tema ülemuseks äsja NSV Liitu naasnud Juri Roerich, kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani aastal 1960. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "Tamili-vene sõnaraamat". 1962. aastal kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja tamili kirjanduse ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid india filosoofia ajaloost". Aastast 1963 osales ta Juri Lotmani kutsel Tartu ülikoolis semiootika konverentsidel.
Aastal 1969 küsis ta tööd TRÜ psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta. [2]
Pjatigorski emigreerus NSV Liidust 1974. aastal. Alates 1974. aastast elas ta Suurbritannias. Ta oli Londoni ülikooli Lõuna-Aasia ajaloo professor.
Ta on avaldanud raamatuid budistlikust filosoofiast, fenomenoloogiast, mütoloogiast ja vabamüürlusest.
Aastal 1992 mängis ta Otar Iosseliani filmis "Liblikajaht" maharadžat.
Eestis ilmunud teosed
Mitmed tema venekeelsed artiklid on ilmunud aastatel 1965–1973 TRÜ Toimetiste sarjas (semiootika ja orientalistika).
Eesti keeles on ilmunud ühe tema intervjuu põhjal (avaldatud ajakirjas Вопросы Философии 1990/5) autori nõusolekul kokku pandud lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" ajakirjas Vikerkaar 1990, nr 11, lk 71–72 (tõlkinud ja järelmärkus: Andres Herkel).
Koostööartikkel "Kultuurisemiootika teesid" on eestikeelses variandis ilmunud Tartu Semiootikaraamatukogu esimeses köites.
Tunnustused
Aastal 2000 pälvis ta romaani Вспомнишь странного человека ('Meenutad imelikku inimest') eest Andrei Belõi preemia.
Pere
Tal oli elu jooksul neli abikaasat ja sündis viis last. [viide?]
Viited
- ↑ [http://www.russ.ru/pole/Umer-Pyatigorskij Елена Пенская — Умер Пятигорский.]
- ↑ Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72