Tegusõna pöördelised vormid: erinevus redaktsioonide vahel
40. rida: | 40. rida: | ||
Mati Erelt 2013. [http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/34069/erelt.indd.pdf?sequence=1 Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis]. Tartu Ülikooli Eesti Keele Osakonna preprindid 4, Tartu. |
Mati Erelt 2013. [http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/34069/erelt.indd.pdf?sequence=1 Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis]. Tartu Ülikooli Eesti Keele Osakonna preprindid 4, Tartu. |
||
[[Kategooria:Morfoloogia]] |
[[Kategooria:Morfoloogia ]] |
||
[[Kategooria:Süntaks]] |
|||
[[Kategooria:Keeleteadus]] |
Redaktsioon: 29. aprill 2015, kell 13:11
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Finiitvorm ehk finiitne vorm ehk pöördeline vorm on tegusõna vorm, mis võib esineda lauses iseseisvalt öeldisena ja milles avalduvad tegusõna morfoloogilised kategooriad. Finiitne verbivorm on lause tuum(sõna) – lause esindaja, millest olenevad lause kui terviku omadused ja mis võib ka üksi lausena toimida, nt Mängib. Tulen.
Eesti keel
Näiteks lauses Ma hüppasin üle müüri on sõnavorm hüppasin
- finiitvorm,
- öeldis,
ja väljendab
- pöördekategooriast ainsuse 1. pööret,
- tegumoekategooriast isikulist tegumoodi,
- ajakategooriast lihtminevikku,
- kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi,
- kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.
Finiitsed lihttvormid
Pöördelised verbivormid võivad olla ühesõnalised ehk lihtvormid, näiteks Ta elas korteris. Finiitsetes lihtvormides avalduvad pöörde-, tegumoe- ja kõneviisikategooria ning osa ajakategooria liikmeid.
Sõnavormis on tunnuste üldine järjestus selline: tüvi + tegumood + aeg + kõneviis + pööre. Finiitsed lihtvormid on näiteks ela/t/i (tüvi + tegumood + aeg), ela/si/me (tüvi + aeg + pööre).
Ajatunnus võib teatud tüüpi sõnades tüvega ühte sulada: tuli/me (tüvi-aeg + pööre).
Kõige keerulisem tegusõna lihtvorm saab eesti keeles sisaldada aja-, kõneviisi- ja pöördetunnust: ela/nu/ksi/me.
Finiitsed liitvormid
Mitmesõnalisi pöördelisi verbivorme nimetatakse liit- ehk analüütilisteks vormideks. Liitvormid on verbi täis- ja ennemineviku vormid, mis koosnevad abiverbi olema pöördelisest vormist, mis väljendab aega, kõneviisi ja pööret, ja põhiverbi mineviku kesksõnast, mis väljendab tegumoodi: nt Ta on/ oli elanud korteris. On/ oli elatud korteris. Ta oleks elanud korteris.
Liitvormid on ka kõik eitava kõneliigi vormid. Need koosnevad eitussõnast ei; ära, ärge, ärgu, ärgem ~ ärme ja põhiverbist, nt Ta ei ela korteris. Ära ela korteris. Ta ei ole korteris elanud.
Eitusvormid koosnevad kahest või kolmest sõnast, olenevalt sellest, kas vastav jaatusvorm on liht- või liitvorm: ei elavat, ärge elage, ei elanud; ei olevat elanud, ei olnud elanud, ei ole elatud.
Vaata ka
Kasutatud kirjandus
- Eesti keele käsiraamat. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
Mati Erelt 2013. Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. Tartu Ülikooli Eesti Keele Osakonna preprindid 4, Tartu.