Max Horkheimer: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Vaher (arutelu | kaastöö)
toim
2. rida: 2. rida:
'''Max Horkheimer''' ([[14. veebruar]] [[1895]] – [[7. juuli]] [[1973]]) oli saksa filosoof ja sotsioloog.
'''Max Horkheimer''' ([[14. veebruar]] [[1895]] – [[7. juuli]] [[1973]]) oli saksa filosoof ja sotsioloog.


Ta oli üks alusepanijaid [[kriitiline teooria|kriitilisele teooriale]] ja [[Frankfurdi koolkond|Frankfurdi koolkonna]] juht.
Ta oli üks [[kriitiline teooria|kriitilisele teooriale]] alusepanijaid ja [[Frankfurdi koolkond|Frankfurdi koolkonna]] esimene juht.


M. Horkheimeri vaated:
M. Horkheimeri vaated:
# M. Horkheimer nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri mitte vahetult antut ([[positivism|positivistid]]), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ja sündmusi.

# Kriitilisel teoorial on kaks ülesannet: a) tähistada seda, mida tuleb muuta (innovaatilisus); b) tähistada seda, mida tuleb säilitada (traditsionaalsus). M. Horkheimer: “''Edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme olevikku, lähtume tulevikust ja arvestame minevikku''.”

# Ratsionaalsuse kui vahendi kriitika ja uue ratsionaalsuse otsingud. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise instrumendiks (instrumentaalne mõistus).
1. M. Horkheimer nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri mitte vahetult antut (positivistid), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ja sündmusi.
# M. Horkheimer aktseptis sisedialoogi. Tema enda elukäik tõestas kujukalt seda, et inimene ei ole mingi igaveseks ajaks ette antud muutumatu idee. Mõtlevas inimeses toimub alati pidev dialoog (sõltuvalt ajastust ja ümbritsevatest oludest).
2. Kriitilisel teoorial on kaks ülesannet:
# Pärast Teist maailmasõda muutusid M. Horkheimeri vaated oluliselt (nagu ka teiste filosoofide omad): vasakult paremale ([[liberalism]]<nowiki/>i suunas).
1) tähistada seda, mida tuleb muuta (innovaatilisus);
== Max Horkheimeri põhiteosed ==
2) tähistada seda, mida tuleb säilitada (traditsionaalsus).
* “Valgustuse dialektika” (1944; koos Adornoga)
M. Horkheimer: “Edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme olevikku, lähtume tulevikust ja arvestame minevikku.”
* “Mõistuse tumestus” (1947)
3. Uue ratsionaalsuse otsingud ja vahendi ratsionaalsuse kriitika. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise instrumendiks (instrumentaalne mõistus).
* “Autoritaarne riik”
4. M. Horkheimer aktseptis sisedialoogi. Tema enda elukäik tõestas kujukalt seda, et inimene ei ole mingi igaveseks ajaks ette antud muutumatu idee. Mõtlevas inimeses toimub alati pidev dialoog (sõltuvalt ajastust ja ümbritsevatest oludest).
5. Pärast II maailmasõda muutusid M. Horkheimeri vaated oluliselt (nagu ka teiste filosoofide omad): vasakult paremale (liberalismi suunas).

== M. Horkheimeri põhiteosed ==
“Valgustuse dialektika” (1944; koos Adornoga)
“Mõistuse tumestus” (1947)
“Autoritaarne riik”
== Teosed eesti keeles ==
== Teosed eesti keeles ==
* "Kaob see, mida me nimetame mõtteks". Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. Tõlkinud ja kommenteerinud [[Mart Kivimäe]] – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1990]], nr 10, lk 1398–1409
* "Kaob see, mida me nimetame mõtteks". Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. Tõlkinud ja kommenteerinud [[Mart Kivimäe]] – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1990]], nr 10, lk 1398–1409

Redaktsioon: 23. detsember 2014, kell 00:06

Max Horkheimer (esiplaanil vasakul) ja Theodor Adorno, 1964.

Max Horkheimer (14. veebruar 18957. juuli 1973) oli saksa filosoof ja sotsioloog.

Ta oli üks kriitilisele teooriale alusepanijaid ja Frankfurdi koolkonna esimene juht.

M. Horkheimeri vaated:

  1. M. Horkheimer nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri mitte vahetult antut (positivistid), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ja sündmusi.
  2. Kriitilisel teoorial on kaks ülesannet: a) tähistada seda, mida tuleb muuta (innovaatilisus); b) tähistada seda, mida tuleb säilitada (traditsionaalsus). M. Horkheimer: “Edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme olevikku, lähtume tulevikust ja arvestame minevikku.”
  3. Ratsionaalsuse kui vahendi kriitika ja uue ratsionaalsuse otsingud. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise instrumendiks (instrumentaalne mõistus).
  4. M. Horkheimer aktseptis sisedialoogi. Tema enda elukäik tõestas kujukalt seda, et inimene ei ole mingi igaveseks ajaks ette antud muutumatu idee. Mõtlevas inimeses toimub alati pidev dialoog (sõltuvalt ajastust ja ümbritsevatest oludest).
  5. Pärast Teist maailmasõda muutusid M. Horkheimeri vaated oluliselt (nagu ka teiste filosoofide omad): vasakult paremale (liberalismi suunas).

Max Horkheimeri põhiteosed

  • “Valgustuse dialektika” (1944; koos Adornoga)
  • “Mõistuse tumestus” (1947)
  • “Autoritaarne riik”

Teosed eesti keeles

  • "Kaob see, mida me nimetame mõtteks". Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. Tõlkinud ja kommenteerinud Mart KivimäeLooming 1990, nr 10, lk 1398–1409
  • "Mõtteid tänapäeva ajateadvusest". Tõlkinud Mart Kivimäe – Looming 1992, nr 2, lk 215–218

Kirjandus

  • Mart Kivimäe, "Märksõnu Max Horkheimeri ajamõtteist" – Looming 1992, nr 2, lk 219–229
  • Mart Kivimäe, "Mis on klassik sotsiaalfilosoofias. Max Horkheimer – 100" – Hommikuleht 16. veebruar 1995, lk 18

Välislingid