Artur Adson

Artur Adson

Artur Adson (õieti Karl Arthur) (3. veebruar 1889 Sänna – 5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

Teosed

Luulekogud

• "Henge palango" (1917)
• "Vana laterna" (1919)
• "Roosikrants" (1920)
• "Kaduvik" (1927)
• "Katai, kibuvits nink kivi" (1928)
• "Pärlijõgi" (1931)
• "Lehekülg ajaraamatust" (1937)
• "Rahumäe kannel" (1973)

Lasteraamatud

• "Nakits"

Teenetemärk

• Valgetähe teenetemärgi IV klass (3. veebruar 1939)