Principia Ethica: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.7.1) (Robot: lisatud fa:پرینکیپیا اتیکا
45. rida: 45. rida:


[[en:Principia Ethica]]
[[en:Principia Ethica]]
[[fa:پرینکیپیا اتیکا]]
[[fr:Principia Ethica]]
[[fr:Principia Ethica]]
[[it:Principia ethica]]
[[it:Principia ethica]]

Redaktsioon: 24. veebruar 2013, kell 03:35

"Principia Ethica" on 1903. aastal ilmunud George Edward Moore'i teos, mida peetakse analüütilise filosoofia alguse üheks tähiseks.

Raamatu moto on: "Iga asi on see, mis ta on, ja mitte mingi muu asi." (Everything is what it is, and not another thing.) Moto on võetud Joseph Butlerilt.

Kokkuvõte teose eessõnast

Eessõna on dateeritud augustiga 1903 ning kirjutamise kohaks on märgitud Cambridge'i Trinity College.

Eessõna algab nii:

"Mulle tundub, et eetikas, nagu ka kõigil teistel filosoofia uurimisaladel, tulenevad raskused ja lahkarvamused, mida ajalugu on täis, põhiliselt ühest väga lihtsast põhjusest: nimelt katsest vastata küsimustele, olemata kõigepealt täpselt välja selgitanud, millisele küsimusele tahetakse vastata. Ma ei tea, mil määral oleks see vigade allikas kõrvaldatud, kui filosoofid püüaksid enne küsimusele vastama hakkamist välja selgitada, mis küsimust nad esitavad; analüüsi ja eristamise töö on ju sageli väga raske: sageli võib vajalik avastus tegemata jääda, olgugi et selleni kindlalt püütakse jõuda. Kuid ma kaldun arvama, et paljudel juhtudel piisaks õnnestumise tagamiseks kindlameelsest katsest; nii et kui ainult tehtaks see katse, kaoksid paljud meie kõige räigemad raskused ja lahkarvamused filosoofias. Igal juhul tundub, et filosoofid üldiselt ei tee seda katset; ja olgu siis selle tegematajätmise tagajärjel või mitte, püüavad nad pidevalt tõestada, et "Jah" või "Ei" on vastus küsimustele, mille korrektne vastus pole kumbki, sest nende vaimusilmas ei ole mitte üks küsimus, vaid mitu, millest mõnele on tõene vastus "Ei", mõnele "Jaa"."

Ma püüan oma raamatus teha selget vahet kahel küsimusel: "Mis laadi asjad peaksid olemas olema nende endi pärast?" (on iseenest head, omavad seesmist väärtust) ja "Mis laadi tegusid peaks tegema?" (mida teha on õige või kohus).

Raamatus jõutakse tulemusele, et esimese küsimuse vastustele ei saa tuua mingeid asjakohaseid tõendeid: ühestki muust tõest ei saa järeldada nende tõesust ega väärust. Seevastu teise küsimuse vastuseid saab tõestada ja ümber lükata, sest nende tõesusesse ja väärusesse puutuvad paljud erinevad kaalutlused ning kindla vastuseni pole võimalik jõuda. Sealjuures on need tõendid kahesugused: ühed sisaldavad propositsioone teo tagajärgede kohta, (kausaalseid tõdesid), teised sisaldavad enesestmõistetavaid eetilisi tõdesid. Muud tõendid ei puutu asjasse. Kui eetik põhjendab esimese küsimuse vastuseid või ei too teise küsimuse vastuste põhjenduseks nii kausaalseid kui ka eetilisi tõdesid, siis ei ole tema arutlus kehtiv ning ta ajab nähtavasti eri küsimused segi. Nii see nähtavasti enamasti on siiamaani olnudki.

Raamatu peaeesmärk oli välja selgitada eetikaalase arutluse alusprintsiibid. VI peatükis püüdsin ka vastata küsimusele "Mis on iseenesest hea?". Leidsin, et paljud erinevad asjad on iseenesest head või iseenesest halvad, kuid ei iseenesest headel ega iseenesest halbadel asjadel pole muud eristavat tunnust.

Nimetades propositsioone intuitsioonideks, pean ma silmas üksnes seda, et neid ei saa tõestada, viitamata nende tunnetamise allikale.

Pärast selle raamatu valmimist leidsin Franz Brentano raamatust Vom Ursprung sittlicher Erkenntnis arvamusi, mis on minu omadele palju sarnasemad kui ühegi mulle teadaoleva eetiku omad. Paistab, et oleme ühel meelel selles, et:

  1. peame kõiki eetikapropositsioone määratletuks asjaoluga, et nad preditseerivad ühtainust ainulaadset objektiivset mõistet;
  2. jaotame need propositsioonid selgelt nendekssamadeks kaheks liigiks;
  3. oleme seisukohal, et neid ei saa tõestada;
  4. oleme ühel meelel selles, millised tõendid on tarvilikud teist liiki propositsioonide tõestamiseks.

Ent Brentano meelest ei ole fundamentaalne eetikamõiste mitte lihtne mõiste "hea", vaid liitmõiste "kaunis". Erinevalt minust on ta sunnitud eitama minu nn orgaaniliste ühtsuste printsiipi. Seetõttu on väga erinevad ka tema järeldused selle kohta, millised asjad on iseenesest head. Ent ta on minuga ühel meelel selles, et on palju erinevaid hüvesid, sealhulgas armastus heade ja kaunite objektide vastu.

Vaata ka

Kokkuvõtted raamatu peatükkidest ja kommentaarid

Välislingid