Josip Jelačić: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Josip Jelačić''' (ka '''Jellačić'''; [[1801]]–[[1859]]) oli [[horvaadid|horvaadist]] [[Austria]] sõjaväelane ning riigitegelane, kes on tuntud ühe [[1848. aasta revolutsioon]]i peamise mahasurujana. |
'''Josip Jelačić''' (ka '''Jellačić'''; [[1801]]–[[1859]]) oli [[horvaadid|horvaadist]] [[Austria]] sõjaväelane ning riigitegelane, kes on tuntud ühe [[1848. aasta revolutsioon]]i peamise mahasurujana. |
||
Jelačić astus Austria sõjaväkke [[1819]]. aastal. Ta teenis impeeriumi erinevates osades, näiteks [[Galiitisia]]s ja Türgi piiri juures. Kui puhkes revolutsioon, otsustati ta kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht [[Horvaatia]] |
Jelačić astus Austria sõjaväkke [[1819]]. aastal. Ta teenis impeeriumi erinevates osades, näiteks [[Galiitisia]]s ja Türgi piiri juures. Kui puhkes [[revolutsioon]], otsustati ta kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht [[Horvaatia]] [[baan]]iks ([[kuberner]]iks) teha. [[Keiser]] [[Ferdinand I (Austria)|Ferdinand I]] määras ta uuele positsioonile [[23. märts]]il [[1848]] ning Jelačić asus Horvaatias suhteliselt radikaalseid ümberkorraldusi tegema: ta kaotas pärisorjuse ning edendas "illüürluse" ideed (unistus autonoomsest Horvaatia-Slavoonia ehk Illüüria kuningriigist [[Habsburgid]]e [[monarhia]] koosseisus). Siiski pidi ta tsiviilreformid peagi tagaplaanile jätma, kuna olukord [[Ungari]]s nõudis peagi tema sõjalist sekkumist. |
||
Ungari rahvuslased eesotsas [[Lajos Kossuth]]iga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi muidugi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat väga limiteeritud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst [[Alfred Windischgrätz]]i väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahepeale enamik Ungarist, kaasa arvatud pealinn [[Buda (Budapest)|Buda]] enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunavägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni [[Nikolai I]] saadetud abiväed olukorra lahendasid. |
Ungari rahvuslased eesotsas [[Lajos Kossuth]]iga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi muidugi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat väga limiteeritud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst [[Alfred Windischgrätz]]i väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahepeale enamik Ungarist, kaasa arvatud pealinn [[Buda (Budapest)|Buda]] enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunavägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni [[Nikolai I]] saadetud abiväed olukorra lahendasid. |
||
Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi analoogselt Itaalia vägede komandöri [[Josef Radetzky]]ga riigi teenistusse. Ta aitas keiser [[Franz Joseph]]i siseministril [[Alexander von Bach]]il kehtestada [[absolutism]]i ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid kahtlemata reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud kohta Illüüria kuningriigile. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić [[1851]]. aastal krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani [[1859]]. aastal. |
Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi analoogselt Itaalia vägede komandöri [[Josef Radetzky]]ga riigi teenistusse. Ta aitas keiser [[Franz Joseph]]i siseministril [[Alexander von Bach]]il kehtestada [[absolutism]]i ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid kahtlemata reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud kohta Illüüria kuningriigile. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić [[1851]]. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani [[1859]]. aastal. |
||
[[Kategooria:Austria inimesed|Jelačić, Josip]] |
[[Kategooria:Austria inimesed|Jelačić, Josip]] |
||
| 13. rida: | 13. rida: | ||
[[Kategooria:Surnud 1859|Jelačić, Josip]] |
[[Kategooria:Surnud 1859|Jelačić, Josip]] |
||
[[be:Ёсіп Елачыч]] |
|||
[[de:Joseph Jelačić von Bužim]] |
|||
[[en:Josip Jelačić]] |
[[en:Josip Jelačić]] |
||
[[hr:Josip Jelačić]] |
|||
[[lv:Josips Jelačičs]] |
|||
[[nl:Josip Jelačić]] |
|||
[[sr:Јосип Јелачић]] |
|||
Redaktsioon: 5. august 2006, kell 02:00
Josip Jelačić (ka Jellačić; 1801–1859) oli horvaadist Austria sõjaväelane ning riigitegelane, kes on tuntud ühe 1848. aasta revolutsiooni peamise mahasurujana.
Jelačić astus Austria sõjaväkke 1819. aastal. Ta teenis impeeriumi erinevates osades, näiteks Galiitisias ja Türgi piiri juures. Kui puhkes revolutsioon, otsustati ta kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht Horvaatia baaniks (kuberneriks) teha. Keiser Ferdinand I määras ta uuele positsioonile 23. märtsil 1848 ning Jelačić asus Horvaatias suhteliselt radikaalseid ümberkorraldusi tegema: ta kaotas pärisorjuse ning edendas "illüürluse" ideed (unistus autonoomsest Horvaatia-Slavoonia ehk Illüüria kuningriigist Habsburgide monarhia koosseisus). Siiski pidi ta tsiviilreformid peagi tagaplaanile jätma, kuna olukord Ungaris nõudis peagi tema sõjalist sekkumist.
Ungari rahvuslased eesotsas Lajos Kossuthiga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi muidugi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat väga limiteeritud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst Alfred Windischgrätzi väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahepeale enamik Ungarist, kaasa arvatud pealinn Buda enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunavägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni Nikolai I saadetud abiväed olukorra lahendasid.
Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi analoogselt Itaalia vägede komandöri Josef Radetzkyga riigi teenistusse. Ta aitas keiser Franz Josephi siseministril Alexander von Bachil kehtestada absolutismi ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid kahtlemata reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud kohta Illüüria kuningriigile. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić 1851. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani 1859. aastal.