Sõnnikuhark: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 7. rida: | 7. rida: | ||
Hargi varreosa on umbes [[meeter|meetri]] pikkune, tihti altpoolt parema haaramise huvides kerge kumerusega. Hargivarrel võib olla käepide. |
Hargi varreosa on umbes [[meeter|meetri]] pikkune, tihti altpoolt parema haaramise huvides kerge kumerusega. Hargivarrel võib olla käepide. |
||
Sõnnikuhark oli algselt haruline puuhark. [[19. sajand]]i II poolel hakati puuharusid varustama raudtuppedega. Ühtlasi hakati kasutama ka küla[[sepp]]ade valmistatud raudputke ja –harudega sõnnikuharke<ref>Ränk, |
Sõnnikuhark oli algselt haruline puuhark. [[19. sajand]]i II poolel hakati puuharusid varustama raudtuppedega. Ühtlasi hakati kasutama ka küla[[sepp]]ade valmistatud raudputke ja –harudega sõnnikuharke<ref>Ränk, Arvi, Etnograafiasõnaraamat, 1995, lk 203</ref>. |
||
==Viited== |
==Viited== |
||
Redaktsioon: 3. september 2012, kell 11:47
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Sõnnikuhark ehk sitahark on tööriist, mida kastutatakse näiteks loomadele toidu jaotamisel, põhu allapanemisel, lauda koristamisel, sõnniku teisaldamisel ja laotamisel.
Sõnnikuhargil on tavaliselt 3–4 teritatud hanguhaara ehk piid, mis on paigutatud nõgusalt ühte ritta.
Hargi varreosa on umbes meetri pikkune, tihti altpoolt parema haaramise huvides kerge kumerusega. Hargivarrel võib olla käepide.
Sõnnikuhark oli algselt haruline puuhark. 19. sajandi II poolel hakati puuharusid varustama raudtuppedega. Ühtlasi hakati kasutama ka külaseppade valmistatud raudputke ja –harudega sõnnikuharke[1].
Viited
- ↑ Ränk, Arvi, Etnograafiasõnaraamat, 1995, lk 203