Elekterkrampravi

Elekterkrampravi ehk elekteršokiravi (lühend EKR, inglise keeles Electroconvulsive therapy, lühendatult ECT, kõnekeeles elektrišokk) on psüühikahäirete ravis kasutatav meetod.

Elekterkrampravi võeti skisofreenia ravimeetodina laialdaselt kasutusele 1930-ndatel aastatel. Krampravi aluseks oli arvamus, et epilepsia ja skisofreenia on üksteist välistavad (Ladislas Meduna). Algselt indutseeriti krampe keemiliste ühenditega (korasool) ja hiljem juba elektivooluga. Elektrivoolu kasutamine võimaldab krampi täpsemalt doseerida. Ravi käigus lastakse patsiendile vool läbi pea külge kinnitatud elektroodide. Sõltuvalt metoodikast võib voolutugevus olla 10 mA - 1,6 A ja voolupinge 70 - 450 V. Kuigi EKRi toimepõhimõtted pole täpselt selged, arvatakse, et ülevool käivitab bioloogilised mehhanismid, mis tasakaalustavad neuronaalset aktiivsust.

Näidustused

EKR-i kasutatakse juhtudel, kus tavalised ravimeetodid ei toimi või on vaja kiiret tulemust. Elekterkrampravi on äärmuslik ravivahend ning õigustatud kasutada patsientide peal, kes on ohtlikud endale või teistele, või kellel ravist saadud tulu ületab kõrvalnähtudest saadava kahju. Peamised näidustused on skisofreenia, bipolaarne meeleoluhäire, sügav depressioon jt.

Kõrvalnähud

Algselt kasutati elekterkrampravis meetodeid, mis põhjustasid patsientidele olulisi füüsilisi kahjustusi nagu luude murdumine ja hammaste purunemine. Krambihooga kaasnesid märkimisväärsed valud ja ebamugavustunne. Hiljem võeti elekteršokiravis kasutusele keemilised vahendid lihaste lõdvestamiseks ning tänapäeval toimub EKR narkoosis, lihasrelaksantidega EEG kontrolli all ning sellega ei kaasne muid subjektiivseid kaebusi peale erineva sügavusega mälukaotuse.