Robert Whytt

Robert Whytt (1714–1766) oli šoti arst ja neurofüsioloog.

Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada neurofüsioloogia pioneeriks. Whytt kirjeldas seda, kuidas pupillid reageerivad valgusele (Whytti refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta tsüsti, mis surus taalamuse optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Temalt pärineb ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse meningiidi juhtum. Lisaks tegi ta kindlaks peamised seljaaju refleksid ja leidis, et seljaajul on väga oluline roll reflekside edasikandmisel. Whytt võttis kasutusele termini stiimul. Selle all mõtles ta lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub närvisüsteemis esile ärrituse. Ta demonstreeris ka, et lihaskontraktsioonid sõltuvad närvisüsteemist.

Elulugu

Robert Whytt sündis 1714. aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis (William Cheseldeni õpilasena) ja Pariisis Jacob Winslow' õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Hollandis Leidenis Hermann Boerhaave käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistrikraadi sai ta Rheimsi Ülikoolis 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis Alexander Monro käe all. 1738. aastal kutsuti ta Edinburghi Kuningliku Arstide Kolledži liikmeks (Royal College of Physicians) ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist Edinburghi Ülikooli arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal Kuningliku Seltsi liikmeks. Ta hakkas kasutama laimivett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsuse.

Whytt suri 1766. aastal 52-aastasena. Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis, kui ta oli kõigest kuue astane. Robert Whytti vanem vend suri, kui ta oli 14. aastane. Ta oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid nende 14 lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.