Carlo Gesualdo

Carlo Gesualdo, Venosa prints.

Carlo Gesualdo, samuti tuntud kui Gesualdo di Venosa või Gesualdo da Venosa (8. märts 1566 – 8. september 1613), Venosa prints ja Conza krahv, oli Itaalia aadlik, lautomängija ja helilooja. Hilisrenessansi heliloojana on ta eelkõige tuntud oma ekspressiivsete madrigalide ja vaimuliku muusika poolest.

Elulugu

Gesualdo pärines rikkast aadliperest. Muusikahuvi ilmutas ta juba varasest east. Peale lauto mängis Gesualdo veel kitarri ja klavessiini. Ta jumaldas oma onu Carlo Borromeod, katoliku kiriku kardinali, kes hiljem kuulutati pühakuks. 1586. aastal pärast oma venna surma jäi ta oma vanemate vara ainupärijaks. Samal aastal abiellus Gesualdo oma kauni lähisugulasega, Donna Maria d'Avalosega, kes oli varem olnud abielus kaks korda. Kui Donna Marial tekkis armuafäär, sai Gesualdo sellest alles aastaid hiljem teada. 16. oktoobril 1590 leidis ta armastajad oma magamistoast ja tappis vägivaldselt nii oma naise kui ka abikaasa armukese, kelle surnukeha, riietatud Gesualdo naise öökleiti, viis ta tänavale kõigile vaatamiseks. Kuna Gesualdo pärines aristokraatlikust suguvõsast, ei peetud tema üle kohut, siiski kartis ta tapetute sugulaste kättemaksu ja varjas end oma Venosa lossis. Mõnede kinnitamata allikate kohaselt tappis ta ka oma poja ja äia. Eraldatud muust maailmast, tegeles Gesualdo intensiivselt muusikaga ning üsna pea hakkas tema kuulsus Itaalias levima.

1594. aastal abiellus Gesualdo Leonora d'Estega, Alfonso II nõbuga. Varsti pärast abielu reisis Gesualdo Ferrerasse, d'Estede õukonda. Seal kohtus Gesualdo mitmete teiste andekate heliloojatega, nagu näiteks Luzzasco Luzzaschiga, ühe omaaja tähtsamatest madrigalide loojatest. Hiljem kiitis Gesualdo Ferrara muusikuid, kritiseerides samal ajal valitsevaid Veneetsia komponiste.

1594. aastal ilmus Gesualdo kaks esimest madrigali raamatut, millele järgnesid kolmas ja ka neljas kogumik 1595. ja 1596. aastal. 1595. aastal siirdus ta tagasi Venosasse. Järgnevast isoleerituse perioodist on pärit tema kõige teravamad madrigalid. Oma elu lõpu poole kannatas ta sügava depressiooni all – ta lasi end igapäevaselt piitsutada ning on spekuleeritud, et tema surma põhjuseks võis olla enesepiinamisest tulenev veremürgitus.

Kolm nädalat pärast tema ainupärijast poja surma, suri ka Gesualdo oma lossis Avellinos. Ta maeti Püha Ignatiuse kirikusse. Kui maavärinas hävinud kirik taastati, jäi helilooja haud kõnnitee alla.

Muusika

Majanduslik kindlustatus võimaldas Gesualdol luua muusikat, pööramata tähelepanu publiku või mõne metseeni maitsele. Temale omased kromaatilised meloodiad ja harmooniajärgnevused ilmusid muusikasse alles 19. sajandil. Kui tema kaasaegsed kasutasid kromatismi juhuslikult, siis Gesualdo kasutas seda pidevalt ja teadlikult. Muusika tekstis esinevad sageli äärmuslikke emotsioone väljendavad sõnad nagu "armastus", "surm", "ekstaas", "valu" ja "agoonia".

Tema muusika jaguneb kolmeks: vaimulik vokaalmuusika, ilmalik vokaalmuusika ja instrumentaalmuusika. Kokku kirjutas ta umbes 150 madrigali. Oma äärmusliku dissonantsiderohke stiilini jõudis ta kahes viimases madrigaliraamatus. On teada, et vastupidiselt tavale kirjutas ta madrigalid partituuri. Samuti ilmus Gesualdol kolm moteti kogumikku. Viimase kogumiku motetid olid loodud kannatusnädalal ettekandmiseks.

Gesualdo muusika mõju teistele heliloojatele on piiratud, kuid siiski on teada, et tema teosed on osalt inspireerinud Igor Stravinskit ja Girolamo Frescobaldit.