Kserofüüdid: erinevus redaktsioonide vahel
P +iv |
Luckas-bot (arutelu | kaastöö) P r2.7.1) (robot lisas: io:Xerofito |
||
| 23. rida: | 23. rida: | ||
[[Kategooria:Taimeökoloogia]] |
[[Kategooria:Taimeökoloogia]] |
||
[[id:Xerofit]] |
|||
[[ca:Xeròfita]] |
[[ca:Xeròfita]] |
||
[[cs:Xerofyty]] |
[[cs:Xerofyty]] |
||
| 34. rida: | 35. rida: | ||
[[ko:건생식물]] |
[[ko:건생식물]] |
||
[[hi:मरूद्भिद]] |
[[hi:मरूद्भिद]] |
||
[[ |
[[io:Xerofito]] |
||
[[it:Xerofita]] |
[[it:Xerofita]] |
||
[[nl:Xerofyt]] |
[[nl:Xerofyt]] |
||
Redaktsioon: 17. veebruar 2011, kell 01:31
Kserofüüdid ehk kuivustaimed on taimed, millel ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust[1]. Kserofüüdid on iseloomulikud ariidsetele aladele (stepid, kõrbed, poolkõrbed), samuti leidub neid kuivadel nõlvadel ja liivikuil[1].
Kserofüüte saab jagada kolmeks[1]: kseromorfsed, eukserofüüdid ehk päriskuivustaimed ja turdtaimed ehk sukulendid.
Kserofüütide veetarbimine on sageli väga säästlik, neil on võimas ja hästiarenenud juurestik, lehed on tihti muundunud okasteks ja kaetud paksu epidermikihiga. Sageli on taime kõik osad kaetud karvadega (et peegeldada tagasi valgust), lehed väikesed ja pikisuunas kokkurullitud[2].
Kuivustaimed on näiteks harilik kadakas, harilik mänd, läikiv hõbepuu, harilik robiinia.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ Endel Laas. Dendroloogia, Tallinn, Valgus, 1987.