Emmanuel-Joseph Sieyès: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 5. jaanuar 2011, kell 15:48

Emmanuel-Joseph Sieyès (tuntud kui abbé Sieyès; 3. mai 1748 – 20. juuni 1836) oli prantsuse poliitik, kes oli tegev Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal. Ametilt oli ta vaimulik, ent juba Generaalstaatidesse (Seisuste Kogu) valiti ta 1795. aastal kolmanda seisuse ridades. Tema ettepanekul kuulutasidki kolmanda seisuse esindajad end Rahvuskoguks, millest sai peagi Asutav Kogu. Ta oli Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni ja esimese konstitutsiooni üks autoreid. Ta vältis kõiki poliitilisi klubisid.

1799. aastal valmistas ta ette ning aitas läbi viia 18. brümääri riigipööret (9. november 1799). Oli poliitiliselt aktiivne terve Napoléoni valitsemisaja ning põgenes restauratsiooni ajaks Brüsselisse. Prantsusmaale naasis alles 1830. aastal, kui võimule tuli Louis-Philippe.

Küsimusele, mida ta tegi Terrori ajal, vastas: "Jäin ellu." (J’ai vécu.)

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 [[Pilt:Emmanuel Joseph Sieyès - crop.jpg|thumb|Emmanuel Joseph Sieyès, 1817]]
-'''Emmanuel-Joseph Sieyès''' (tuntud kui '''''abbé'' Sieyès'''; [[3. mai]] [[1748]] – [[20. juuni]] [[1836]]) oli prantsuse [[poliitik]], kes oli tegev [[Suur_Prantsuse_revolutsioon|Suure Prantsuse Revolutsiooni]] ajal. Ametilt oli ta [[vaimulik]], ent juba [[Generaalstaadid|Generaalstaatidesse]] (Seisuste Kogu) valiti ta [[1795]]. aastal [[Kolmas_seisus|kolmanda seisuse]] ridades. Tema ettepanekul kuulutasidki kolmanda seisuse esindajad end Rahvuskoguks, millest sai peagi [[Asutav Kogu (Prantsusmaa)|Asutav Kogu]]. Ta oli [[Inimõiguste deklaratsioon]]i ja esimese konstitutsiooni üks autoreid. Ta vältis kõiki poliitilisi klubisid.
+'''Emmanuel-Joseph Sieyès''' (tuntud kui '''''abbé'' Sieyès'''; [[3. mai]] [[1748]] – [[20. juuni]] [[1836]]) oli prantsuse [[poliitik]], kes oli tegev [[Suur_Prantsuse_revolutsioon|Suure Prantsuse Revolutsiooni]] ajal. Ametilt oli ta [[vaimulik]], ent juba [[Generaalstaadid|Generaalstaatidesse]] (Seisuste Kogu) valiti ta [[1795]]. aastal [[Kolmas_seisus|kolmanda seisuse]] ridades. Tema ettepanekul kuulutasidki kolmanda seisuse esindajad end Rahvuskoguks, millest sai peagi [[Asutav Kogu (Prantsusmaa)|Asutav Kogu]]. Ta oli [[Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon]]i ja esimese konstitutsiooni üks autoreid. Ta vältis kõiki poliitilisi klubisid.
 [[1799]]. aastal valmistas ta ette ning aitas läbi viia [[18. brümääri riigipööre]]t ([[9. november]] [[1799]]). Oli poliitiliselt aktiivne terve [[Napoleon_I|Napoléoni]] valitsemisaja ning põgenes [[Bourbonide_restauratsioon|restauratsiooni]] ajaks [[Brüssel]]isse. [[Prantsusmaa]]le naasis alles [[1830]]. aastal, kui võimule tuli [[Louis-Philippe]].