Charles-Michel de l'Épée

Charles-Michel de l’Epée

Abbé Charles-Michel de l’Epée (25. november 1712 Versailles – 23. detsember 1789 Pariis) oli Prantsusmaa pedagoog, surdopedagoogika rajaja.

Ta õppis teoloogiat, kuid et ta ei nõustunud jansenismi hukka mõistma, keeldus Pariisi peapiiskop teda ametisse pühitsemast. Seetõttu asus ta Pariisis tööle advokaadina ning kaitses tihti vaesemate inimeste õigusi. Aastal 1760 puutus ka kokku kahe kurdi õega, kes omavahel žeste kasutades suhtlesid. Aja jooksul tekkis tal tänu õdedele suhteid ka teiste kurtidega, ning ilmselt just see viis l'Epee kurtide õpetamiseni.

Ta oli üks viipekeele õpetamise metoodika välja töötamise algatajaid. Aastal 1771 asutas ta kurtidele lastele kooli Institutsioon Nationale de Paris Sourds-Muet. See oli esimene kool maailmas, kus hakati õpetama kurte lapsi. Kurtide õpetamine toimus viipekeeles (nii nagu Pariisi kurdid seda tollal rääkisid). Pedagoogikas lähtus ta paljus Jean-Jacques Rousseau ja Descartesi ideedest.

Tema haud asub Saint-Rochi kirikus Pariisis.

Teosed

• Institution des sourds-muets par la voie des signes méthodiques, 1776
• La véritable manière d’instruire les sourds et muets, confirmée par une longue expérience, 1784

Ta alustas ka viipemärkide leksikoni koostamist, kuid selle töö viis lõpuni tema järgija Roch-Ambroise Cucurron Sicard.