Noodivõti

Noodivõti on noodikirja märk, mis määrab teatud helikõrguse (noodi) noodijoonestikul.

Tänapäeval kasutatakse noodikirjas põhiliselt G-võtit, F-võtit ja C-võtit, mis määravad vastavalt esimese oktaavi G (sol), väikese oktaavi F (fa) ning esimese oktaavi C (do) asukoha noodijoonestikul.

Fail:Viiuliv6ti.PNG

Viiulivõti

• G-võtit (sol-võti), mis määrab esimese oktaavi G asukoha teisel noodijoonel, nimetatakse ka viiulivõtmeks. Vanamuusikas kasutati ka G-võtit, mis määrab esimese oktaavi G asukoha esimesel noodijoonel, nimetusega "prantsuse võti".

Fail:Bassiv6ti.PNG

Bassivõti

• F-võtit (fa-võti), mis määrab väikese oktaavi F asukoha neljandal noodijoonel, nimetatakse ka bassivõtmeks. Harvem kasutatakse F-võtit, mis määrab väikese oktaavi F asukoha viiendal noodijoonel, nimetusega sub-bassivõti.

Fail:Aldiv6ti.PNG

Aldivõti

• C-võtmed (do-võtmed) määravad esimese oktaavi C asukoha.
  • Aldivõti määrab esimese oktaavi C asukoha kolmandal noodijoonel.
  • Sopranivõti määrab esimese oktaavi C asukoha esimesel noodijoonel.
  • Baritonivõti määrab esimese oktaavi C asukoha viiendal noodijoonel.
  • Tenorivõti määrab esimese oktaavi C asukoha neljandal noodijoonel.
  • Metsosopranivõti määrab esimese oktaavi C asukoha teisel noodijoonel.

Zoltán Kodály poolt loodud relatiivses noodisüsteemis kasutatakse jo-võtit, mis määrab jo asukoha noodijoonestikul.

1. oktaavi c¹ erinevates võtmetes

Viiuli-, bassi-, aldi-, tenori-, prantsuse-, soprani-, löökpilli-, baritoni-, subbassi- ja mezzosopranivõti