Dietrich Damerow: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 10. juuni 2008, kell 19:16

Dietrich III Damerow oli Tartu piiskop aastatel 1379–1400.

Damerow olnud varem (hiljemalt aastast 1364) keiser Karl IV erasekretär. Tänu sellele oli ta diplomaatiliselt äärmiselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa. 1372. aastal hakkas ta tegema ka vaimulikku karjääri. Kui ta 1378. aastal Tartu piiskopiks valiti, oli Liivi ordu suutnud Riia peapiiskopi sundida tunnustama enda ülemvõimu ehk inkorporeerinud ta ordusse. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis ordult hoopis ise läänivannet ja lõi laialdase orduvastase koalitisiooni, kuhu kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht (kes oli samaaegselt ka Rootsi kuningas), Leedu suurvürst Vytautas ja Inglise kuningas. Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Siiski ei saanud koalitisoonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Seejärel tungis ordu 1396. aastal Tartu piiskopkonda ja vallutas selle. Tartut siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. 1397. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati, et Riia peab jääma inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale Jungingeni armukirja. Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem kibestunult oma ametikohalt tagasi, elades esialgu iias, millalgi pärast 1408. aastat pöördus ta aga tagasi Saksamaale.

Eelnev Heinrich I	Tartu piiskop 1379–1400	Järgnev Heinrich II

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 '''Dietrich III Damerow''' oli [[Tartu piiskop]] aastatel [[1379]]–[[1400]].
-Damerow olnud varem keiser [[Karl IV]] erasekretär. Tänu sellele oli ta diplomaatiliselt äärmiselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa. Kui ta Tartu piiskopiks valiti, oli [[Liivi ordu]] suutnud Riia peapiiskopi sundida tunnustama enda ülemvõimu ehk inkorporeerinud ta ordusse. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis ordult hoopis ise läänivannet ja lõi laialdase orduvastase koalitisiooni, kuhu kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht (kes oli samaaegselt ka Rootsi kuningas), Leedu suurvürst [[Vytautas]] ja Inglise kuningas. Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Siiski ei saanud koalitisoonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Seejärel tungis ordu [[1396]]. aastal [[Tartu piiskopkond]]a ja vallutas selle. Tartut siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. [[1397]]. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati, et Riia peab jääma inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale [[Jungingeni armukiri|Jungingeni armukirja]]. Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem kibestunult oma ametikohalt tagasi, naastes Saksamaale.
+Damerow olnud varem (hiljemalt aastast [[1364]]) keiser [[Karl IV]] erasekretär. Tänu sellele oli ta diplomaatiliselt äärmiselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa. [[1372]]. aastal hakkas ta tegema ka vaimulikku karjääri. Kui ta [[1378]]. aastal Tartu piiskopiks valiti, oli [[Liivi ordu]] suutnud Riia peapiiskopi sundida tunnustama enda ülemvõimu ehk inkorporeerinud ta ordusse. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis ordult hoopis ise läänivannet ja lõi laialdase orduvastase koalitisiooni, kuhu kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht (kes oli samaaegselt ka Rootsi kuningas), Leedu suurvürst [[Vytautas]] ja Inglise kuningas. Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Siiski ei saanud koalitisoonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Seejärel tungis ordu [[1396]]. aastal [[Tartu piiskopkond]]a ja vallutas selle. Tartut siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. [[1397]]. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati, et Riia peab jääma inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale [[Jungingeni armukiri|Jungingeni armukirja]]. Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem kibestunult oma ametikohalt tagasi, elades esialgu [[iia]]s, millalgi pärast [[1408]]. aastat pöördus ta aga tagasi Saksamaale.
 {{algus}}