Elizabeth Kübler-Ross
| Sünniaeg | 8. juuli 1926 |
|---|---|
| Sünnikoht | Zürich, Šveits |
| Surmaaeg | 24. august 2004 |
| Amet | psühhiaater |
| Õppeasutus | Chicago Ülikool |
| Lapsed |
Ken Ross Barbara Ross |
Elisabeth Kübler-Ross, M.D. (8. juuli 1926 – 24. august 2004) oli Šveitsi päritolu Ameerika Ühendriikide psühhiaater.
Oma tuntud teoses "On Death and Dying" ("Surmast ja suremisest") lõi ta Kübler-Rossi mudeli nime all tuntuks saanud viieastmelise leinaprotsessi kulgemise mudeli.
Ta pidas enam kui 125 000 tudengile ja kuulajale loenguid ning seminare surma ja suremise teemal kolledžites, meditsiinikoolides, sotsiaaltöö organisatsioonides ja haiglates ning oli 20 ülikooli audoktor.
Lapsepõlv ja haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Elisabeth sündis ühena identsetest kolmikõdedest koos Erika ja Evaga protestantlikus peres Zürichis.[1] Isa ei toetanud tütre tungivat soovi asuda meditsiini õppima, kuid hiljem väljendas tema edu üle suurt uhkust. Kübler-Ross on kirjutanud: "Mind kasvatati Šveitsi vaimus: töö, töö ja töö, kus on hinnatud ainult need inimesed, kes teevad tööd. Selline suhtumine on vale, sest töö peab vahelduma tantsuga. Olen saanud oma lapsepõlves liiga vähe tantsida ja mängida."
Teise maailmasõja ajal oli Kübler-Ross seotud pagulastele hädaabi andmisega Zürichis ning külastas ka Poolas asuvat Majdaneki surmalaagrit. 1957. aastal lõpetas Kübler-Ross Zürichi Ülikooli meditsiiniteaduskonna.
Isiklik elu
[muuda | muuda lähteteksti]1958. aastal abiellus Elisabeth oma kursusekaaslase, Ameerika meditsiinitudengi Emanuel ("Manny") Rossiga ning asus Ameerika Ühendriikidesse elama. Kübler-Rossi pediaatriresidentuuri katkestas lapseootele jäämine ning hiljem tegi ta valiku psühhiaatria kasuks. 1960ndail, pärast kahte ebaõnnestunud rasedust, sündisid Kübler-Rossi perre poeg Kenneth ja tütar Barbara.
20 aastat hiljem, 1979. aastal mehe soovil abielu lahutati.
Akadeemiline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Ameerikas jätkas Kübler-Ross oma tööd ja uuringuid New Yorgis. Psühhiaatria residentuuri perioodil puutus ta kokku paljude haiglas viibivate surijatega. Ta alustas oma loengute pidamist, kus käsitles paranemislootuseta haigete teemat ning õhutas ka meditsiinitudengeid pöörama surijatele rohkem tähelepanu.
1962. aasta võttis Kübler-Ross vastu õpetajakoha Colorado Ülikooli Pritzkeri meditsiinikoolis. Ta lõpetas psühhiaatriaõpingud ning kolis 1965. aastal Chigagosse. Seal algatas ta mitmeid seminarisarju, milles õppevahendina kasutati intervjuusid surevate patsientidega. Selline lähenemine pälvis nii imetlust kui ka kriitikat.[2] Kübler-Ross seadis kahtluse alla mitmed traditsioonilised psühhiaatriapraktikad, mida ka ise kasutas, ning läbis 3-aastase põhjaliku klassikalise psühhoanalüüsi koolituse Chicagos.
Ulatuslik töö surijatega viis 1969. aastal raamatu "Surmast ja suremisest" ("On Death and Dying") ilmumiseni, milles ta esitas oma 5-astmelise leinaprotsessi mudeli. Selle hiljem tuntuks saanud Kübler-Rossi mudeli järgi toimub surijate ja nende lähedaste leinaga kohanemine viies etapis: eitus, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine.
Ravikeskus
[muuda | muuda lähteteksti]Kübler-Ross toetas hospiitshoolduse suunda, uskudes, et eutanaasia takistab patsientidel "lõpetamata tegevuste" lõpule viimist.
Ühtlasi oli Elisabeth Kübler-Ross üheks Ameerika Holistilise Meditsiini Assotsiatsiooni kaasasutajaks.
1970. aastatel hakkas Kübler-Ross huvi tundma kehaväliste kogemuste, meediumide, spiritismi ja muude "surmalähedaste kogemustega" seotud valdkondade vastu. Ross Medical Associates ostis San Diego lähedal Californias Escondidos 40 aakrit maad. Seal asutas Kübler-Ross Shanti Nilaya (sanskriti keeles "rahu kodu") ravikeskuse. Keskuse eesmärk oli abistada surijaid ja nende lähedasi. Ühte töötoa juhti süüdistati mitmesuguses ebaeetilises käitumises. Pärast seda, kui Kübler-Ross ta vallandas, põles tema maja, mida politsei nimetas süütamisrünnakuks. 1990. aastal viidi ravikeskus üle Kübler-Rossi kodufarmi Head Watersis Virginias, eesmärgiga vähendada ringi sõitmise vajadust.[3]
Tema töö lastega
[muuda | muuda lähteteksti]Kübler-Ross töötas kogu oma karjääri jooksul palju lastega ja kirjutas kolm raamatut "The Dougy Letter" (1979), "Living with Death and Dying" (1981) ja "On Children and Dying" (1983), kus ta kirjutas ainulaadsetest viisidest, mida lapsed tajuvad, arutleda ja surma ära tunda. Pärast seda, kui paljud patsiendid ja lugejad palusid tal põhjalikumalt uurida keelt, mida ravimatult haiged lapsed oma vajaduste väljendamisel kasutavad, kirjutas ta 1981. aastal "Elu koos surma ja surmaga". Ta nendib, et lapsed tunnevad surma palju rohkem ära, kui me neile tunnustame. eest ja nad arutavad seda vähem kõhklustega, kui me eeldame. Keel, mida lapsed kasutavad, on sõltuvalt nende vanusest neile omane. Väikesed lapsed kipuvad kasutama seda, mida Kübler-Ross nimetas "mitteverbaalseks sümboolseks keeleks", kus jooniste, piltide või esemete kasutamine võimaldab neil rääkida oma arusaamast surmast, kuna nad tõenäoliselt ei tea sõnu, mida kasutada. Isegi kui inimesed vananevad, ei pruugi neil olla sõnu oma vajaduste kirjeldamiseks. Seetõttu tundis Kübler-Ross ära teise keelevormi, mida tavaliselt kasutavad vanemad lapsed, noorukid ja mõnikord ka täiskasvanud. Seda tuntakse kui "verbaalset sümboolset keelt", kus keerulisi lugusid ja veidraid küsimusi kasutatakse oma tunnete väljendamiseks surmaga seoses. Lapsed võivad karta otseste küsimuste esitamist oma surma kohta, mistõttu võivad nad tulla lugude või kummaliste küsimustega, mis vastavad nende vajadustele.[4]
AIDSialane töö
[muuda | muuda lähteteksti]Kübler-Ross viis AIDSi töötubasid läbi paljudes maailma riikides. Üks tema suurimaid plaane oli rajada HIV-nakkusega lastele hospiitskeskus, et pakkuda neile kodu, kus elada kuni surmani. 1985. aastal üritab ta rajada Virginiasse oma keskust, kuid üritust ei korraldata elanike vastuseisu tõttu, kes kartsid nakkusohtu. 1994. aastal kaotas Kübler-Ross tulekahjus, mille põhjustasid tema AIDSi-aktivismi vastased, nii oma kodu kui vara.[5]
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]Kübler-Rossi tabas 1995. aastal järjest mitu insulti, mille tagajärjel jäi ta vasakust kehapoolest praktiliselt liikumatuks. Tegevuse lõpetas ka Shianti Nilaya ravikeskus. Elu viimased aastad veetis Kübler-Ross ratastoolis üksi ja kannatades, oodates surma ning soovides, et saaks selle üle ise otsustada.[6] Kui Kübler-Rossi 2002. aastal Arizona Republicu meediakanali jaoks intervjueeriti, kinnitas ta, et on nüüd surmaks valmis.
Kübler-Ross suri 2004. aastal oma kodus Scottsdales Arizonas ning on maetud Paradise Memorial Gardensi kalmistule.
Ülikoolide audoktor
[muuda | muuda lähteteksti]- Doctor of Science, H.C., Albany Medical College, New York 1974
- Doctor of Laws, University of Notre Dame, IN.,1974
- Doctor of Science, Smith College 1975
- Doctor of Science, Molloy College, Rockville Centre, NY, 1976
- Doctor of Humanities, Saint Mary's College, Notre Dame, IN. 1975
- Doctor of Laws, Hamline University, MN. 1975
- Doctor of Humane Letters, Amherst College, MA. 1975
- Doctor of Humane Letters, Loyola University, IL 1975
- Doctor of Humanities, Hood College, MD 1976
- Doctor of Letters, Rosary College, IL. 1976
- Doctor of Pedagogy, Keuka College, NY 1976
- Doctor of Humane Science, University of Miami, FL 1976
- Doctor of Humane Letters, Bard College, NY 1977
- Doctor of Science, Weston MA., 1977
- Honorary Degree, Anna Maria College, MA., 1978
- Doctor of Humane Letters, Union College, New York 1978
- Doctor of Humane Letters, D'Youville College, New York 1979
- Doctor of Science, Fairleigh Dickinson University, 1979
- Doctor of Divinity, 1996
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Newman, Laura. Elisabeth Kübler-Ross. (2004). British Medical Journal, 329 (7466), 627. vaadatud 17. novembril 2006.
- ↑ Kubler-Ross, Elizabeth (1997). The Wheel of Life.
- ↑ Kübler-Ross, Elisabeth (1997). The wheel of life : a memoir of living and dying. Internet Archive. New York, NY : Scribner. ISBN 978-0-684-19361-8.
- ↑ Elisabeth Kübler Ross Foundation (7. aprill 2011), Dr. Elisabeth Kubler-Ross - Language of the Dying & Fear of Death, vaadatud 4. augustil 2024
- ↑ "Old Anger May Have Erupted In Arson At Kubler-Ross' Farm | The Seattle Times". archive.seattletimes.com. Vaadatud 4. augustil 2024.
- ↑ Elisabeth Kubler-Ross, On life After Death, Foreword by Caroline Myss p.vii. Celestial Arts. ISBN 9781587613180
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "3DoVz" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Pyg6U" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "3EdpQ" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "jQLFx" ei kasutata eelnevas tekstis.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "hzB7U" ei kasutata eelnevas tekstis.Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Quest: The Life of Elisabeth Kubler-Ross, by Derek Gill. Ballantine Books (Mm),1982. ISBN 0-345-30094-7.
- The Life Work of Dr. Elisabeth Kübler-Ross and Its Impact on the Death Awareness Movement, by Michèle Catherine Gantois Chaban. E. Mellen Press, 2000. ISBN 0-7734-8302-0.
- Elisabeth Kubler-Ross: Encountering Death and Dying, by Richard Worth. Published by Facts On File, Inc., 2004. ISBN 0-7910-8027-7.
- Tea With Elisabeth tributes to Hospice Pioneer Dr. Elisabeth Kubler-Ross, complied by Fern Stewart Welch, Rose Winters and Ken Ross, Published by Quality of Life Publishing Co 2009 ISBN 978-0-9816219-9-9