Ehituskiiver
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2017) |
Ehituskiiver on enamjaolt plastist valmistatud peakaitse, mida töötajad kannavad tööstus- või ehitusplatsidel. Ehituskiivri eesmärk on kaitsta pead võimalike ohtude eest, näiteks kukkuvate esemete, löökide, surve, juukseid pidi masina vahele jäämise, soojuskiirguse ja pritsmete ning elektrilöökide eest. Riskikeskkondades (näiteks ehitusobjektil) on peakaitse kandmine kohustuslik ja eluliselt tähtis.
Klassifitseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide riiklik standardiinstituut (ANSI) on aastal 1986 klassifitseerinud ehituskiivrid kolme klassi:
- klass E (elektriseadmed), mis annab elektrilise kaitse kuni pingeni 20 000 volti;
- klass G (üldine), mis annab dielektrilise kaitse kuni pingeni 2200 volti.
- klass C (juhtiv), mis ei anna elektrilist kaitset.
Värvide tähendus[muuda | muuda lähteteksti]
Kiivreid on eri värvi ning enamasti saab värvi järgi eristada ehitusplatsil olevate töötajate rolle:
- valge kiivri kandjad on kas juhid, arhitektid, insenerid, juhatajad või järelevalveasutuste töötajad;
- pruunid ehituskiivrid on enamasti töötajatel, kes töötavad kõrgete temperatuuridega;
- rohelist kiivrit kannavad tööohutusinspektorid ja uued töötajad;
- kollast kiivrit kannavad üldtöötajad;
- sinist kiivrit kannavad puusepad ja tehnilised nõustajad;
- oranži kiivrit kannavad teetöölised, uued töötajad ja külastajad.
Disain[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna ehituskiivri eesmärk on kaitsta kandja pead löökide eest, peavad kiivrid olema valmistatud vastupidavast materjalist. Algselt valmistati neid metallist, siis klaaskiust ning tänapäeval juba plastist.