Eesti NSV konstitutsioon (1940)
Eesti NSV konstitutsiooni võttis 25. augustil 1940[1] vastu Riigivolikogu, mille järgi muudeti senine Riigivolikogu ümber Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimu organiteks said Ülemnõukogu Presiidium ja Rahvakomissaride Nõukogu. Eesti NSV konstitutsioon oli koostatud NSV Liidu konstitutsiooni eeskujul.
Natsionaliseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Konstitutsioon kaotas eraomanduse ja riigi majanduslikuks aluseks võeti sotsialistlik majandussüsteem. Eelduseks oli kapitalistliku majandussüsteemi likvideerimine: tööstusettevõtete, tootmisvahendite, pankade, maaomanduse, transpordi ja sidevahendite natsionaliseerimine. Sotsialistlik omandus Eesti NSV-s oli kas riiklik (kogu rahva vara) või kooperatiivne omandus.
Sotsialistliku majandussüsteemi kõrval olid Eesti NSV seadusega määratud piires lubatud üksik-talupoegade ja käsitööliste eramajapidamised ning väikesed tööstuslikud ja kaubanduslikud eraettevõtted.
Inimeste suhe töösse ja majandusellu määrati loosungiga: "kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma." ja "igaühelt ta võimete järgi, igaühele ta töö järgi".
Riiklik alluvus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV konstitutsioon määras, et poliitiliselt lähtub Eesti NSV NSV Liidu konstitutsiooni paragrahvist 14. Ülejäänud küsimused lahendakse Eesti NSV konstitutsioonist lähtuvalt.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Konstitutsioon (Põhiseadus), Riigi Teataja, nr. 111, 25 august 1940