Eesti NSV konstitutsioon (1940)
Eesti NSV konstitutsioon oli dokument, mis võeti vastu pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liitu vastmoodustatud Riigivolikogu ühehäälse otsusega 25. augustil 1940.[1] Selle järgi muudeti senine II Riigivolikogu ümber Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimu organiteks said Ülemnõukogu Presiidium ja Rahvakomissaride Nõukogu. Eesti NSV-st sai augustis 1940 üks NSV Liidu administratiivüksusi ning Eesti NSV konstitutsioon kattus seetõttu suuremas osas sisuliselt juba varem Jossif Stalini režiimi poolt üleriigiliselt kehtestatud NSV Liidu konstitutsiooniga.
Natsionaliseerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti NSV konstitutsioon kaotas eraomanduse ja riigi majanduslikuks aluseks võeti sotsialistlik majandussüsteem. Eelduseks oli kapitalistliku majandussüsteemi likvideerimine: tööstusettevõtete, tootmisvahendite, pankade, maaomanduse, transpordi ja sidevahendite natsionaliseerimine. Sotsialistlik omandus Eesti NSV-s oli kas riiklik (kogu rahva vara) või kooperatiivne omandus.
Sotsialistliku majandussüsteemi kõrval olid Eesti NSV seadusega määratud piires lubatud üksik-talupoegade ja käsitööliste eramajapidamised ning väikesed tööstuslikud ja kaubanduslikud eraettevõtted.
Riiklik alluvus
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti NSV konstitutsioon määras, et poliitiliselt lähtub Eesti NSV NSV Liidu konstitutsiooni paragrahvist 14. Ülejäänud küsimused lahendakse Eesti NSV konstitutsioonist lähtuvalt.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Konstitutsioon (Põhiseadus), Riigi Teataja, nr. 111, 25 august 1940