Edmund Scheibe
Friedrich Edmund Scheibe (18. juuli 1854 Paide – 1889 Tallinn) oli Eesti farmatseut, apteeker ning ettevõtja.
Friedrich Edmund Scheibe sündis Saksimaalt pärit Paide sukakudujameistri Christian Gottlieb Scheibe ja tema abikaasa Helene Marie (sünd. Wekram) kolmanda pojana.
Õppis 1877–1880 Tartu ülikoolis farmaatsiat[1]. Ka kõik tema neli venda õppisid Tartu ülikoolis ja kolmest neist said 19. sajandi lõpus tähelepanuväärsed meditsiinitegelased Eestimaal – Robert Scheibe ja Richard Scheibe olid samuti apteekrid, Reinhold Scheibe oli arst ja meditsiiniametnik. Ajaloolane Heino Gustavson on Edmund Scheibet kirjeldanud kui Scheibe-vendadest andkaimat ja teadushuviliseimat[2]. Pälvis 1877. aastal Clausi-stipendiumi (Clausstipendium)[3], mida otsustati pikendada koguni nelja semestri vältel[4]. Sai 1878. aastal kuldse Suvorovi medali oma üliõpilastöö "Boorsidrunhappe ja selle soolade tutvustus ja kirjeldus" (Darstellung und Beschreibung der Borcitronensäure und ihrer Salze) eest[5][6] mis trükiti ära ka 1879. aastal ilmunud "Venemaa farmatseutilises ajakirjas" (Pharmazeutische Zeitschrift für Russland)[7][8][9]. Hiljem avaldati Scheibe kirjutisi ajakirjas regulaarselt[10][11].
Tegutses õpingute ajal Tartu farmaatsiaüliõpilaste seltsi asepresidendi ja revidendina[12][13].
Proviisoriks saamise järel promoveerus ta peatselt farmaatsiamagistriks[2].
Töötas 1880–1886 Peterburi Farmatseutilise Seltsi laboratooriumis[1][2], ning võeti 13. jaanuaril 1880 seltsi liikmes[14]. Periooditi töötas ka oma vanemale vennale Robertile kuulunud Tartu maantee apteegis proviisorina[15].
1887. aastal asus Edmund Scheibe tööle Tallinna Priihospidali apteegi juhatajana[2]. Samal aastal avas Tallinnas želatiinivabriku[1][16].
Ööl vastu 27. detsembrit 1889 algasid apteeker Scheibel rasked krambid ning ta suri tund hiljem. Oma abikaasale jõudis ta enne surma veel öelda, et rohukarbis oli vist olnud vale pulber. Surmajuhtumi uurimisel selgus, et Edmund Scheibe oli olnud morfiinitarvitaja ning lahkamise järel usuti surma põhjuseks olevat strühniinimürgistus. Kas tegu oli eksituse või enesetapuga, ei õnnestunud juurdluse käigus välja selgitada. Tema töö Priihospidali apteegis võttis juba järgmisel päeval üle tema noorem vend Richard.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Arnold Hasselblatt "Album academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat". Tartu: 1889, lk. 739
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Gustavson, lk 170
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XVIII, nr. 8: St. Petersburg, 15. aprill 1879, lk. 250
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XIX, nr. 3: St. Petersburg, 1. veebruar 1880, lk. 91
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XVIII, nr. 2: St. Petersburg, 15. jaanuar 1879, lk. 60
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XVIII, nr. 7: St. Petersburg, 1. aprill 1879, lk. 219, 221
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XVIII, nr. 9: St. Petersburg, 1. mai 1879, lk. 257
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XVIII, nr. 10: St. Petersburg, 15. mai 1879, lk. 289
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XVIII, nr. 11: St. Petersburg, 1. juuni 1879, lk. 321
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XIX, nr. 17: St. Petersburg, 1. september 1880, lk. 513
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XX, nr. 25: St. Petersburg, 21. juuni 1881, lk. 431
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XVIII, nr. 15: St. Petersburg, 1. august 1879, lk. 472
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XIX, nr. 18: St. Petersburg, 15. september 1880, lk. 570
- ↑ Pharmazeutische Zeitschrift für Russland, Jahrgang XX, nr. 33: St. Petersburg, 16. august 1881, lk. 576
- ↑ Gustavson, lk 121
- ↑ Gustavson, lk 216
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Heino Gustavson, "Tallinna vanadest apteekidest". Tallinn: Valgus, 1972