EN 1090

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

EN 1090 “Teras- ja alumiiniumkonstruktsioonide valmistamine” on Euroopa standard, mis kehtib teras- ja alumiiniumkonstruktsioonide valmistamise suhtes. Standard kirjeldab tehnilisi lahendusi ehitustoodete määruses nr 305/2011 [1] toodud oluliste nõuete täitmiseks ning määratleb ehitustoodetena kasutatavate terasest ja alumiiniumist kandeelementide ja montaažikomplektide vastavustõendamise, toote enda ja tema valmistamise tehnilised nõuded.

Õiguslik regulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 305/2011 [1], millega sätestatakse ehitustoodete turule laskmise või turul kättesaadavaks tegemise tingimused, peavad alates 1. juulist 2014 kõik Euroopa Liidu ühisturule valmistatud ühtlustatud standardiga hõlmatud ehitustooted olema varustatud tooja poolt koostatud toimivusdeklaratsiooniga (DoP ehk declaration of performance) ning tähistatud CE-märgisega, v.a. määruse artiklis 5 toodud juhtudel.

CE-märgis tuleks kinnitada kõikidele metallkonstruktsioonidele, mille kohta tootja on koostanud toimivusdeklaratsiooni vastavalt määrusele nr 305/2011. CE-märgist ei tohiks kinnitada, kui toimivusdeklaratsiooni ei ole koostatud. Metallkonstruktsioone, millel CE-märgist ei ole, ei tohi Euroopa Liidu riikide turgudel turustada.

Standardi EN 1090 osad[muuda | muuda lähteteksti]

Standard EN 1090 “Teras- ja alumiiniumkonstruktsioonide valmistamine” koosneb järgmistest osadest:

EN 1090-1 Osa 1: "Kandeelementide vastavushindamine" (EN 1090-1:2009+A1:2011) [2] EN 1090-1 on Euroopa Liidu direktiivi 305/2011 [1] raames ühtlustatud standard [3] ning selleks, et omada õigust märgistada tooteid CE-märgisega, peavad metallkonstruktsioone valmistavad ettevõtted tõendama oma vastavust standardile EN 1090-1.

EN 1090-2 Osa 2: Tehnilised nõuded teraskonstruktsioonidele (EN 1090-2:2008+A1:2011). [4] Standard käsitleb keeviskonstruktsioonide projekteerimist ja valmistamist ja enamus lähteandmeid peab olema määratud konstruktsioonide projekteerijate poolt. Standard käsitleb ka konstruktsioonide keevitust, pinnatöötlust, geomeetrilisi tolerantse, konstruktsioonide koostamist ehitusplatsil, seejuurs ka poltliidete tegemist. Standard EN 1090-2 annab ka otsesed nõuded keevitustööde tegemiseks vastavalt keevitusekvaliteedisüsteemi standardile EN ISO 3834 või EN ISO 14554.

EN 1090-3 Osa 3: Tehnilised nõuded alumiiniumkonstruktsioonidele (EN 1090-3:2008). [5]

Standardid EN 1090 sisaldavad viiteid paljudele teistele Euroopa standarditele (näiteks EN ISO 14731, EN ISO 15607, EN ISO 13920), mis on samuti olulised metallkonstruktsioone valmistatavate ettevõtete jaoks.

EN 1090-1 sertifitseerimise olulised ülesanded metallkonstruktsioonide valmistajale[muuda | muuda lähteteksti]

Sertifitseerimine vastavalt standardile EN 1090-1 on metallkonstruktsioone valmistava ettevõtte tootmisohje toimivuse püsivuse hindamine ja tõendamine. Sertifitseerimine viiakse läbi teavitatud asutuse poolt lähtudes ühtlustatud standardis EN 1090-1 ehitustootele esitatavatest nõuetest ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest nr 305/2011.[1]

Selleks, et ettevõte omaks õigust märgistada tooteid CE-märgiga, peab tema tootmisohje süsteem olema sertifitseeritud teavitatud asutuse (Notified body) poolt vastavalt standardile EN 1090-1. Teavitatud asutuste nimekiri on kättesaadav Euroopa komisjoni kodulehel. [3]

Enne tee alustamist CE märgistuse juurde tuleb kõigepealt tutvuda EN 1090 standarditega. Eestikeelsed standardid on kättesaadavad Eesti Standardikeskuse [4] kodulehel ja on tasulised.

Ehitamisklass[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmise sammuna EN 1090-1 sertifikaadi saamiseks peab metallkonstruktsioonide valmistaja valima ehitamisklassi (EXC ehk execution class). Ehitamisklass on ehitustöödele esitatavate nõuete kogum, mis võib hõlmata kogu ehitustööd, üksikut konstruktsioonielementi või selle üksikasju. Ehitamiseklass peab olema ette antud, kui valmistatakse tellija poolt esitatud nõuete alusel. Standard EN 1090-2 näeb ette 4 ehitamisklassi: 1 kuni 4, mida tähistatakse kui EXC 1 kuni EXC4, kusjuures nõuded kasvavad klassi numbri kasvades. Kõrgeim ehitusklass on EXC4. Ehitamisklassi võib rakendada tervikkonstruktsioonile või selle üksikule elemendile. Konstruktsioon võib sisaldada ka mitut ehitamisklassi, kuid reeglina tuleks sarnasele toodete grupile määrata üks ehitusklass. Kui projekteerija ei ole määranud ehitamisklassi, siis tuleb rakendada ehitamisklassi EXC2 nõudeid.

Ehitamisklass mõjutab mitu valmistamisega seotud nõuet. Nõuete erinevus sõltuvalt ehitamisklassist seisneb vajalikku dokumentatsiooni hulgas, koostisosade jälgitavuses ja markeerimises, keevitusmeetodite kvalifitseerimises, lubatud paksustolerantsides, järelevalve mahus ja keevituskoordinaatorite kvalifikatsioonis Ehitamisklassidega seonduvad nõuded on toodud standardi EN 1090-2 lisas A, tabelis A.3). Kusjuures keevitajate ja keevitusoperaatorite kvalifikatsiooni nõue on sama kõigile ehitamisklassile.

Keevituskoordinaator[muuda | muuda lähteteksti]

Kui teras- või alumiiniumkonstruktsioone keevitatakse, peab ettevõttel olema dokumenteeritud keevitusettevõtte kvaliteedisüsteem (EN ISO 3834) ja määratud sõltuvalt ehitamisklassist (EXC1…EXC4) vastava pädevusega keevituskoordinaator. Keevituskoordinaatorite tehniliste teadmiste tase sõltub ettevõtte valitud ehitusklassist. Nõuded tehniliste teadmiste osas on toodud standardites EN 1090-2 ja EN 1090-3. Mida kõrgem ehitusklass, seda kõrgem teadmiste tase peab olema ka keevituskoordinaatoril.

Keevitustööde koordinaatori tasemed:

  • Rahvusvaheline keevituse insener (IWE)
  • Rahvusvaheline keevituse tehnik (IWT)
  • Rahvusvaheline keevituse spetsialist (IWS)

Tehase tootmisohje (FPC – factory production control)[muuda | muuda lähteteksti]

EN 1090-1 standardi järgi peab tootja välja töötama ja dokumenteerima ning säilitama tehasesisese tootmisohjesüsteemi, eesmärgiga tagada, et turustatav metallkonstruktsioon vastaks toimivusdeklaratsioonis deklareeritud toimivuskarakteristikutele.

Tehase tootmisohjesüsteemi väljaarendamine sisaldab terve rea nõuete täitmist: koostatakse kirjalikud protseduurid, juhendid, protokollid teostatud protseduuridele. Samuti peavad ettevõttel olema protseduurid allhankijate ja tarnijate hindamiseks. Peab olema tagatud materjalide jälgitavus. Tootmisseadmed peavad olema identifitseeritud, regulaarselt hooldatud ning hooldus peab olema nõuetekohaselt dokumenteeritud.

Keevitusprotseduurid ehk WPS-id ja heakskiidu protokollid WPQR-id[muuda | muuda lähteteksti]

Metallkonstruktsiooni valmistajal peavad olema keevitusprotseduuride heakskiidu protokollid ehk nn WPQR-id (Welding Procedure Qualifiatin Records), mis on vormistatud keevitusprotseduure sertifitseerivate asutuste poolt. Keevitusprotseduuri tõendamise meetodid on toodud standardite sarjas ISO 15614. Reeglina põhineb protseduuri heakskiit proovikehade keevitamisel ja katsetamisel sertifitseeriva asutuse järelevalve all. Kui katsete tulemused on positiivsed, siis koostatakse WPQR, kus on näidatud heakskiidu piirid materjali paksuse, läbimõõdu ja asendite põhjal koos muu katsetamise proovikehade keevitamise teabega. Heakskiidu protokolli alusel saab koostada keevitaja tööjuhendeid WPS-ide kujul.

Teavitatud asutuse ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tehase tootmiskontrolli (FPC) sertifikaadi ja keevitustööde sertifikaadi väljastamine esialgse hindamise põhjal.
  2. Pidev järelevalve ja tehase tootmiskontrollisüsteemi (FPC) heakskiitmine.

Nõuetelevastavuse tõestamise süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 305/2011 [1] on Euroopa Komisjon metallkonstruktsioonide ja koostete tooterühmale määranud tõestamissüsteemi vastavalt Süsteemile 2+.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 [1], Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 305/2011.
  2. https://www.evs.ee/tooted/evs-en-1090-1-2009+a1-2011
  3. [2], Ehitustoodetele kehtivate ühtlustatud standardite nimekiri.
  4. https://www.evs.ee/tooted/evs-en-1090-2-2008+a1-2011-ac-2014
  5. https://www.evs.ee/tooted/evs-en-1090-3-2008